Nüüd on see siis juhtunud. Viis aastat olen tahtnud siia tulla ning lõpuks on järjekordne unistus täitunud, järjekordne ristike ägedaimatest asjadest inimese piiratud elukeses tehtud. Burning Man. Kõige rajum festival planeedil. Kõige hullumeelsem keskkond, kus pidada massiüritust või kuhu üldse tulla juhul, kui sa pole teadlane või enesetapja.
Burning Man – ebareaalne, sõna kõige rasvasemas tähenduses
Ma ei hakka kirjeldama millega, tegu. Seda saab igüks ise googeldada, ent lubage kinnitada – ei fotod, videod ega kirjeldused ei anna edasi murdosagi sellest, mis siin toimub. Kõige lähedasemad emotsioonid, mis mind valdasid oli tunne, et ma olen teisele planeedile sattunud. Esiteks ma ei kujutanud ette, et selline koht on üldse olemas. Teiseks olles oma eriala ja uperpalle viskava elu tõttu kokku puutunud väga värvikate tegelastega, ei uskunud ma et selliseid inimesi on olemas. Ning kolmandaks, ma ei uskunud, et üht üritust võib nii korraldada ja see kõik võib nii lahe olla.
Okei mul on esimene päev ja esimene emotsioon ongi alati kõige eredam, ent tõepoolest. This is something else, nagu ütles mu sõber LA-s, kui hakkasin siia sõitma. Sõit iseenesest on juba seiklus. Esiteks rendifirmad ei taha burneritele rentida sõidukeid ega varustust, kuna Playal ringilendav imepeen tolm ronib absoluutselt kõikjale ja rikub kõik mis võimalik.
See tolm on kõikjal: silma-nina-kurguarstidel on siin oma telgid. Tehnikast ja muudest kehaõõnsustest ma parem ei räägi. “Trahv 500$” – sellised on sildid autorendis, kui oma autot kätte lähen saama. Küll ma selle auto puhtaks pesen, mõtlen.
Esimene asi siia saabudes ongi tolm.
Tolm õhus, tolm autos, tolm hammase al. Esimese päeva sisenemise järjekord olla olnud eelmine aasta 18 tundi. Kujuta ette end seisvas autos pea ööpäev, väljas küpsetamas 40 kraadi. Politsei on siin ülirange. Turvavööd kinni, lahtist pudelist autos ei tohi alla, liikumiskiirus 5 km/h. Minu kavalus oli tulla teisel päeval, niiet kui olin sõbrad San Frani lennujaamast kaasa haaranud, lendasime suurimale ümbruskonna Walmartile peale ja tegime korraliku reha. Kaubad jaotusid peamiselt kolmeks: ellujäämisvahendid, toit & jook ja mõttetud-värvilised-vilkuvad-silmatorkavad-aksessuaarid-riided. Neid viimaseid sai osta teel Black Rock Citysse teeäärsetest putkadest tervelt saja kilomeetri ulatuses. Mida me ka tegime. Hinnad olid tee peal kohatud putkades muidugi räiged. Näiteks karvane täispikk valge kasukas, kuhu vilkuvad LEDid sisse õmmeldud: 600$.
Kostüümid, sõidukid ja ehitised nõuavad eraldi peatükki. Taas soovitan googeldada, annab aimu, mis mastaap asjal on. Kõrbelinnaku, poolkuu kujulise siledale soolajärvele rajatud laagri diameeter on 5 kilomeetit, ühest servast teise jõudmiseks kulub tunde kui jala oled. Seetõttu ilma jalgrattata oled üsna abitu. Meie ostsime Walmartist mingid odavad mängurattad 90$ eest. Sõber Jaanus peab enda omal laagreid vahetama, sest tolm on kuulid tolmuks jahvatanud. Mina viskasin enda oma lihtsalt minema lõpus.
Ehitisi ja sõidukeid hakatakse tuunima ja kokku panema pea pool aastat varem ja paljud võtavad karbi lahti ka küüniliseimal kunstifännil ja lendavaima fantaasiaga festivalihundil. Need, kes siia tulevad, on ikka vaeva näinud. Ise ei hakanud kostüümiga väga pingutama, ladusin kohvrisse kõik need riided kodust, mida iial Eesti selga ei julgeks kaine peaga panna ning tulin lihtsalt kohale.
Oma kahe kohvri friikide kaltsudega olen ma teiste taustal ikka vooruslik nagu väike kirikupoiss.
