Käesoleva aasta teisel poolaastal on Eesti esimest korda Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja rollis. Alljärgnevas intervjuus ajakirjale Investeeri räägib Euroopa Komisjoni endine asepresident ja transpordivolinik Siim Kallas Eestile osaks saa­vast kohustusest ning tema kogemustest riikide eesistumistel.

Kuidas selgitada lihtsale inimesele, milles seisneb eesistumine?

Olen komisjonärina kümne ja poole aasta jooksul üle elanud 22 erinevat eesistu­mist. Euroopa Liidu Nõukogu eesistumi­ne tähendab, et eesistuv riik juhatab ministrite nõukogusid. See tähendab nõukogu seisukohtade kujundamist kõigi liikmesriikide huve arvesse võttes. Samas tähendab see ka võimalust teha suurt poliitikat.

Eesistujariik ei juhata küll välissuhete nõukogu, aga näiteks transpordi- ja majandusnõukogu juhatab eesistuva riigi minister. Igal riigil on oma plaan, millega jätta Euroopa Liitu oma jälg. Mingil moel on eesistumised erinevad, ja see on väga positiivne. Omal ajal oli suur vaidlus, et need üldse ära jätta, sest polevat mõtet. Tegelikult ikka on mõtet, sest igal riigil on oma plaan ja omad prioriteedid, kuigi mõnda asja püütakse läbi suruda ja mõne asja vastu ollakse rohkem. Aga see sõltub iga liikmesriigi taustast ja profiilist.

Leedulased läksid ajalukku 2013. aastal Ukraina kriisi algusega. Neil oli tippkoh­tumine, mis oli mõeldud naabruspoliitika edendamiseks ja mille hulgas oli ka Uk­rainat toetava allkirja andmine, kuid siis muutsid ukrainlased ootamatult oma sei­sukohta ja Ukrainas järgnesid pöördeli­sed sündmused.

Väga palju tööd teevad ametnikud ette ära. See on pikk protsess, enne kui eel­nõud jõuavad vastuvõtmiseni. Kõikidel Euroopa Liidu Nõukogu eelnõudel on ot­sustaja. Viimase instantsi otsustaja on Euroopa Liidu Ülemkogu, kuhu kuuluvad riikide peaministrid. Seda juhatab alaline eesistuja, kelleks täna on valitud poolakas Donald Tusk. Kuni 2009. aastal sõlmitud Lissaboni lepinguni juhatas seda kogu ka eesistuva riigi peaminister.

Mis ajast on pärit eesistumise tradit­sioon?

Algusest peale.

Riike oli alguses väga vähe.

Kuus.

Seega said need tihti üksteist juhtida…

Nii oli.

Praegu on riike 27. Arvu pooleks jagades saame teada, et eesistumine toimub iga 13 ja poole aasta tagant.

See on päris normaalne aeg. Eks see eesistumine ole ka keeruline. Kui seda juba teha, siis see tuleb ära teha kenasti. Aga ma ei usu, et keegi kurdaks, et tahaks tihemini eesistuja rollis olla. Eriti puudutab see väiksemaid riike. Eesistujal on lahendada palju keerulisi küsimusi.

Kuidas on kujunenud riikide järjekord?

See kujundatakse kokkuleppel, pika aja peale. Eestile pakuti aastat 2018. Nüüd tuli brittide ärakukkumise tõttu see aeg pool aastat ettepoole. Tean, et Sloveenia tahtis kiirelt saada eesistumist ja oligi uutest liikmesriikidest esimene. Lihtsalt lepitakse graafik kokku ja küsi­takse, et kas te olete nõus eesistuja olema. Eestil olid piisavalt suured võimalused otsustada ja valida aega, teistel ka. Täpselt ma järjekorra kujunemist tegelikult ei leia.

Järgmine Eesti eesistumine ei pruugi tulla 13 ja poole aasta pärast, sest riikide arv võib muutuda. Loodame, et keegi rohkem välja ei astu. Samas võib riike ka juurde tulla.

Võib tulla. Serbia näiteks, või siis Make­doonia.

