Disainer Tarmo Luisk jagab oma kultuurisoovitusi. Lisaks hulgale raamatutele soovitab Luisk anda võimaluse juhusele, teha spontaanseid otsuseid, kogeda elusolemise tunnet. Puhast ja ootamatut emotsiooni ei asenda miski!

Enamus minu viimase aja kultuurielamusi on seotud lugemisega ja pärit kirjandusest. Põhjus on kindlasti piirangutel ja kindlasti ka laiskusel, kuna isegi peale leevendusi ei viitsi eriti ringi kooserdada. Pealegi aitab raamatute lugemine laiendada silmaringi, treenida mälu, arendada fantaasiat ja üldse mõista maailma oma rikkuses ning rikutuses. Enamus raamatuid on kätte sattunud suht juhuslikult, mõnda on soovitanud sõbrad, paljud on LR-i sarjast, osa riiulist. Ka ei ole erilisi žanrilisi eelistusi. Siiski üritan vältida kuulsate ja hetkel veel elus kaasmaalaste elulooraamatuid ja eneseabiõpikuid. Ühesõnaga – raamatud, mis on Eesti raamatumüügi esikümnes, ei ole minu eelistuses.

Aga nüüd siis soovitused! Kõigepealt on mul väga kahju, et minu enda järjekordne isikunäitus ETDM-is läbi sai. See oleks olnud minu esimene kultuurisoovitus! Tõesti võimas loominguline puhang! Olgu, aga edasi ilma naljata või siis just naljaga.

Raamatud ja raamatud

Minu suurepärased sõbrad on teinud meie perele parima kingi Loomingu Raamatukogu aastatellimuse näol juba päris mitme aasta jooksul. Jan Kaus kiitis ka hiljuti ühes telesaates seda sarja. Olen temaga täiesti päri – väärt lugemist on selles sarjas ilmunud tõesti palju. Kohe tuleb meelde näiteks “Depeche Mode”. Tegemist ei ole kuulsa briti bändi biograafiaga, hoopis ukraina kirjaniku Sergi Žadani autobiograafilise romaaniga. Pole mõtet taga nutta “Tujurikkuja” sketše, päris palju saab naerda ka seda raamatut lugedes. Lihtne ja mõnus lugemine, nostalgiline ja naljakas.

Järgmisena soovitan värskelt lõpetatud Mehis Heinsaare “Ööpäevikut”. Ilmus äsja LR-i sarjas. Lood on sellised pooluimas ja mõnusas päevikuformaadis; parajalt pikad ja isiklikud. Loed, analüüsid, kõrvutad, leiad paralleele ning imetled kirjanduslikke leide. Suurepärane.

Meil sõpradega on tekkinud omamoodi kirjandusklubi; keegi soetab midagi, loeb läbi ja soovitab või siis ei soovita. Kui keegi on avastanud mingi väärt tüki, käib raamat käest kätte, ja kui on tõesti suuremat sorti meistriteos, juhtub sedagi, et “teos läheb ootamatult kaduma”. Üks raamat, mis ei ole veel minu raamat, aga millele plaanin oma eksliibrise lisada, on Urmas Vadi “Elu mõttetusest”. Tegin selle täna suvalise koha pealt lahti ja palun väga, lugu “Öörahu” (lk 117). Väga eluline ja naljakas. Samastumine on ülilihtne, kuna ka minu naaber suudab vahepeal vindi korralikult üle keerata. Näiteks on juhtunud, et umbes kella ühe ajal öösel otsustab ta hakata survepesuriga maja pesema! Ise olen just vaatamas unenägu sarjast “võõrad eksootilised paigad” ning eksitamise pärast tahaks akna avada ja üle survepesuri müra röökida midagi krõbedat, näiteks “mine perse, segi oled või!”. Aga siis otsustad sõbralike suhete nimel kitse mitte panna. Õnneks paneb kitse teine naaber. Ja usaldusväärne Eesti politsei lõpetab asumi vägivalla. Uhh. Või näiteks, kui teine naaber otsustab hakata oma aiast lund sinu aeda kühveldama. Võtad julguse kokku ja jooksed välja, endal vabandav nägu peas, et kuule naabrimees, aga mul pole tõesti su lund vaja, mul endalgi seda nagu täitsa jagub. Selle peale kostab naaber: “Aa, okei.” Huumorit jagub tõesti igasse päeva!

Vadile võiks kohe otsa lugeda kunagi ammu LR-i sarjas ilmunud Albert Camus’ vihikukese “Sisyphose müüt”. Aitab masenduse vastu paremini kui igasugune eneseabikirjandus. Ühesõnaga, pole mõtet ennast põlema panna, mingi rõõmulaadne seisund on alati leitav ja sealt edasi võib ettenähtud aja kasvõi kuidagigi ära tiksuda.

