Selle aasta teema on mul kindlasti suhtlemine. Mulle tundub, et enamus konfliktidest tekib, sest ei osata suhelda. Ei osata kuulata, ega ka rääkida. Tavaliselt tahavad mõlemad pooled leida probleemile lahendust. Seega ei teki vastuolud probleemidest, vaid peamiselt egoismi, staatuse, tunnustuse, kuuluvuse või normide pärast.

Mulle meeldisid Rory Milleri “Conflict communication” raamatust mõned kirjeldused, kuidas inimesed konfliktsetes situatsioonides käituvad. Tema eristas kolme tüüpi inimese ajuosa ja reaktsiooni:

1. “Lizard brain” ehk roomaja aju (reptiiline ajuosa) – kõik, mida sa oled siiani teinud, pole sind ära tapnud ja see töötab. Eesmärk on sind elus hoida.
2. “Monkey brain” ehk ahvi ajule (limbiline süsteem) on oluline sotsiaalne ellujäämine, st staatus. Monkey ajul ei ole vahet, kas sind häbistatakse või sa sured.
3. “Human brain” ehk inimaju (neocortex) mõistab abstraktseid eesmärke ning ideid ja suudab selle suunas töötada.

Kõige enam pani mind muigama ja kaasa noogutama Milleri teemaarendus, et inimesed kasutavad peamiselt ahvi aju ning, et see on üks peamistest põhjustest, miks konfliktid tekivad. Näiteks kirjutab ta, et kui sul on emotsioon ja sa annad hinnanguid (“meeldib”/”ei meeldi”), siis sul on aktiveerunud ahvi aju ehk käitud nagu ahv, st fookus liigub koheselt probleemi lahendamiselt (inimajule omane) võimuvõitlusele (“mul on õigus ja sul ei ole”, “ma olen tugevam kui sina”, “sa ei kuulu siia!”). See tähendab, et sa ei otsi lahendusi, vaid püüad kaaslast muuta, mõjutada, alavääristada, vestlust summutada või kedagi paika panna.

Mida tugevamad on tunded, seda suurem on tõenäosus, et vestluses puudub ühisosa ja inimesed ajavad kumbki oma asja.

Taolistes duellides unustame, et meid on kaks (või rohkem), mitte üks. Inimaju üks tunnustest on uudishimu. Kui sul on huvi, mida teine öelda tahab, mis on tema eesmärk või kaitsemehhanism, siis kasutad inimaju osa. Ükskõik, milline süvenemine toob muutuse, aga muutus ei meeldi ahvi ajule. Miller toob oma raamatus näite, et kõikides suhetes on vaidlused, mis korduvad. Ahvi ajule on see märk stabiilsusest, mis on olulisem, kui õnn. Kui miski on stabiilne, siis ahvi aju eeldab, et ka suhe on stabiilne.

Vast teame kõik jutte mõnest tuttavast, kes on vaimsusega tegelema hakanud ja siis on talle antud hinnang, et ta keeras ära ja jättis oma kaaslase maha. Vaimsed praktikad aitavad üldjuhul endast teadlikuks saada, mis võimaldab käitusmismustreid märgata ning neid muuta. Näiteks peale teraapiat võib üks paariline valida reageerida tavalisest uutmoodi ja see käivitab teises ahvi aju, sest stabiilsus, turvatunne pannakse ohtu (“täitsa hulluks läinud!”).

Inimaju koos uudishimu ning õige suhtlemisoskusega loob võimaluse mõista teise inimese tegelikkust nii nagu see on. Mitte nii nagu sa tahaksid, et see oleks (“ole minu moodi!”). Sedasi tunneb teine inimene, et teda on mõistetud ja konflikt võib taanduda. Eriti tore on nn inimaju kasutamise juures veel see, et teised on meie endi peeglid. Kui ma oskan õigesti suhelda, olen õppinud kuulama ning suudan teise maailma vastu huvi tunda, annan sellega märku, et kuulan ja mõistan teda (nt peegeldamise kaudu). Siis ma näen, et mina ei ole tema, seega õpin tundma ja nägema iseennast.

Ahvi ajule on oluline, et sa kuuluksid kuhugi.

Näiteks on uuritud, et üks suuremaid laste stressiallikaid on see, kui nad ei tea, kuhu nad kuuluvad ja ka see, kui nad ei tea, milline on perekonna hierarhia. Gruppi kuulumise olulisuse kohta on kirjutatud palju erinevaid raamatuid, artikleid ning tehtud hulga uuringuid. Kuhugi gruppi kuulumine on seotud baasturvalisuse ja ellujäämisega. Ükski inimlaps ei jää elama, kui tema eest keegi hoolt ei kanna. Seega näeb ahvi aju palju vaeva, et käituksime ja tegutseksime grupile lojaalselt.