Türgi ilmselt mitte.

Türgi ei ole hetkel esimese prioriteedi kandidaatriik.

Mille järgi peetakse eesistumisi õnnestu­nuks või ebaõnnestunuks?

See on väga subjektiivne. Põhimõtteliselt võetakse aluseks, millised eelnõud läbi läksid, kui palju otsuseid tehti või kui palju neist lükati järgmisesse eesistumis­se. Efektiivne eesistumine on ikka see, mis teeb kõik plaanilised otsused ära.

Aga otsuste olulisus?

Otsused on ees valmis. Eesistujariigil on valik, kas suudetakse välja töötada kompromisse või mitte. Eesistujamaa vahendab ja otsib kompromisse ning töötab koos vastava komisjoni alalõiguga nagu transpordinõukogu töötas koos minuga ja seejärel vaadatakse üle kõik lahtised otsad. See on päris suur roll. Võib kujutada ette, et mingis ruumis hakatakse otsust vastu võtma. Siis aga äkki tõuseb üks riik püsti ja ütleb, et nad ei ole sellise seisukohaga nõus. Eesistuja on see, kes koos komisjoni vastava asjatundjaga otsib kompromisslahendust. Edukus näitab seda, kas suudad leida kompromissi, ja otsus võetakse vastu või lükatakse edasi.

Igal eesistuval riigil on järelikult oma ettepanekud, millega välja tullakse. Millised need võiksid olla Eesti puhul?

Ettepanekutega peab välja tulema paar aastat varem. Tean, et Eestil on üht-teist välja pakkuda infotehnoloogias. Aga ma ei näe, et Eestil oleks hetkel väga suuri poliitilisi prioriteete.

Eestil on huvi, et Euroopa Liit jääks püsima.

Jah, aga see ei sõltu meist. See sõltub pigem Prantsusmaa presidendivalimis­test (intervjuu on tehtud enne valimiste teist vooru). Kõik teised võivad Euroopa Liidust lahkuda, aga kui Prantsusmaa lahkub, siis see on lõpp.

Kas Eestil on eesistumise ajal Brexiti läbirääkimiste juures suurem roll?

Kindlasti on. Eks Eesti ikka istub seal läbirääkimiste juures. Need positsioonid, mis nõukogusse tulevad, on eesistuva riigi kokku leppida, näiteks lahkumise summa. Tegu on teemadega, mis ei tule läbirääkimistesse kohe alguses. Üks selliseid teemasid on näiteks inimeste vaba liikumine, mille puhul võib nõukogu kujundada seisukoha, öeldes brittidele, et kui nad soovivad pidada mingeidki läbirääkimisi, siis peavad nad andma Euroopa Liidu kodanikele võimaluse vabalt liikuda. See on seisukoht, mis kujundatakse nõukogus. Suured teemad lähevad ülemkogusse.

Kui palju on peaministril aega tegeleda eesistumise ajal oma riigi teemadega?

Kuna ta ei juhata enam ülemkogu, siis pole nii palju kohustusi. Varem oli küll. Mäletan, et kui Jean-Claude Juncker (ametisoleva komisjoni president) oli Luksemburgi eesistumise ajal peaminis­ter, siis tema veetis küll rohkem aega Brüsselis.

Kas eesistuva riigi esindamine on tingimata peaministri kohus?

See on riigiti erinev – nii, kuidas kokku on lepitud. Soomet esindab näiteks president.

2008. aastal Gruusia sõja ajal oli eesistujamaaks Prantsusmaa. Meenub, kuidas president Nicolas Sarkozy sõitis Moskvasse ja Tbilisisse rahu vahenda­ma. Kas eesistujamaa riigijuhi kohus on sellisel puhul ohjad haarata?

Tema seda tegi. Kui on puhkuste aeg, siis graafiku järgi on keegi komisjonäridest tööl. Mina olin juhtumisi sel ajal tööl, nii-öelda korrapidajana. Muidu ei pea sel ajal tööl olema, sest pole vaja, aga siis olin ma hommikust õhtuni kohal. Ja nii terve nädala.