Tõeline ilukirjanduslik maiuspala fakti- ja ajaloohuvilistele on Florian Illiesi “1913. Sajandi suvi”. Vabalt võiks see olla koolidele kohustuslik kirjandus. Seda lugedes tundus, nagu oleksin vabatahtlikult sattunud tugeva, aga sooja vihma kätte. Võimatu on mitte märjaks saada… ja ega kuivaks jääda tahakski. 20. sajandi alguse suurkujud, kirjanikud, kunstnikud, soolapuhujad, maailmavalitsejad ja muidu geeniused ajavad oma igapäevatoimetusi, põevad armuvalu ja muid eksistentsiaalseid põdemisi. Saame näiteks teada, et Thomas Mannil oli aprillis nohu, Hitler põgenes juunis Viini meestepansionaadist, Thomas Mann ehitas maja ja Walter Gropius vaimustus Ameerika vabrikute arhitektuurist. Suurepärane ülevaade sellest, kui palju mahtus ja millist mõju avaldas tulevikule aasta 1913.

Siis soovitaks veel lugeda Marina Stepnova “Lazari naisi”. Puhas ajalooline fiktsioon räägib Nõukogude Liidu tummapommi leiutajatest, täpsemalt teadlastest, kes selles “maineprojektis” osalesid. Vene kaasaegse kirjanduse ilmselt hinnatumal autoril õnnestub luua selline kummaline atmosfäär, et romaan sekkub argiellu, tekivad mingid kummalised paralleelmaailmad. Peale selle teose seljatamist oli mõnda aega päris raske midagi sama köitvat leida. Õnneks on eesti keelde tõlgitud ka tema teine romaan “Itaalia õppetunnid”.

Ja siis rootsi kirjandusklassiku Stig Claessoni möödunud aastal LR-is ilmunud vihikuke “Sina maga, mina pesen nõud” jutustab ühe rootsi vanamehe nukrast tiksumiset kuskil Kesk-Rootsi külas. Minu sisukirjeldus on suht tobe, aga lugu ise üllatavalt köitev ja aus.

Muusika

Kurb ja naljakas on see, kui ruttu tänapäeval kõik vananeb. Suht uue asemele peab tulema järgmine eriti uus. Ja kiire on ka kogu aeg. Paradoks on selles, et ühelt poolt toimub metsik tõmblus ja võidujooks ajaga, teisalt mõeldakse välja järjest uusi ajaviitmise vorme. Tundub, et aega meil nagu üldse pole, aga tahame seda viita. Ja küsimus on – kuhu kadus aeg? Ning siit tuleb üks muusikapala soovitus: lugu “Who knows where the time goes?” Nina Simone’i esituses. Vahest polegi see loos esitatud küsimus kõige lollim. Tema rikkaliku diskograafiaga tutvumine on ka minu selle aasta 1. jaanuari lubadus 2022. aastaks. Tema puhul on märksõnad hääl ja sõnad. Ning loomulikult võitlus rassilise diskrimineerimise vastu – mitte päris Angela Davis, aga ikkagi.

Tegelikult on mul uue muusikaga või selle soovitamisega viimasel ajal veidi keeruline. Uut tuleb jõudsalt peale, aga eriti kursis ma kahjuks pole ja ega väga ei põe ka selle pärast. Soovitakski hoopis üht vana kogumikku Miles Daviselt, “Get up with It”. Selle plaadi kaks esimest lugu kirjeldavad minu jaoks 60–70ndate jazzi olemust. Korralik psühhedeelialaks oma aja tippmuusikutelt kusagilt suitsusest keldriklubist. Kahtlustan, et päris kaine ei olnud isegi baarmen, rääkimata turvamehest. Lihtsalt nii hullumeelne, ebamaine ja võimas.

Näitus

Isegi kui maailm tundub kohati mustvalge, siis meie oma sisekosmos võib meid üllatada. Soovitangi siinkohal kindlasti külastada Kaupo Kikkase fotonäitust “Sisekosmos” Telliskivis Fotografiskas. Suurepärane audiovisuaalne rännak – elamus ergutab meeli, et taas kaeda ja avastada ka oma sisemaailma! (Minul hakkas film igal juhul kohe silme ees jooksma.)

Epiloog

Lõpuks soovime me tegelikult kõik olla millegi erilise loojateks või imelise tunnistajateks. Mis iganes hormooni see meile siis toodab. Kahtlemata on meil kõigil oma arusaam väärt kirjandusest, muusikast, filmidest jne. Aga kindlasti eksisteerivad ka universaalsed teosed, elamused, mis kõnetavad paljusid. Igasugu soovitustega on nagu mõtetegagi: nende väljaütlemine mõjub neile tavaliselt lahjendavalt. Puhast ja ootamatut emotsiooni ei asenda miski! Lõpetuseks soovitangi anda juhusele võimalus, teha spontaanseid otsuseid, kogeda elusolemise tunnet.