Arvamusfestivalil toimus kümneid arutelusid. Selleks, et olulised huvitavad mõtted ei jääks vaid arutelualadele, vaid pakuksid aruteluainest ka mujal Eestis, panid ERRi toimetajad kokku huvitavamad ja rohkem kõneainet pakkuvad teemakillud.

Rail Baltic on poliitiliselt hea märklaud, mida tulistada

Rail Balticu vastased logistikaettevõtja Karli Lambot ja looduskaitsja Mati Kose näevad endiselt probleemi selles, et projekti mõju pole piisavalt pika vinnaga ega põhjalikult hinnatud. “Minu arvates kaasneb sellega reaalne risk, et me seda neli miljardit [Rail Baltica prognoositav kogukulu – toim] kokku ei saa ja kui saame, siis peame selle tagasi maksma. Peaksime tegema selgeks, mispidi me seda teed käima hakkame,” ütles Karli Lambot.

Kose sõnul jällegi ei saa mingisugusest keskkonnasäästust rääkida, sest Rail Baltic ei saa sellisel kujul olla keskkonnasõbralik alternatiiv. Ta leiab, et vaadata ei tule mitte ainult otseseid, Rail Balticu kasutamisega seotud keskkonnamõjusid, vaid hinnata tuleb ka seda, kui palju saastatakse keskkonda nende meeletute ehitustöödega – neid meeletuid masinate töötunde, kus diisel ei paiska õhku ainult CO2-te, vaid ka väga palju müra. Tema sõnul ei ole tähtis see, kas me saame Euroopast Eestisse ja vastupidi, vaid see, kas meie loodus jääb kestma.

Rail Balticu projektikoordinaator Kristjan Kaunissaar ütles, et Rail Balticuga seotud otsusteni on jõutud igatahes demokraatlikult ja usub, et vaidlused, mis nüüd uuesti päevakorda on tõstetud, on teistsugust päritolu. “Võib-olla on kogu probleem selles, et teatud poliitilised jõud tahavad uuesti esile tõusta; erakonnad, kes ei ole varem riigivõimu juures olnud. See on hea märklaud, mille pihta tulistada, sest ühiskonnas on selle teema vastasus,” Kristjan Kaunissaare.

Ülikoolid pole suutnud oma teadmisi ministeeriumiteni viia

Praegu sotsiaalministri portfelli hoidev Jevgeni Ossinovski selgitas, et on oma kahes ministriametis püüdnud ülikoolides tehtud tööd kaasata. Kui haridusministeeriumis õnnestub ehk paremini ministeeriumi ja pedagoogika üliõpilaste huvisid kattuma panna, sest ministeeriumis on tehtud 3-4 aasta pikkused arengukavad, siis sotsiaalvaldkonnas on asi keerulisem. Üks puudustest on just akadeemiapõhine. „Laiemat akadeemia ja ministeeriumide lähenemist võiks olla küll, aga info lihtsalt ei jõua [ühe grupi juurest teiseni],“ märkis Ossinovski.

Praxise riigivalitsemise programmi analüütik Jane Matt nõustus, et praegune teadusdiskussioon on väga akadeemiakeskne ning teadlased lihtsalt ootavad, et nende suurt tööd märgataks. “Teadlasena on vastutus, kuidas sinu akadeemiline tekst muutuks reaalselt lahendatavaks ja sekkuvaks,“ sõnas Matt. Talle oponeeris kultuuri- ja teadusajaloolane Aro Velmet, kelle sõnul ei tohi ära unustada ülikooli rolli sõltumatu üksusena. Ta rõhutas, et just autonoomia ja mitte kellegagi seotus on see, mis annab ülikoolidele uurimisvabaduse ja uuringutele kvaliteedi: “Akadeemia ülesanne pole anda vastuseid, vaid küsida uusi ja huvitavaid küsimusi, mille peal igapäevase poliitika tööl võib-olla ei tuldagi.”

