Seitsmeaastane Alex oleks kindlasti häbematult kõva häälega vastanud MINA!!! Edevus on üks paljudest sõnadest, mis mind iseloomustab. Minu tööalal peab lihtsalt esinemispisikut olema.
Peeglisse vaatamisest
Väiksena peatusin iga poeakna ja peegli ees, et endale pilk peale visata. Valetaksin, kui ütleksin et ma seda enam ei tee, kuid ajapikku olen ära tunnetanud piiri, kui palju on mõistlik ennast imetleda ning mis momendil muutub see egoistlikuks. Ma julgen väita, et ma pole kindlasti ainuke inimene, kes facetime silmanurgast ennast ekraani vasakust nurgast vaatab.
Seda sõna ei saa kategoriseerida positiivsete ega ka negatiivsete omaduste alla. Kes meist siis ei sooviks olla kaunim kogu ilma peal? Noorus ja ilu – nendest märksõnadest lihtsalt ei saa tänapäeva popkultuuris üle ega ümber. Tihtipeale üritatakse seda protsessi veel pikendada, kas siis kosmeetiliste või kirurgiliste vahenditega. Elades New York-s on kõlakad staaride iluoperatsioonidest igapäevase smalltalk‘i osa. Eriti skandaalne, kui seda üritatakse varjata. Mäletan veel aega, kui paljude noorte idool Kylie Jenner ei võtnud omaks, et on oma huuli suuremaks süstinud, aga skandaal müüb ja seeläbi kindlustas ta mõnes mõttes oma positsiooni ajakirjanduses.
Mina ütlen alati, et kui julged teha, siis julge ka tunnistada.
Välimuse korrigeerimine on täiesti aksepteeritav, kuid inimesed peaksid olema täiesti veendunud, et nad teevad seda ainult ENDA heaolu nimel. Kellegi teise pärast või keskkonda sissesulandumiseks ei ole mõtet väljanägemist muuta.
Edukad on alati need, kes jäävad endale truuks.
Üheksanda klassi lõpus seisin silmitsi momendiga, kus ma sain aru, et olen teistest erinev nii iseloomult kui ka riietumisstiililt. Siis tekkis küll kihk, et kas ei oleks lihtsam riietuda nii nagu tolleaegne noorte ühiskond arvab, et on lahe. Õnneks sain ka sel hetkel oma esimesed modellitööd ja avastasin, et teistest erineda ongi äge.
New York – originaalsuse meka
Esimest korda õnnestus, mul Tema võlusid maitsta 13-aastaselt. Juba siis tundsin, et nüüd olengi kodus. New York’s on ülevoolavalt inspireerivat kreatiivsust ja sinna jõudes hakkavad näpud iseenesest sügelema. Tekib automaatselt soov, et tahaks ise ka kohe midagi võimsat ära teha. Eestisse tagasi jõudes tegingi oma esimesed tantsuvideod ning postitasin need Youtube’i. Enne reisi poleks mul seda julgust olnud. Muidugi, kui mu klass sellest teada sai, tehti mu üle seetõttu nalja, kuid õnneks on mu loomusesse kodeeritud võitleja hing ja allaandmist minu sõnastikus ei eksisteeri. Eks iga algus on raske, kuid tuleb jääda endale kindlaks ja hateritest mitte välja teha.
Tegelikult on kõik sellised tegelased koos anonüümsete netikommentaatoritega lihtsalt kadedad, et teiste elu on põnevam, kui nende endi oma.
Ajapikku avastasin, et ka video on omamoodi kunst, kus on võimalik oma anded ja maailmavaated ühendada. Mõnikord, kui olen pahane mõne ilmas või kodus juhtunud sündmuse peale, siis kirjutan kokku stsenaariumi, kus elan end kahjutult välja, kuid kõik, mis ma öelda tahan jääb alatiseks lindile. Need on minu ideed ja mõtted, millele keegi vastu vaielda ei saa. Kunstiga juba on nii, et iga vaataja tõlgendab antud teost oma nägemuse järgi. Kunstifilmid on minu artistlik väljund.
Ebareaalselt talendikad inimesed moemaailmas kui ka New York-s arendavad ja inspireerivad mind üha edasi liikuma. Ma tean, et üksinda maailma muuta ei ole võimalik, kuid kui leidub inimesi, kes peale mu projekti vaatamist kasvõi minutigi antud probleemi lahti mõtestasid, on mu missioon täidetud.
Soovin, et ka mina suudaksin tulevikus inspireerida noori oma unistuste poole püüdlema ja tegema just seda, mis neile sära silmadesse toob.
Tänapäeva ühiskonnas limiite enam pole, kõik on võimalik, kui piisavalt tahta, uskuda ja töötada.
Ice queen, fashion witch, pout queen
Ühel kolmekümnekraadisel maikuu õhtul otsustasin minna kinno Lumivalgekese ja küti teist osa vaatama. Olin terve päeva veetnud oma tolleaegses East Village imetillukeses magamistoas ja mulle tundus, et mingit maagiat sel hetkel minu veresoontes ei voolanud.
