Toompea noir fotoseeria on sündinud suvises Tallinnas hetkel, mil kohalikud on maale pagenud ja linna turistide päralt jätnud.

Mingi romantika maa-alustes tunnelites ju on. Võõrad lõhnad, niiskusest jupsiv valguslagi ja kerge nukrusega esitatud muusikapala, kus ka harimatum kõrv tabab nooti. Maa peale jõudes on alati pääsemise tunne.

Hoov number 63. Võltsi tunnet ei pidanud olemas olema.

Varahommik. Kell lööb kaheksa. Nevski katedraali ees on kerjusnaised oma tavapärased koha sisse võtnud. Treppi pargitud autodest väljuvad hästi hoolitsetud naised, käigu pealt juukseid siidisalli alla peites. Nende tõttamises on midagi kirglikku, veidi nagu la dolce vita.

Kahe suurriigi tõsieluseriaal ei näita väsimuse märke. Mitte nii hea kui Troonide mäng või Dallas – kordustest tiine suve täidab sellegipoolest.

Üks loeb, teine ootab. Mõlemad pühendunult, justkui kartes üksteise rahu häirida.

“…ta võttis välja rõngatäie võtmeid, valis neist ühe ja suundus kiirel sammul sinnapoole, kus ootasid pisikesed puukapid, need hinge prügikastid, mille ääres usklikud oma südame solgipange tühjendamas käivad…” Guy de Maupassant, Bel-Ami.