Olen ikka olnud arvamusel, et inimese aju vajab natukene üle jõu käivaid ülesandeid, ilmselt seetõttu olengi sattunud sel aastal Tartu ülikooli vabade kunstide professoriks. Kindlasti saab see õpetamiskogemus olema põnev mõtterännak ning usun, et jõuame koos üliõpilastega nii mõnegi uue avastuse ja mõtteni eestlastest, meie kultuurist ja keelest.

Selliseid rahvaid, kes saavad looduse keskel kasvada, ei ole maailmas palju. Kogu meie olemus ja kultuur on loodusest mõjutatud. Võib-olla on just tänu metsadele Eestist nii palju suuri heliloojaid välja kasvanud – paksus metsas ei ole ju silmadega väga midagi teha, kõrv on see, mis on ajalooliselt aidanud metsas ellu jääda ja teinud inimesest hea nõia või küti.

Kui mõelda Eestimaa metsast sügavuti, siis võib öelda, et mets on ajalooliselt olnud puhver suurte muutuste ajal. Kultuurimuutused on paksu metsa sees aeglasemad ja seetõttu ei löö suured muudatused meil jalgu päris alt ära. Eestlaste arenguloos on olnud palju katkestusi, samas on see asjaolusid arvestades olnud üllatavalt järjepidev. Üks pool Eestist puhverdab muutusi ja teine pool võtab neid kiiremini vastu. Meie saared ja rannik on muutustele olnud vastuvõtlikumad ning nende kaudu oleme tugevamalt seotud Euroopa kultuuriruumiga. Näiteks võeti ristiusk vastu kiiremini neis paikades, kus oli vähe metsa. Lagedam maa justkui soosib uuenduslikkust.

Võiks ju õhku visata mõtte, et ehk on eestlaste tarkus ja innovaatilisus sündinud Põhja-Eestis ja tugevus ning sitkus Lõuna-Eestis.

Selliseid jõulisi hüpoteese looduse ja kultuuri kohta on põnev arutada. Samas mõelge, kui keeraksime Eesti kaardi tagurpidi, siis meie mõtted alateadvuses muutuksid kohe. Maailmakaardil oleme harjunud põhja paremini suhtuma. Sellest võivad tuleneda ka naljad lätlaste üle ja kiidulaul skandinaavlastele. Hoiakute ja eelarvamuste kasutamine rahvaste ja kultuuride hindamisel on meisse kasvatusega justkui sisse kodeeritud.

Nii nagu mindki, on paljusid kultuuritegelasi painanud küsimus, kuidas kogu aeg muutuda nii, et jääks ikka kogu aeg iseendaks. Iga kultuurimuutus on ka väga suur kultuurikadu. Me oleme eestlased, aga kas oleme ka eurooplased? Kas me oleme rohkem eestlased eurooplastena või eestlased ugrilastena? Milline on meie identiteet eestlasena? Näiteks Jakob Hurta ja Oskar Looritsat painasid meie identiteedi küsimused elu lõpuni, lõhestumine kultuuriinimese ja ugrilase vahel on olnud väga võimas identiteediloome mehhanism.

Eestlane kui eurooplane & ugrilane

Eurooplasena näeme end kultuuriinimesena, kes loeb meelsasti raamatuid käib kinos ja teatris, armastab reisida ja tunneb huvi kultuuriloo vastu. Kindlasti austab ta eesti keelt ja grammatikat, naudib seltskonda ja võimalusel tarbib disainitooteid. Ugrilane seevastu oskab küll lugeda ja kirjutada, aga tal ei ole seda tarvis välja näidata. Mõnikord ta häälitseb veidralt ja põgeneb oma probleemidega jooksujalu metsa. Ugrilased on introverdid, kes on head inimesed, aga ka seda ei näita nad alati välja. Ugrilane ei aja taga luksust ega vaja enda ümber suurt sõpruskonda.

Eestlaste tüpaaž eurooplasena ja eestlase tüpaaž ugrilasena on kohati täiesti vastuolulised, näiteks linn vs. maa, looming vs. seisund, kunst vs.metsik esteetika, keel kui suhtlusvahend vs. keel kui tunnetusvahend, perekond vs. suguvõsa, kirjakultuur vs. suuline kultuur, pühakiri vs.loodususk, euroopalik kultuurikirjeldus vs. alternatiivsed mõõdikud, armastus vs. elujõud. Selliselt võib nii sisemise kui ka välimise elu elemente täiesti erinevateks poolusteks lahterdada ja tihtipeale juhtub, et meis on mõlemad poolused korraga esindatud.

Tegelikult tundub, et meile on täielikult maha müüdud kultuuriinimesi painav armastuse puudus. Kogu ühiskonnal on armastuse puudus ja kõik meid ümbritsev on seotud hämaravõitu armastuse püüdmisega. Ugrilase intuitiivne maailmamõte on seevastu elujõud ja vägi, mille peale ta üritab oma elu üles ehitada. Mul ei ole armastuse vastu midagi, aga siinkohal usaldaksin pigem ugrilase mõtteviisi – enne armastust peab olema vundamendikiviks elujõud ja kui inimesel on piisavalt elujõudu, siis küll ta leiab ka armastuse.

Eestlaste olemus on niivõrd põnev, et selle üle võib arutleda lõputult. Meie topeltidentiteet sünnitab põnevaid vorme ja meie loomus on rikkalikult mitmekesine. Kõige ilmekamalt väljendub meie identiteet eestlastena siiski loodustunnetuses.

Tegu on Valdur Mikita loengu “Hälin ja raev lingvistilises metsas” ainestikul valminud looga, teksti koostas Karin Kustavus.

Artikkel pärineb Tartu Ülikooli vilistlaste ajaveebist, vaata videosalvestist Valdur Mikita loengust (77min)