Kui olime end läbi sissesaamise kadalipu murnud, läbiotsimise üle elanud ning metsikus tolmutormis kilomeetreid kohale pressinud, hakkasime oma laagreid otsima. Ütleme nii, et räigelt vedas, et leidsime. Pimedas, kümnemeetrise nähtavusega leida 80 000 inimese püsti pandud kaootilises struktuuris enda sõbrad üles, on üpris meeleheitlik ajujaht. Sõbrad leitud, panin kokku oma Walmarti viimase naistejalgratta ja läksin seiklusi otsima. Olgu märgitud, et kell oli 5 hommikul ning päike just hakkas tõusma. Esimese “tänava” nurga peal tutvusime suunda küsides meestega, kellel oli viisakalt väljendudes “paar paela ümber türa”. See oligi nende kostüüm. Hiljem läks muidugi asi radikaalsemaks. Paljad tissid on siin poolkohustuslik ning hiljem koju vändates nägin nelja alasti meest maratoni jooksmas. Igaüks värvitud üle keha erinevasse spektrivärvi. Esimeseks ööks päris hea elamus juba.
Ei tea, kes küll tuli idee peale kõrbes kohutavates tingimustes maratoni joosta, ent neid inimesi, kes mööda BM kõrbelinna diameetrit mööda hommikul päiksetõusul seda tegid, oli sadu. Kostüümid, üks haigem kui teine, kümned alasti.
Lisaks sajakonnale suurtele ja avalikele avalikele pidudele, mis toimuvad kunstilistes templites või ringi liikuvatelt autodelt kõlaritekoorma all ragisemas, on iga camp üritanud ka ise midagi korraldada. Ja see nimekiri on muljetavaldav. Lingi all on vaid T-tähega campide nimekiri. Siin võib näha esimese päeva ürituste listi. Kui igas kohas 5 minutit olla, siis võibolla jõuaks need läbi kooserdada, ent vahemaid arvestades pole see füüüsiliselt vist võimalik. Muidugi, arvestades inimeste konditsiooni festivalil, siis paljudele enam füüsikaseadused kindlasti ka ei kehti.
Niipalju, kui esimesel ööl silma kõrva jäi, tegutseb siin Orgiabuss, naistele töötuba, kus nende kehaga mängitakse nagu muusikalise instrumendiga (ise võid valida millisega), siis on noku-tussu trükitehnika töötuba, sadomasolaager ja anaalsüütuse kaotamise kursus. Need muidugi on sellised värvikamad rõvedused, mida mu silm ja kõrv üles korjas. Palju-palju on ka muidugi viisakaid töötubasid või muid põnevaid ontlikke ettevõtmisi.
Et ei jääks mulje nagu oleks tegemist maailma kõige rafineerituimate pervertide kokutulekuga (mida see ka kindlasti on), siis kohale on tulnud ja väga palju väga ilusaid, andekaid ja lihtsalt säravaid inimesi igast vanuse ja sotsiaalsest grupist, kes lihtsalt tahavad lõbutseda. Laagrites pakutakse süüa ja juua, tehakse joogat ja muud sporti, etendusi, kunsti, nalja ja veel sadu põnevaid asju.
Raha siin ei kehti, niiet kõik on kas tasuta või vahetatav millegi vastu, mida sul pakkuda on.
Inimesed on väga sõbralikud, tasuta kallistusi, lonksu jooki ja visiitkaarte jagatakse igal sammul, lisaks väikestele kingitustele, mida igaüks kaasa toob. Eestlasele on taoline uputav tähelepanu isegi veidi ehmatav ja koormav alguses.
Ühesõnaga, hetkel sai kirja umbes 5% sellest, mida ma täna nägin ja tegin, aga meie autoelamu hakkab juba ohtlikult üle kuumenema. Lisaks on uus päev kätte jõudnud ning olgugi, et uneaega jätkus vaid napilt 4 tunniks, on taas vaja minna maailma avastama. Kuna kella 8-ni hommikul oli vaja imelise päikeseloojangu apokalüptilises säras ennastunustavalt tantsu vihtuda, siis on kerge väss veel seljarootsu sees, aga põnevus ja igast ilmakaarest kostuv bassimürts ei luba mul enam Finnairi silmaklappide ja neoonkollaste kõrvatroppide varjus redutada. Aeg panna jalga tantsuketsid ja minna taas Playale!
Fotod: Alan Adojaan (erakogu)
Vaata pilte: Mayan Warrior
Alan Adojaan
Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud pea 20 aastat. Alan kirjutab Edasile oma värvikast elust, reisidest ning sündmustest. Tema nime alt võite leida humoorikaid lugusid elust enesest, kõverpilte maailmast ning kummalisi karaktereid, kes on tegelikult inimesed meie ümber. Tema motoks on: “Kõike ei maksa võtta liiga tõsiselt, eriti iseennast.” Loe artikleid (36)