On räägitud, et kui sel ajal oleks olnud eesistujaks väiksem Euroopa riik, siis poleks selle juhil olnud mõju neid protsesse mõjutada ja teda poleks Kremlis üldse jutule võetud.

Võib küll arvata nii. Sarkozy sõitis kohale ja ühel hetkel ütles, et kui meiega ei räägita, siis sõidame minema. Selle peale ilmus president Dmitri Medvedev välja.

Sarkozy tegutsemine suutis sõja peatada. Ilma selleta oleks võinud minna ka teisiti?

Kes seda tagantjärele oskab öelda… Aga tõsi see on, et Sarkozy lendas kohale asja klaarima.

See võttis tal mitu päeva aega?

Euroopa Liit ongi selline – pole kunagi sellisteks asjadeks valmis. Pole süsteemi.

Loodame NATO-le.

Jah, NATO on teine asi. Seal on lennukid kogu aeg valmis startima. Siiani pole õnneks vaja olnud rakendada paragrahvi 5 täitmist. Välja arvatud olukord, kui USA palus ise pärast kaksiktornide ründamist abi. Aga NATO lennukid on pidevalt lahinguvalmiduses. Selles ei pea kahtlema.

Miks on eesistumine nii kallis? Eesti kulutab 75 miljonit eurot.

Ma ei tea. Lihtsalt on nii palju sündmusi ja tuhat nõupidamist.

Kas eesistujamaa saab ise otsustada nõupidamiste arvu üle?

Põhimõtteliselt saab. Aga kui nõupida­misi ei tehta, siis jäävad asjad üldse tegemata.

Kust tuleb selleks raha?

See tuleb riigieelarvest. Eesistumise kulud tuleb igal riigil ise maksta.

Kas riik võib öelda, et meil pole eesistu­mise korraldamiseks raha?

Ei meenu, et sellist asja oleks olnud. Ma arvan, et teoreetiliselt on võimalik, et keegi teine võtab eesistumise üle, ja ehk on sellist olukorda ka olnud. Britid ütlesid praegu ära. Muidu on see ikka auasi.

Kas seda võib võtta ka investeeringuna? Turiste ju tuleb…

Ju ikka tuleb. Olen kuulnud, et Finnair tihendab oluliselt lennuliiklust sel ajal. Tuhanded inimesed tegelikult tulevad.

Kas sellest võidavad peale Tallinna ka teised Eesti piirkonnad?

Komisjonile see ei meeldi. Poolakad proovisid seda oma erinevates asukohtades ja sellest tuli suur tüli – kuidas sa sinna saad, rääkimata kuluvast ajast ja vaevast. Olen kuulnud, et Tartu vist küll soovib midagi korraldada.

Eesti eesmärk võiks ju olla, et lepitakse kokku midagi suurt, mis hakkaks kandma Tallinna lepingu nime, nagu näiteks Lissaboni leping.

Muidugi võiks nii olla, aga sellega oleks pidanud hakkama tegelema vähemalt viis aastat tagasi.

Mida riigid eesistumisest võidavad?

Ühel hetkel oled nagu vanajumala eestoas, sest sinu ja vanajumala vahel pole midagi. Euroopa Liidus elab 500 miljonit inimest: ühendus on üks maailma kolmest gigandist. Kui töötad komisjonis, siis saad aru, kui suur see kõik tegelikult on. Eesti ametnikud saavad tohutu kogemuse: ühel hetkel me osaleme suures maailma poliitikas. Need on suured asjad, millega Euroopa Liit tegeleb. Täna on Eesti maailma mõistes kolgas, aga eesistujana suhtleme vajadu­sel nii USA kui ka Hiina presidendiga.

Mida on riikidel eesistumisega kaotada?

Reputatsiooni. Kui läheb kehvasti, siis jääd sellega eluks ajaks meelde. Kehvasid eesistumisi on ikka olnud. Kõik ei ole läinud hästi.

Näiteks?