Seksuaalharidus ei ole kondoom banaani peal

Probleem pornograafiaga algab selle defineerimisest. Pornot on keeruline defineerida, sest see on ajas muutuv, märkis lavastaja Paavo Piik. Ta ütles, et põhiküsimus seoses pornoga on see, kuidas selgitada noorele, et see mida ta näeb, ei ole päris, vaid fiktsioon, mis etendab end tõe pähe. „See, mida peeti kunagi hardcore pornoks, on meile praegu softcore, n-ö söödav porno.“

Piik lisas, et haridus on üldse ainus viis, kuidas päriselt võidelda pornoprobleemiga: „Kas keegi on saanud haridust, millega ta tunneb, sellest oli väga palju kasu? Minu koolis oli see niivõrd marginaalne, kui sa näitad seda, kuidas banaanile pannakse kondoom otsa ja demonstreerid penetratsiooni, siis see ei ole seksuaalharidus.“

HIV kaoks Eestist ühe inimpõlvega, kuid inimesed pole laborihiired

„Kui varem levis HIV selgelt piiritletud grupis – süstivate narkomaanide hulgas –, siis nüüd on üha suurem hulk uutest diagnoosidest inimestel, kes pole kunagi narkootikume tarbinud. Nende keskmine vanus on 35+,“ kirjeldas mõttekoja Praxis tervisepoliitika analüütik Laura Aaben.

“HIV ähvardab hakata levima nende keskis, kes ei oska seda üldse oodata. 10 aasta jooksul muutub HIV haigete seas valdavaks täiesti tavaline inimene,” leidis rakubioloog Rein Sikut. See seltskond käis koolis ja sai seksuaalkasvatust ajal, mil see oli hoopis teistsugune kui praegu. Sellest tuleneb ka hoopis teistsugune suhtumine lihtsaimasse elu- ja tervisekindlustusse – kondoomi.

Taavi Kotka: Eesti kantslereid ja ministreid ei huvita e-Eesti areng

Varasemalt majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis töötanud ja nüüd taas erasektorisse naasnud Taavi Kotka kritiseeris tugevalt avaliku sektori minna laskvat suhtumist: “Kui ei meeldi, mine ära.” Seda ka kõige kõrgemal, ministrite ja kantslerite tasemel. Paraku takistab taoline suhtumine ka teenuste arendamist – vastutav minister ei pea oluliseks arenduseks käsu andmist, isegi kui tal selleks kõik võimalused on.

“Minister teab, et teenus ei tööta ega ole hea, aga ta ütleb, et teda ei huvita, sest selle eest ta hääli ei saa,” lisas Kotka. “Kui on vaja hääli koguda, oleme Arvamusfestivalil ja ütleme, et e-teenused on tähtsad ja et on vaja kasutajasõbralikkust, aga Paide sildist (Tallinna poole) mööda sõites küsime: oota, millest me rääkisimegi?” viitas Kotka sellele, et e-teenuste arendamisest rääkimine on kahepalgeline.

Trumpi sanktsioonid käristavad niigi suurt väärtuste lõhet EL-is

„Trump kehastab Ameerikas kõike seda, mis eurooplastele ei meeldi ega pole kunagi meeldinud,“ sõnas Marju Lauristin (SDE) Johannes Tralla juhitud arutelus. Ameerikavastasus on Euroopa Liidus kasvanud suureks, eriti sakslaste ja prantslaste seas.

„Kas pole see natuke soovmõtlemine, et Emmanuel Macron on jäämurdja?“ küsis Yana Toom (KE) viidates Macroni valimisvõidule, mis enamasti tuli protestihäälte baasilt, mitte ilmtingimata tema ideede pealt. Selles osas, kas Euroopa Liidus kärisenud lõhe võiks väheneda uue Prantsusmaa presidendi värskete ideedega väheneda on Eesti parlamendisaadikud ettevaatlikud: kõik Macroni plaanid ei ole Euroopa ühtsust silmas pidades rõõmustavad. Näiteks Eestile oluliste digiteemade ja andmekaitse osas on Prantsusmaa uue presidendi vaated väga konservatiivsed ja ühtse digituru arengut takistavad.

