Filosoofia lektor Oliver Laas tutvustab 6-osalises artikliseerias levinumaid arutlusvigu. Varasemaid artikleid saab lugeda siit. Seekordse artikli teema on “libe nõlv.”

Eutanaasia on vananeva rahvastikuga ühiskondades tundlik teema, mis regulaarselt meedias päevakorrale tuleb. Tüüpiline argument halastussurma puudutavates debattides on järgmine:

Kui vabatahtlik eutanaasia oleks seaduslik, siis oleks võimatu vältida sundusliku eutanaasia seadustamist või tolereerimist. Isegi kui esimest saaks õigustada, siis teist kindlasti ei saa. Seega on parem, kui esimene samm (vabatahtliku eutanaasia seadustamine) jääks tegemata, et vältida sundusliku eutanaasiani jõudmist. – John Keown, filosoof.

Järgmine arutluskäik on paljudele kindlasti tuttav samasooliste kooselu ümbritsevatest vaidlustest: „Kui me lubame samasooliste abielud, siis järgmiseks legaliseeritakse polügaamia, intsest, pedofiilia ja zoofiilia.“

Ajavahemikul 1950–1980 õigustati Ameerika sekkumist teiste riikide siseasjadesse sageli doomino teooriaga. 1954. aasta 7. aprilli pressikonverentsil väitis Dwight D. Eisenhower, et kui Vietnam muutub kommunistlikuks, siis muutub peagi kommunistlikus kogu Kagu-Aasia:

Lõpuks, on sul laiemad kaalutlused, mis tulenevad niinimetatud „kukkuva doomino“ printsiibist. Sul on doominote rida, sa lükkad esimese ümber ja viimasega juhtub paratamatult see, et see kukub väga ruttu ümber. Seega võib sul olla kaugeleulatuvate tagajärgedega lagunemise algus. – Dwight D. Eisenhower.

2003. aastal alanud sissetungi Iraaki püüti muu seas õigustada niinimetatud demokraatliku doomino teooriaga: kui Iraagis seatakse sisse demokraatlik valitsus, siis levivad demokraatia ja liberalism läbi kogu Lähis-Ida; seega on sissetung õigustatud, sest see viib positiivsete tagajärgedeni.

Mille poolest on need argumendid sarnased?

Nad kõik väidavad, et muutus mingis suunas toob paratamatult kaasa täiendavad muutused samas suunas.

Seda tüüpi argumentide üldnimetuseks on libe nõlv ja nad on arutlusvead, kui ei ole piisavalt tõendeid selle kohta, et esimene samm viib paratamatult soovitatute lõpptulemusteni. Tihti kasutatakse sellist argumenteerimistaktikat status quo kaitsmiseks.

Mõnikord püütakse libeda nõlva argumentidega näidata, et teatud tegu on vale, sest see põhjustaks rea teisi tegusid, mis viiksid soovimatute või katastroofiliste tagajärgedeni. Sellise põhjusliku libeda nõlva näideteks on eespool toodud argumendid vabatahtliku eutanaasia ja samasooliste kooselu vastu ning doomino teooria. Praegusel kujul on eutanaasiavastase argumendi puuduseks see, et ei esitata tõendeid, mis näitaksid, kuidas vabatahtliku eutanaasia lubamine viiks paratamatult sundusliku eutanaasiani. Sama lugu on ka samasooliste kooselu vastu käiva argumendiga.

Doomino teooria probleem praegusel kujul on aga selles, et Kagu-Aasias asuvad riigid erinesid siis ja erinevad ka nüüd teineteisest, mistõttu ei ole sugugi ilmne, et ühes riigis aset leidvate sündmuste tagajärjed põhjustaksid paratamatult sarnaseid sündmusi ka naaberriikides. Ilma täiendavate tõenditeta on kõik kolm argumenti vigased. Pigem on tegemist hirmutamistaktikatega, millega püütakse publikut ilma tõenditeta enda poolele võita.

Teinekord püütakse libeda nõlva argumentidega näidata, et iseenesest süütu või hea tegu on tegelikult halb, sest see looks ohtliku pretsedendi, mis avaks ukse sarnaste tegude või juhtumite jadale, mille tagajärjed oleksid halvad. Sellist pretsedendi libedat nõlva illustreerib õppejõu vastusest tudengile:

Ma mõistan, et Te olete enamuse semestrist terviseprobleemidega hädas olnud ja väidate, et peaksin Teile seetõttu koduse töö osas ajapikendust andma. Ma ei saa Teile kahjuks vastu tulla, sest siis peaksin ma varsti ajapikendust andma kõigile tudengitele, kes seda küsivad, kaasaarvatud laiskvorstidele ja peoloomadele, mille tagajärjel muutuks kodutöö tähtaeg lõpuks mõttetuks.

Igal argumendil on eeldused, mis põhjendavad järeldust, s.t esitavad tõendeid järelduse tõesuse uskumiseks. Järelduse toetamiseks peavad eeldused korraga tõesed olema. Õppejõud tunnistab, et tervisehädadega kimpus olnud tudengile ajapikenduse andmine oleks iseenesest hea, kuid põhjendab oma keeldumist väitega, et see looks halbade tagajärgedeni viiva pretsedendi. Seda tüüpi argumendid on sageli vigased, sest nende eeldused ei saa korraga tõesed olla: kui pretsedenti loov juhtum on probleemitu, siis peab seda olema ka tagajärgede jada viimane juhtum, sest muidu ei oleks juhtumid sarnased; kui pretsedenti loov juhtum on probleemitu, aga tagajärgede jada viimane juhtum probleemne, siis eiratakse või varjatakse nendevahelisi erinevusi. Kui tudeng oli enamuse semestrist terviseprobleemidega hädas, siis tema juhtum erineb ajahätta jäänud laiskade tudengite juhtumitest. Seega terviseprobleemide tõttu ajapikenduse andmine ei loo pretsedenti, mis lubaks laiskadele ajapikendust anda.

Kuidas libeda nõlva argumente ratsionaalselt hinnata?

Sellised argumendid mõjuvad veenvalt, sest psühholoogiline seos juhtumite vahel aetakse sageli segamini nendevahelise loogilise või põhjusliku seosega: see, et A-st mõtlemine viib meie mõtted B-le, ei tähenda, et A põhjustab B-d või paratamatult eelneb sellele.

Libeda nõlva argumendid on vigased, kui ei ole esitatud A ja B vahelisi loogilisi või põhjuslikke seoseid toetavaid tõendeid. Libeda nõlva argument on veatu, kui selles on toodud veenvad tõendid näitamaks, et esimene samm teatud suunas loob ohtliku pretsedendi, mis muudab edasise liikumise samas suunas lihtsamaks.

Lühidalt, juhtumi või teo soovimatute tagajärgede loetlemisest ei piisa; järelduse toetamiseks tuleb näidata, kuidas ja miks iga jada liige järgnevateni viib. Thomas de Quincey pilkas tabavalt selliste argumentide nõrkust:

Kui inimene kord lubab endale mõrvamist, siis peagi ei pea ta röövimist enam millekski; röövimisest jõuab ta joomise ja sabatirikkumiseni ning sealt ebaviisakuse ja tänaste tegemiste homse varna lükkamiseni. Kui kord mööda seda allakäigutreppi minema hakkad, siis ei tea iial, kus sa peatud.