Minu jaoks oli Prantsusmaa eesistumine suhteliselt kehv, kui Gruusia teema välja arvata. Sõltub väga palju sellest, millise hoiaku eesistujamaa võtab: kas ta võtab hoiaku, et teeme kõik ise ja oleme kõige targemad, või teeb teistega koostööd. Väikesed riigid, nagu Holland, Iirimaa ja Austria, on alati väga efektiivsed, sest nad teevad koostööd. Küprose eesistumi­ne oli aga erakordselt kehv. Nende seisukoht oli, et nemad Euroopa Komis­joniga koostööd ei tee ja lahendavad kõik küsimused ise. Aga ei lahendanud midagi, sest ei osanud kompromisse teha. Komisjon on ka tegija. Kui komisjon on vastu, siis teema läbi ei lähe. Küpros suhtus komisjoni väga üleolevalt.

Millised on õnnestunumad eesistumised?

Needsamad, mida ma mainisin. Holland, Iirimaa, Austria ja ka Taani.

Komisjoni liikmena pidite alati eesistu­mise alguses kohal käima?

Alati tehakse komisjonile mingi mitte­formaalne üritus. See ei ole ette nähtud, sest nõukogud istuvad koos Brüsselis, aga ikka kutsutakse liikmeid kohale.

Eestis toimub eesistumise alguses noorte laulu-ja tantsupidu. See oleks komisjoni­le kindlasti elamus.

See oleks kõva sõna, kui nad tuleksid kohale siis, kui toimub laulupidu. Kuupäeva, mil komisjon kohale saabub, pole kindlasti veel kokku lepitud. Võimalik, et nad viiakse laulupeole. Tavaliselt korraldatakse komisjonile väike õhtusöök, kuigi komisjon seda üldiselt väldib. Niipalju kui võimalik, lendasime hommikul kohale, seejärel oli plenaaristung ja lõunasöök ning siis juba lendasime tagasi. Mõnes riigis veetsime ka öö, näiteks Kreekas ja Taanis, aga meile see väga ei meeldinud.

LISAINFO:

Eesistumisest

2017. aasta teisel poolaas­tal on Eesti esimest korda Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja rollis. Nõukogu eesistujariik vahetub iga poole aasta tagant. Eesti võtab eesistumise teatepul­ga üle Maltalt, et see siis kuus kuud hiljem omakorda Bulgaariale edasi anda.

Kolm järjestikust eesistujat lepivad omavahel kokku, millistele valdkondadele Euroopa tasandil rohkem tähelepanu pöörata. See kindlustab oluliste teemade püsimise fookuses 18 kuu jooksul. Eesti kuulub ühte eesistujariikide kolmikusse Bulgaaria ja Austriaga. Vahetult enne eesistumise algust valmib Eesti eesistu­mise sisuprogramm, mis koondab kõik need tee­mad, millele Eesti soovib enim tähelepanu suunata.

Eesti prioriteedid

Eesti peamine ülesanne Euroopa Liidu Nõukogu eesistujana on hoida Eu­roopa Liit ühtse ja otsustusvõimelisena.

Eestil kui eesistujal on neli prioriteeti:

• avatud ja uuendusmeelse majandusega Euroopa;
• turvaline ja kaitstud Euroopa ;
• andmete vaba liikumine ja digitaalne Euroopa ;
• kaasav ja kestlik Euroopa.

Eesistuja roll

Eesistujariigi ülesanne on korraldada Euroopa Liidu Nõukogu istungeid ja töö­rühmade tööd: kujundada päevakorrad, juhatada is­tungeid ja kohtumisi ning selgitada aruteludes välja ühised seisukohad.

Saavutatud kokkuleppeid tuleb eesistujal esindada ja kaitsta läbirääkimistel Eu­roopa Komisjoni ja Parla­mendiga. Eesistumise ajal tuleb valmis olla ka oota­matute laiaulatuslike kriiside lahendamiseks, mis puu­dutavad suurt osa või kõiki Euroopa Liidu liikmesriike.

Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri 2/2017, loo autor on Tiit Efert.