Siiri Oviiri “Aasta ema skandaalist” on nüüd juba mõnevõrra aega mööda läinud, mistõttu saab sellele nüüd ehk veidi rahulikumalt tagasi vaadata. Kuigi ka 9. maist saab varsti juba kaks nädalat, käivad vaidlused sel teemal jätkuvalt edasi. Järgnevas lühiessees huvitab mind nende kahe juhtumi näitel küsimused traditsioonist ja traumast nii personaalsetes kui ka kollektiivsetes subjekti-positsioonides ning eelkõige see, mida nendega peale hakata.
“Aasta ema” konkurss
19.aprilli “Ringvaates”, vastates saatejuhi küsimusele miks on “Aasta ema” laureaadid seni olnud üksnes abielunaised, tegi Eesti Naisliidu esinaine Siiri Oviir muuhulgas ka palju elavat ja valdavalt negatiivset vastukaja tekitanud avalduse: “Te ei kujuta ju ette, et me valiksime aasta emaks naise, kellel on küll, tõesti, jah, palju lapsi, kuid igal jõululaupäeval tutvustatakse uut isa. Kuskile tuleb piir tõmmata./…/See ei olnud ühe inimese otsus, ei kolme inimese otsus. Naisliit on suur ja vana organisatsioon.” 26. aprilli intervjuus “Õhtulehe” ajakirjanikule kuulutas ta juba, et üksikema on täpselt sama tubli ema nagu abielus ema ning 2. mail eetris olnud “Radarile” kommenteeris ta, et ta pole tahtnud ühtegi ema solvata – tema otsesaate sõnakasutus kukkunud lihtsalt halvasti välja.
Anders Härm
Anders Härm on kunstiteadlane ja kuraator, Eesti Kunstiakadeemia lektor ning doktorant. Ta oli kümme aastat kuraator Tallinna Kunstihoones,viis aastat juhtis Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumit ning praegu õpetab kuraatoreid EKAs ning uurib kureerimise ja kuratoorse mõtte ajalugu Ida-Euroopas. Kord kuus kirjutab Anders Edasis kultuuri, kunsti ja ühiskonna teemadel. Loe artikleid (8)