Minu obsession Lumivalgekese muinaslooga algas juba väga varajasest east. Väiksena oli mul olemas kõik kostüümid, raamatud, VHS-id ja nukud sellest sarjast. Võisin seda multikat vaadata järjest lugematuid kordi. Kõige rohkem paelus mind kuri kuninganna. Ta ilu ja hoiak hüpnotiseeris mind juba lapsena.
Paljud tuttavad kutsuvad mind New York-s ice queen, fashion witch, pout queen jne…Arvan, et see tuleb eestlaslikust kargusest ja sellest, et eestlastele on väga raske muljet avaldada. Isegi, kui meile midagi meeldib, ei näita me seda ülevoolavalt ameerikaliku naiivsusega välja. Me oleme kogenud koletusi, mis lihtsalt ei luba ennast nii haavatavaks muuta.
Siiski, tulles tagasi eelnevalt mainitud hüüdnimede juurde, võtab võlumaailmas oranži pilvekuningriiki juhtiv külm Alex neid kui tema olemasolu tunnustamist. Kinno jõudes olin ainuke inimene saalis, mis tegi filmielamuse meeldivalt spooky‘ks. Istusin traditsiooniliselt viimases reas äärmises kohas käes hiiglaslik hunnik popcorni ja sprite’i. Tahaksin siinkohal mainida, et kui Te pole veel sprite’i nõiaringi lõksu sattunud, siis ärge parem hakkagegi seda jooma, sest minu sprite’i tarbimine hakkab juba ületama mõistlikkuse/tervislikkuse piire.
Film lõppes ikka Hollywoodile kohaselt lääge armastuse võiduga. Vapustavalt kalgi kuninganna saatus, kelle ainukeseks missiooniks oli olla igavesti noor ja ilus, ei olnud just nii roosiline. Koju kõndides kujutasin ette, et ka minu peopesadest lendab tuld ja sädemeid, mis imevad endasse teiste ilu.
Järsku mu aju justkui plahvatas, imestasin, et miks igas muinasloos peab kuninganna ära surema? Miks ei võiks kuri võita head?
Miks üldse luuakse vastikult head tegelased, kelle elud on argiinimeste jaoks ilmselgelt liiga õnnelikud?
Tegelikult on maailmas väga vähe sinisilmseid ingleid, kelle sisemuses ei leidu ühteainsatki kurja idu. Seda kõike annab ju parandada! Enne magamaminekut arutlesin veel, et ilusate inimeste elu on ikka kordades kergem kui inetute. Nii masendav kui see ka poleks. Ehtne näide Sax Fifth Avenue kaubamajast. Kui ma käisin seal kiiruga peale trenni vanade dresside ja sassis juustega, siis töötajad põletasid mind oma tuliste põlglike pilkudega ning ootasid, millal ma ükskord lahkun, kuid minnes samasse poodi Prada kleidiga, ei olnud võimalik vabaneda ebainimlikult meeldivate teenindajate armeest.
Järgmisel hommikul hakkas mu aju genereerima pool magades ingliskeelseid sõnu. Sõnadest sündisid laused ja lausetest loogiline tekst. Järsku avasin silmad ja jooksin teise tuppa paberi järele. Umbes 30-ne minutiga oli kõik paberil kirjas. Muinasjutt kaugel põhjas elavast kuningannast, kes kasvatab röövituid väikeseid poisse, et nad oleksid truud ainult talle. Ükski tegelane mu loos ei ole läbinisti hea, kõigil on oma eesmärk, kuid võitjaks saab tulla ainult üks.
Elagu kuri kuninganna!
Augustis võtsimegi klassi poistega stsenaariumi ette ja filmisime minu ideaalse muinasloo Eesti unikaalses looduses üles. Elasin filmis välja oma lapsepõlve unistuse, 48-ks tunniks kehastusin sinipäiseks karmiks valitsejannaks, kes kord suutis oma naeratusega sulatada ka jäätunud südamed. Oranžis pilvekuningriigis elav kuninganna Alex lendas selleks ajaks maa peale ja laenas oma ebamaiselt maagilist hinge füüsilisele Alexandrale.
Filmi saab näha Inglise moeajakirja LOVE Magazine koduleheküljelt, mis on tuntud kastist väljaspool ideede propageerimisega.
Vaata filmi – Tear of Youth (7min)
Youth is the ingredient to eternity, don’t waste it!
Stay fab, Alex
instagram@alexandraelizabethljadov
snapchat@alexandraljadov
Alex Ljadov
Alex Ljadov on maailmarändur, kelle reisikohver paikneb hetkel boheemlaslikus West Harlemi korteris. Aeg-ajalt kirjutab ta Edasile oma tegemistest modellimaailmas ja kreatiivsest elust originaalsuse mekas New York’is. Loe artikleid (19)