Grupid on samuti elusorganismid, mis vajavad hoolt ja reegleid. Inimene on suuteline tapma teist inimest, kui vastane dehumaniseeritakse, st inimesele programmeeritakse info, et vastane ei ole nagu sina (teise nahavärvi, kultuuri vms). See on sõja peamine propaganda tööriist. Mistõttu tuleb olla eriti tähelepanelik, kui meedia ja juhtfiguurid kasutavad hinnanguid, mis aitavad meil mõtlevast inimajust liikuda looma ajju, et käituksime inimeste asemel loomadena.

Vahet pole, kas sa lähed kuhugi uude kohta elama, tööle, kooli või jääd vanale töökohale, kooli, suhtled sõpradega, siis alateadlikult küsime teineteiselt alljärgnevaid küsimusi ikka.

1. Kas sa ikka veel kuulud gruppi? Kas oled samasugune, nagu meie?
2. Kas sa tead, kus on su koht ja, milline on su roll grupis?

Õnneks on alati neid erilisi ja julgeid inimesi, kes lahkuvad gruppidest, murravad end välja, teevad asju uutmoodi. Kahjuks toovad need erilised tähed aga süsteemi muutusi, mis on ahviajule suureks riskiks. Lisaks meeldib ahviajule võim. Sedasi need ahviajud tööle lähevadki ja räägivad kohvinurkades uutest inimestest taga (oht stabiilsusele) või leitakse viisid, kuidas teda kiusata (võim). Silmas tuleb pidada, et ka pered on grupid. Sa võid olla õnnetu, aga vähemalt on hõim kaitstud ning sedasi on turvaline. See seletab ka seda, miks paljud paarid kokku jäävad, kuigi mõlemad on kurvad.

Uute maailmade loojad on alati vastamisi pahameelega, tõrjutusega ning peaksid eriti tähelepanelikult õppima suhtlemist ja kuulamist.

Kui sulle meeldib asju teistmoodi teha, riskida, siis õpi gruppides esialgu kuulama, ole tähelepanelik ning usu mind, õpi palju kasutama mantrat “fuck it”. Kui sa aga vajad seda gruppi millekski, siis jälgi, milline on selle grupi hierarhia, kuhu sina peaksid kuuluma, millised on selle grupi reeglid (“me siin nii ei tee!”), kes sinna kuuluvad, kes vajab tunnustust ning märka neid, kellel on eriload (nt täielikult ebasotsiaalsed, aga suure võimuga).

Kui sa käivitad teises inimeses ahvi aju, siis ole valmis, et ta ei kuule sinu fakte. Ta ei protsessi infot, vaid emotsioone ning territooriumi. Mida rohkem sa grupi kohta tead, seda vähem “pärdikutega” vastamisi satud, sest oskad inimestega suhelda. PS! Me kõik kasutame kõiki ajuosasid ja pendeldame nende vahel.

Kui tunned, et oled emotsionaalne ja hinnanguline, siis proovi nii (natuke Rorylt ja natuke minult):

1. ära eita, et oled pärdikuks muutunud;
2. hinga, tekita paus mõtte ja teo, aju ja suu vahele;
3. seal pausis teadvusta: mis on ahvi (sh ka sinu) probleem? Kuidas see vestlus lõppeb? Kas antud lõpp on see, kuhu tahad jõuda? Kas see aitab luua lahendust? Kas sinu reaktsioon lähendab või loob suuremat distantsi?

Nagu mu õpetaja õpetaja ütles: “Feel the feelings, but do the right thing!”

Kaidi Laur

Kaidi Laur on praktiseeriv terapeut, aimekirjanik, blogija, joogaõpetaja, stuudio City Yoga üks omanikest ning unistajast tervemõistuslik hedonist. “Inimene ja inimeseks olemine siiralt huvitab mind. Eriti mahlase ja vaimuka elu ning elamise kontekstis. Kirg elu mõista, kogeda ning nautida väljendub mu mõtisklustes ja töös.” Kirjutan Edasi keskkonnas teemadest, mis mind parasjagu on endasse haaranud. Enamjaolt on need tähelepanekud inimestelt, kellega kohtun teraapiaruumides, infokillud meditatsioonidest või reaalne elukogemus, mis võiks Edasi lugejate argipäeva inspireerida või mõttetööd ergutada. Loe artikleid (32)