Sageli peame otsustamisel või oma seisukohtade poolt argumenteerimisel tuginema ekspertide arvamusele, sest meil ei ole aega või võimekust, et omandada teadmisi kõigis meie jaoks olulistes valdkondades.
Ekspertide arvamuse argumendis põhjendatakse järeldust ekspertide arvamusele või autoriteedile apelleerimisega. Sellised argumendid järgivad üldjoontes järgmist skeemi:
- E on ekspert valdkonnas V, mis sisaldab väidet P.
- E väidab, et P (valdkonnas V) on tõene.
- Järelikult on usutav, et P on tõene.
Ekspertide arvamusele võib apelleerida ka mingi väite P vääruse näitamiseks. Sellisel juhul on skeem sarnane, kuid eelduses (2) väidab ekspert, et P on väär ja sellest järeldatakse, et P on väär.
Ekspertide arvamusele apelleerimise 2 näidet
- Näide #1
Plaan B [hädaabi tabletid rasestumise tõkestamiseks] vanusepiirangu kaotamise pooldajad, kaasa arvatud Ameerika Pereplaneerimise Föderatsioon, väidavad, et tegemist on täiesti ohutute pillidega ja seetõttu tuleks kõik nende kasutamisega seotud vanusepiirangud kaotada. Kitsalt utilitaristliku vaatepunkti järgi võib see olla põhjendatud, aga kas meie laste heaolu puudutavates küsimustes on teadus ainus otsustav faktor? Isegi president Obama, kes kunagi hooples, et tema poliitika põhineb teadusel ja mitte emotsioonidel, tunneb vanemlikku kahtlust laste suhtes, kes tõsiste ravimite abil lahendavad sügavatest psühholoogilistes asjaoludest tekkinud olukordi. – Kathleen Parker
Järeldus on, et hädaabi tabletid ei peaks olema alaealistele kättesaadavad. Selle põhjenduseks apelleeritakse president Obama kui lapsevanema kahtlusele, et need ei peaks alaealistele kättesaadavad olema.
- Näide #2
1990.aasta uuring tuvastas, et 80% majandusteadlastest nõustus väitega, et miinimumpalga kasv põhjustab töötust noorte ja madala kvalifikatsiooniga töötajate seas. Valdkonna õpikud algajatele ja edasijõudnutele näitavad, et majandusteadlaste seas on selles osas konsensus. Miinimumpalka mainivad majandusõpikud väidavad, et see kasvatab töötust madala kvalifikatsiooniga töötajate seas. – Walter Williams
Järeldus on, et miinimumpalga tõstmine kasvatab töötust madala kvalifikatsiooniga töötajate seas. Põhjendamiseks apelleeritakse majandusteadlaste enamuse arvamusele.
Millal on ekspertide argumendile apelleerimine veatu?
Kuna ekspertide arvamusele apellerimine ei ole alati veatu, tuleks iga sellise argumendi kohta esitada järgmised neli küsimust.
- Kas tegemist on asjakohase valdkonna eksperdiga?
- Kas tegemist on küsimusega, millele saab ekspertide konsensuse alusel vastata?
- Kas eksperdi arvamust on korrektselt tsiteeritud?
- Kas viidatud ekspert on erapooletu ja aus?
Esimesele küsimusele vastamiseks tuleks vaadata eksperdi haridust, kogemusi, saavutusi (teiste sama valdkonna ekspertide poolt tunnustatud uurimistööde olemasolu), mainet teiste valdkonna ekspertide seas ja ekspertiisi valdkonda. Kui eksperdi väide jääb tema ekspertiisi valdkonna piiresse, siis on see enamasti tavainimese samateemalistest väidetest usaldusväärsem, sest eksperdi lugemus antud teemal on üldiselt laiem, tema tehtud vaaltuste arv tavaliselt suurem ja eeldatavalt on ta küsimust ka põhjalikumalt analüüsinud.
Sageli arvatakse ekslikult, et ekspertiis ühes valdkonnas tähendab ekspertiisi ka mõnes teises valdkonnas. Tõsi, leidub inimesi, kes on eksperdid mitmes valdkonnas. Kui eksperdi väide jääb tema ekspertiisi valdkondadest väljapoole, siis on see samaväärne tavainimese väitega. Seetõttu on eksperdi valdkonnavälistele väidetele toetuvad ekspertide arvamuse argumendid vigased.
Teisele küsimusele vastates tuleb silmas pidada, et eksperdid on ekslikud. Kui ekspertide seas puudub konsensus, siis tõenäoliselt on tegemist küsimusega, mida ei saa (vähemalt hetkel) ekspertide arvamusele apelleerimise teel lahendada. Sellisel juhul ei saa ka argumendi järeldust ekspertide arvamusega põhjendada. Kui kedagi tsiteeritakse autoriteedina, siis sellega omistatakse talle teatavad vaated mingis küsimuses.
Kolmandale küsimusele vastamisel tuleks võimalusel pöörduda algallikate poole, sest tahtlik või tahtmatu valesti tsiteerimine moonutab tsiteeritava seisukohti. Moonutatud seisukohad ei saa aga ekspertide arvamuse argumendi järeldust toetada, sest need ei kuulu tsiteeritud eksperdile.
Neljandale küsimusele vastamiseks tuleb uurida, kas eksperdil on põhjuseid valetamiseks või faktide moonutamiseks. Üheks põhjuseks võib olla huvide konflikt: ekspert moonutab andmeid oma tööandja või iseenda huvides. Kui ekspert on erapoolik, siis tuleb tema väiteid hoolikalt kontrollida, sest moonutatud või valed väited ei saa argumendi järelduse tõesust toetada.
Kui vastus kasvõi ühele neljast küsimusest on „ei“, on tegemist vigase ekspertide arvamusele apelleerimisega.
Näiteks Kathleen Parkeri argument on vigane, sest Obama pädevuste hulka ei kuulu farmakoloogia ega meditsiinieetika, mistõttu ei ole tema arvamus asjakohane hädaabi tablettide alaealistele keelamise põhjendamiseks. Tihti kasutatakse vigaseid ekspertide arvamuse argumente dialoogis ebaausaks võidutsemiseks või teise osapoole vaikima sundimiseks. Sageli see taktika ka töötab, sest kui meil puuduvad teadmised mingist valdkonnast, siis tundub justkui tunnustatud ekspertidele vastu vaidlemine häbituna.
Kui aga vastus kõigile neljale küsimusele on „jah“, siis on tegemist veatu ekspertide arvamusele apelleerimisega. Näiteks praegusel kujul on Walter Williamsi argument veatu ja veenev, sest majandusteadlased on miinimumpalga küsimuses asjakohased eksperdid.
Oluline on meeles pidada, et veatud ekspertide arvamuse argumendid ei tõesta oma järeldust, vaid näitavad parimal juhul, et see on tõenäoliselt tõene. Miks? Sest eksperdid on ekslikud ning tuleviku teadmiste valguses võivad praegused seisukohad vääraks osutuda.
Filosoofia lektor Oliver Laas tutvustab 6-osalises artikliseerias levinumaid arutlusvigu. Varasemaid artikleid saab lugeda siit.