Euroopa Komisjonil ei ole enam varsti palju manööverdamisruumi selles, kas Poolat ELi põhisväärtuste rikkumise pärast sanktsioneerida. Kohtute töösse sekkumine peaks saama Euroopas tugeva vastuse, usub Urmas Paet (RE).

“Rahva teenrid”: poliitikuil pole isu vaidlust kooseluseaduse üle lahendada

Kardetavasti ei soovi riigikogu liikmed ja erakonnad vaidlust kooseluseaduse üle maha võtta ja küsimust ära lahendada, sest see võimaldab neil vastanduda ja teema kaudu endale kõneainet saada, leiti seekord Arvamusfestivalilt eetrisse läinud Vikerraadio saates “Rahva teenrid”.

“Väga küüniline ja tehniline lahendus, mis päädis sellega, et ka tänase riigikogu koosseisuga ei ole võimalik neid rakendusakte vastu võtta,” nentis Postimehe peatoimetaja Lauri Hussar. Tema hinnangul on kogu diskussioon kestnud üheksa aastat liiga kaua. Hussar meenutas, et 2006. aastal tuli toonane justiitsminister Rein Lang välja ettepanekuga, et samasooliste partnerlusseadus tuleks heaks kiita. Toona oli aga vastasseis nii suur, et teema läks kalevi alla.

Delfi ja Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald on enda sõnul skeptiline, kas tänane riigikogu koosseis ja erakonnad soovivad seda diskussiooni enne valimisi või ka üleüldse maha võtta. “Jätkuvalt on need seadused tööriistaks. Ma näen ka tänases parlamendis erakondi ja üksikuid poliitikuid, kes tahaksid seda hoida laual ja seeläbi hoida iseendale kõneainet,” nentis ta.

Alkoholiarutelu: Eesti alkoholiprobleemide taustaks on murepõhine ühiskond

Noored joovad sellepärast, et tore oleks, täiskasvanute alkoholi liigtarbimise taustal on aga meie muretsev ja raskemeelne ühiskond. Alkoholiga seotud probleeme aitaks vähendada inimeste vaimse vormi parandamine ning alkoholi kättesaadavuse ja -reklaami piiramine.

“Meil pole isegi alkoholipõhine ühiskond, vaid murepõhine ühiskond. Inimesed elavad nädala sees vaimsest nullnivoost allpool ning nädala lõpus kasutatakse sellest nivoost üle tõusmiseks alkoholi,” kirjeldas Viljandi haigla psühhiaatriakliiniku juht Andrus Tikerpe alkoholiprobleemide sügavamat tausta.

Noorte arusaam keskkonnasäästust on veel pigem trendipõhine

Meedias ei räägita taaskasutamisest jm keskkonnasäästlikust tegemisest piisavalt põhjalikult ja need noored, kes olid lastearutelude alale kokku tulnud, tegelikult ka näitasid seda. Noored võivad küll teada seda, milline on tarbimiskultuuri kontekstis keskkonnasäästliku kodaniku tunnuskäitumine, aga tegelikult näikse, et põhjalikumat aruandmist enesele on vähe(m).

“Palju kõlas loosungipõhiseid lahendusi, mida tõtt-öelda kuuleb sageli ka täiskasvanud ökomeelsete inimeste suust, kes jäävadki oma lähenemises trendipõhiste lahenduste juurde.”

Salongikõlbulikuks saanud folk on märk kultuuri hoidmisest

Mis jääb meist maha 500 või 1000 aasta pärast olevatele folkloristidele ja ajaloo uurijatele? „Folk on saanud nii-öelda salongikõlbulikuks,“ märkis etnoloog ja alakultuuride uurija Aimar Ventsel. Kui senimaani on puhas folkmuusika olnud pigem valitud ja suletud seltskondadele või siis vaid simmanitel kõlav, siis nüüd on see saanud populaarseks. Folkloristide töö on aga läbi aja muutunud – seda tehakse juba aastakümneid digitaalselt. Muide, Eesti rahvusraamatukogul on kohustus jäädvustada Eestit ka veebis. Kuidas aga säilitada digitaalset, kui 20 aastaga on flopidest saanud pilveteenused? Kuidas kaitsta kultuuri säilitamist digitaalsel ajastul?

