Meis kõigis voolab veri, mis kord on voolanud hõimukaaslaste püstkojas lõkke ääres. Selles veres on allhoovusena meie esivanemate pärimus, aga ka ürgsed tundmused, mis aegruumi sobivusel võivad kummaliste ilmingute kaudu meis pinnale kerkida. Meie tarkus seisneb nende tundmuste tõlgendamises ning kogemuse mõtestamises. See nõuab avatud meelt ning alateadvusele voli andmist – nagu ka Von Krahli uus lavastus “Forbidden colors”.
“Forbidden colors” on lavastus meeltele
Sõnatu pooleteisttunnine visuaaletendus viib vaatajad kuhugi, kuhu vähesed lavastused söandavad astuda. See on silmadele, kõrvadele ja sisemaailmale suunatud teos, mille kogemisel tuleb mõistus koos jopega garderoobi jätta.
“Forbidden colors” ei taotle põhjus-tagajärg loogikat, vaid pakub vahendid need ise luua. See on oluline eelteadmine, millega tasuks saali astudes arvestada. Mõistuse garderoobi jätmisel muutud Sa saalis kõiksuse osaks – Sa oled kõik ja mitte keegi. Sa oled näitleja laval, võõras mees enda kõrval. Seda põhjusel, et igale külastajale antakse hõbedane mask, mis muudab ringis istuva publiku ühenäoliseks hõimuks. Hõimuks, mis helkivate maskidega algavat riitust ootab.
(Isegi, kui mask mu näojoontega hästi ei istunud, pidasin õigeks seda kanda, sest nägin, kuidas teised maski mitte kandvad külalised visuaalse ühtsuse ära lõhkusid. Siit soovitus: Kanna maski juba teiste külaliste kogemuse pärast ja kui sellega hakkab palav, siis hoia maski lihtsalt näo ees, et lavastuse idee tõuseks terviklikumalt esile.)
Lavastuse meeskond on loonud Balti jaama ootepaviljonist ajatu ja ruumitu keskkonna, justkui pärimus-futuristliku püstkoja, mis tõmbab publiku vägisi tagasi meie esivanemate lõkketule äärde. Seda nii lavakujunduse, Ivo Reinoki osatäitmise aga ka vapustavalt räme-mõjusa helikeele tõttu. Ütlen just meeskond, sest ruumi loomise puhul oleks vägivaldne välja tuua ainult stsenograafi, video- ja valguskunstniku või lavastajate valikuid. Loodu on tuntavalt läbitunnetatult ühtne, mis annab tunnistust harmoonilisest meeskonnatööst.
Sellise ruumi- ja valguselamuse kogemine Tallinnas ei ole mitte üksnes ainulaadne, vaid sobituks oma tervikliku kvaliteedi tõttu ka mujale Euroopasse. See on miski, mille sarnaseid töid võiks esineda meie kultuuriruumis rohkem, sest see kasvatab publikut ning sobitub oma vormilt aega, kus me elame.
“Forbidden colors” on lubatud kõigile, aga sobiv vaid neile, kes on valmis end ise avama.
Kasvõi momendiks, et end visuaalidel kanda lasta. Jana Solom ja Ivo Reinok on loonud selleks harmoonilise ja turvalise keskkonna, kus publik saab maskide taha peitudes aimu inimhinge sügavusest. Keelatuks jäävad need värvid vaid mõistusele.
See siin ei ole klassikaline arvustus. Ma kirjutan teatrist harva ja kui seda teen, siis oma märkmikku. “Forbidden colors” on aga teos, mis astub minu silmis välja ootuspärasusest ning austab seda tehes publikut sügavusega. Olgu ühtlasi öeldud, et traditsioonilise sõnalavastuste austajatele võib nähtu-kogetu mitte sobida. Aga need lugejad, kelles huvi on ärganud, tasub pilet värvide maailma kiiresti taskusse pista. Sest ilusad asjad ei kesta teatavasti kunagi kaua, vaid ilmuvad nähtavale vaid viivuks.
Idee ja teostus: JANA SOLOM ja IVO REINOK
Video- ja valguskunstnik: EMER VÄRK
Heliloojad: RAUL KELLER ja ARTJOM ASTROV
Kunstnik: NELE SOOVÄLI
Laval: IVO REINOK
Tehnilised lahendused ja teostus: RINALD KODASMA
Lavakujundus: JANA SOLOM, IVO REINOK, NELE SOOVÄLI
Plakat: MIKK-MAIT KIVI
Artikli autor Martti Helde on režissöör ja Eesti Kinoliidu juht.
