Istusin hiljuti meeste vaimset tervist käsitleval konverentsil, nagu ikka, vähemuses. Hinnanguliselt 2/3 oli saalis naisi. Juttu oli muuhulgas mehelikkuse hääbumisest naiste disainitud maailmas. Pole enam suuri sõdu, avastusi või ettevõtmisi, kus meeste ürgjõu toel maailma muuta, kahju küll. Sealt tõukus ka minu loo niidistik – kas mees on lihtsalt mees, või on ta naise kaaslane ning kelle eeskuju najal noor mees sirgub.
Ühe mehe sees on tegelikult mitu meest: tema vanaisa, isa, kuid ühel hetkel ka poeg ja ehk ka pojapoeg. Eks samamoodi võib mõelda ka naisliini pidi, mille olulisim liige iga lapse, mitte ainult poisi jaoks, on ema. Esimene inimene ja ka esimene naine tema elus. Alles mõne aasta pärast ilmub lapse väikesesse maailma isa, mees, seda mõistagi sümboolses tähenduses. Reaalselt, kuigi rohkem taustajõuna on mees olemas juba sünnitusmajast alates. Ja sealt edasi kipub keeruliseks minema.