Kolm väidet | Kui palju hüve tehnoloogia ühiskonnale ikkagi toob?

Tehnoloogilist mõtlemist on seni ühiskondlike probleemide lahendamisel kaasatud vähe, aga see trend on pöördumas. Arvamusfestivali teadusala arutelul “Kuidas Google ja Tesla ühiskonna korda teeksid?” arutlesid tehnoloogiavaldkonna spetsialistid selle üle, kuivõrd hüvanguline tehnoloogia ühiskonna jaoks ikkagi on.

„Mida rohkem on riigis automatiseeritust ja roboteid, seda rikkamad nad on, ja vähem on ebavõrdsust rikastes riikides. Kõik riigid peale USA on sellel kaardil. Muster tundub olevat selline, et rikkam riik on võrdsem riik,“ märkis Kaspar Korjus uuringutele viidates.

Starship Technologies’i vaneminseneri Kristjan Korjuse meelest ei ole asju, kuhu tehnoloogia ei jõua. See-eest Telia tehnoloogiadirektor Kirke Saar märkis, et tehnoloogia üksi ei tee midagi ära, selleks on vaja (ka) inimest. „Hooldaja on füüsiline inimene, aga oluliselt lihtsam on seda hooldajat vahendada, kui selleks on hea tehnoloogiline lahendus. Ma arvan, et see väide on kahe otsaga. Kui sa ütled, kas on asju, mida tehnoloogia ei lahenda, siis tõesti, tehnoloogia üksi ei lahenda kunagi midagi. Selle taga on inimene.“

IT ei lahenda tööstus 4.0 probleemi ettevõtete eest ära

Maailma juhtivates tööstusriikides on alanud neljas tehnikarevolutsioon, n-ö tööstus 4.0, mis tähendab, et tootmise digitaliseerimisega saavutatakse tootlikkuse hüppeline kasv. See aga ei tule nii lihtsalt. Kui räägime tööstuse digitaliseerimisest, siis see nõuab suurt kapitalimahutavust, aga kui vaadata praegu kättesaadavaid laenutingimusi, siis on seitse aastat on üks pikimaid perioode, mis ajaks pank annab tööstusettevõttele laenu. Rootsis, Soomes ja mujal on see aeg tavapäraselt 12–15 aastat.

President selgitab, mis on õmblusteta ühiskond

“See, millega saad ise hakkama, kutsu pere appi. Kui perega ei saanud lahendatud, kutsu küla appi. Kui sellest ka ei piisa, kutsu kohalik omavalitsus. Kui ka sellest ei piisa, teeme kõik koos.” See president Kersti Kaljulaidi tsitaat võtab kokku tema idee ühiskonna muutmisest tõhusamaks.

“Suud puhtaks” eri: me kõik köndistame arutelukultuuri

Ajakirjanikud, poliitikud ja lugejad-valijad peaks võtma rohkem vastutust selle eest, milline on meie avalik aruteluruum ja demokraatia tervis, märkis Indrek Treufeldt „Suud puhtaks“ Arvamusfestivali eridebatis. “Eestile oleks hea valgustatud demokraatia: ajakirjanikud, poliitikud ja rahvas tunneks rohkem vastutust, et ei plärtsuks, ei devalveeriks sõnu ja lauseid.” Seda, et ajakirjandus peab lugejaid lolliks, iseloomustab ka käskivas viisis pealkirjastamine – “Vaata: …!” –, mis on üha kasvav tendents. “Arvatakse, et lugeja ei saa aru, et pildigaleriid peab vaatama…”

“Kümne aastaga on omadussõnade hulk olulisel määral vähenenud. Kirjeldame ümbritsevat maailma vähemate sõnade abil. /—/ Läbivalt on hakatud alahindama või alavääristama lugejat. Ka arvamusartiklite keeleline rikkus on pigem kokku toimetatud ja lihtsamaks toimetatud.” Linnar Viik