Aeg-ajalt lööb Eestis lained üle pea mingi toiduaine teemaline paanika. Põhjuseks hinnatõus või toote haihtumine lettidelt. Kaup kaob ära, sest kallinemise kartuses ostavad inimesed riiulid suhkrust, tatrast, võist või muust mandist lagedaks.

Mõnikord on hinnatõus lokaalne, vahel globaalne. Suhkrukriis tuli suhkrutrahvist, see oli Eesti oma viga, ehkki alati saab kõiges süüdistada Euroopa Liitu. Tatrapaanika kandus meieni Venemaa inforuumist ning ei põhinenud Eesti kontekstis mitte millelegi, hakati lihtsalt maniakaalselt koju odava hinnaga tatart kuhjama, ostsid need ka, kes tatart kunagi enne söönud polnud. Praegu hullutakse või hinna tõttu, see on maailmaturuga seonduv tõus, millele pani puid alla ka kasvanud sisenõudlus.

Väiksemaid kahinaid ja ostubuume on olnud viimastel aastatel veel mitmete toiduainetega. Sotsid tõstsid õllehinda, nüüd ostab osa õllelembe märjukest Lätist, mina sellest aru ei saa. Õllehinna tõus on alati nõme, sest miks karistada selle kõige süütuma mürgi huvilisi, mõistliku tarbimise korral leiab õllest rahu, elurõõmu ja suurepäraseid maitseelamusi (kui just ei kaani seda kõige odavamat laket). Aga ma ei lähe endale autoga (mida mul liiati pole) kastide kaupa soodsa hinnaga suvalist laager-õlut tooma, et äkki võidan pikas perspektiivis, lahutades „kasumist“ bensuhinna.

Aga õlu õlleks, korraga on kõik aru saanud, kui tähtis ja eluks asendamatu kulinaarne komponent on või.

Nüüd räägitakse häälevärinal, kui kasulik on võis sisalduv piimarasv ja tooni tõsiduse järgi võib aru saada, nagu oleks see rasv meil elu lõpuni väevõimuga käest rebitud. Kööga! Elukvaliteet alaneb järsult!

Mul ei ole õrna aimugi, palju või enne (enne mida?) maksis. Hakkasin siis uurima, palju praegu maksab. Igal pool kõigepealt pakutakse kilohinda. No selle infoga mul ei ole midagi teha. Mu peres ei osteta võid kilo kaupa ja ma ei tea, mitu grammi on tavalises pakis. Olgu, poodi ei hakanud selle loo kirjutamise ajal liduma, aga pika otsimise peale sain netist teada, et pakk võid maksab hetkel, 12. septembril 2017 umbes 1.75-2.00 pakk. Ma ei tea, kas see on kallis, kui palju peaks või siis maksma? Nii või naa võid tihti ei osta ka, nii et mis see 2 eurot nädalas siis ära ei ole. Kui lastel poleks pühapäeviti küpsetamiskommet, siis läheks üks pakk võid kuus või veel vähem. Võileibu iga päev ei vorbi ja praetakse tänapäeval õliga.

Milles siis mure? Jääb mulje, nagu või oleks mingi peatoit. Ema, mis täna lõunaks om? Või, lapsuke, ikka või, sest sain veel odavalt kodupoe riiulid tühjaks osta.

Veel hiljuti keegi ei söönudki eesti võid, sest see on külmana kivikõva ja seda ei saa määrida, osteti soome margariini, sest see on hõlpsalt voolitav.

Soovitan või asemel leiva- või saiaviilule hoopis pestot määrida, parem ja võibolla isegi veel tervislikum, seal igasugu õlid ja asjad sees. Pisikesest purgist jätkub kauaks.

 

Võibolla need ei ole samad inimesed, kes toiduainete kilohinna üle kurdavad, aga häbematult kalleid söögikohti ummistavad, ent samal ajal, kui kaeveldakse või (tatra, soola, suhkru) hinna üle, kui ei raatsita maksta võipaki eest 50 senti rohkem, makstakse sõna lausumata välikohvikus õlle eest 5 eurot (järgmisel aastal 6), linnaosafestivalil kebabi eest 8 eurot (järgmisel aastal 9), tänavatoidufestivalil „gurmee“burgeri eest 9 eurot (järgmisel aastal 10), ökopuhvetis tavalise KÄSITÖÖsalati eest 10 eurot (järgmisel aastal 11), keskmises „itaalia“ söögikohas makaroniroa eest 11 (järgmisel aastal 11.50; Itaalias on pizzad-pastad julgelt poole odavamad kui meil) eurot. Siis ei ole paanikat kuskil.

Ja üldse. Orkaan Irma jättis maakera teisel nõlval miljonid inimesed kodutuks, aga meie mõtleme või hinnale.