New York Pride on suurim omataoline üritus kogu maailmas, millest võtab igal aastal osa üle kahe miljoni inimese. Seekordne paraad toimus 24. juunil. Paar päeva enne üritust sain oma sõbrannalt Sofelt sõnumi: “Do you want to go on a float for pride?” – “Hell yea” tekstisin talle vastu.
Selleks, et rongkäigust osa võtta, peab tavainimene end registreerima vastavasse gruppi. Meie grupp võitles AIDS’i vastu, aga meie ees marssisid uhkelt kümnemeetrist vikerkaarevärvilist lippu kandes juubeldavad Walmart’i töölised.
Minnes tagasi pühapäeva varahommikusse, siis päike võttis une kiirelt ära. Tegelikult oli hea, et ruttu jalad alla sain, nii jäi mul meigi tegemiseks rohkem aega. Nimelt teadsin, et paraadist võtavad osa kuulsaima queer reality show Ru Pauls Drag Race tuntumad tegelased ning plaanisin nendele oma julge meigiga muljet avaldada. Mu toakaaslane muutis seetõttu oma looki lausa kolm korda, aga kui lõpuks uksest välja astusime, olid meie näod beat to the gods. Kell meile armu ei andnud ja meeletus kuumuses jooksime kogunemispunkti 37ndal tänaval Madison ja Park Avenue vahel. Higistena registreerisime oma osavõtu ja tantsupidu võis täie rauaga alata, vähemalt nii me arvasime, aga tegelikkuses läks veel umbes tund aega enne kui rongkäik liikuma hakkas.
Ausalt öeldes ei olnud väga tore 34-kraadise päikese all passida. Viimaks keerati kõlarid põhja ning Beyonce‘i Run the World saatel hakkas hiiglaslik rahvamass puusi keerutama ning keksides all-linna poole sammuma. Paraadi alguses nägin Mimi ImFurst‘i ning kogu ootamine oli sekunditega meelest sekundiga. Sellistel üritustel pole mõtet nuriseda, ilmastik ei ole korraldajate teha.
Paraadi kogu põhimõte on üheskoos toetada LGBTQ kommuuni liikmeid. Ja kaudselt kõiki “teistsuguseid”, kes julgevad olla nemad ise. Me kõik oleme tulnud ühest kohast ning seksuaalsus ei määra, kas teine inimene on minust parem või halvem.
Elus on kõige tähtsam üldjuhul õnn ning ma ei kujutaks ette, kui peaksin keskkonna tõttu terve oma elu elama vale läbi.
Mul on mitmeid tuttavaid, kelle vanemad on pimedad ja ei aksepteeri oma lapsi. Neil oleks justkui päikseprillid ees ning nad võtavad need ära ainult siis, kui nemad ise tahavad. Õnneks on mul oma vanematega väga vedanud, sest nad on äärmiselt avatud ning ei sildista ei mind ega kedagi teist.
Siinkohal tahaksin julgustada noori, kes teavad kedagi antud olukorras – pakkuge oma tuge ning olge julgustav, sest võibolla su sõber seda kodus ei saa. Niimoodi võid hoida ära hoopis suuremad tragöödiad. Samuti kui märkad, et kedagi koolis narritakse, siis ole arukam ja astu vahele, sest tihti ohvritel seda jõudu pole.
NY Pride rongkäigust võtsin osa umbes kolm tundi ja energia, mis see mulle andis oli kirjeldamatu. Nii tore on näha tuhandeid nägusid, kes üheskoos tantsivad ning laulavad ja seeläbi ka teistele naeratuse näole toovad. Kohtusin ka mitmete oma jälgijatega, kes mind ära tundsid. Nende elevus tegi ka minu südame soojaks: tegime koos pilte, vogue’sime, naersime, kallistasime jne. Samuti kohtusin ka Ru Paul Drag Race võitja Bianca‘ga, mis oli minu jaoks üheks päeva highlight‘ks.
West Village’sse jõudes olime läbi kui läti raha ning janusse surres leidsime lõpuks über fancy vanainimeste restorani, kus kõik olid ülikondades. Meie laudkond nägi välja äärmiselt koomiline võrreldes teistega, aga me ei lasknud end sellest häirida, kuigi tundsime, et kõik silmapaarid on suunatud just meile.
Terve linn pidutses pühapäeva õhtul nagu homset ei eksisteeriks. Teel koju tegime veel peatuse, et vaadata twerk‘mise võistlust ühe maja ees, mille olid algatanud majaelanikud ise. Pealtvaatajaid oli umbes saja ringis ning kõik me tundsime, et oleme fiercest bitches kogu maailmas. Koju jõudes vajusin kohe voodisse ja magasin järgmise päeva lõunani, sest emotsioonid eelmisest päevast olid laes.
Stay fab, Alex
instagram@alexandraelizabethljadov
snapchat@alexandraljadov
2satans