Ei pruugi olla randlane, et hilissügisesel hommikul õue minnes luigelaulu kuulda. Võimas rändelaine kannab sügisel metsalinde mere äärde, […]
Author: Arne Kiin
Kui hilissügisest üürikest valget aega ära kasutades varje poole astun, ollakse mul sageli juba metsaserval vastas. Üks, kaks […]
Hilissuvise õhtu pehmes hämaruses tulin oma metsavarjest. Tulin pisut petttunult, sest keegi neist, keda lootsin seal kohata, polnud […]
Kui kõik ausalt ära rääkida, tuleks alustada sellest, et saunatagune aianurk on meil looja hooldada antud. Ega ülejäänud […]
Kui toomingapõõsa alt loomaraja juurest, mida mööda Väike-Emajõe äärde olen harjunud käima, juba teist korda metskurvits lendu läks, […]
Siidisabade saabumine tähistab ikka muutust: talv on siis kas tulemas või minemas. Arne Kiin on tunnustatud Eesti fotograaf ja […]
Ühel talvisel päeval, kui aiavarjes istudes linnurahva rutiinset ülevaatust tegin, ilmus sagiva hallpruuni varblasteseltsi sekka korraga palju värvikam […]
Teiste lindudega on kuidas on: vahel on ja vahel mitte. Rasvatihastega kontakti saamiseks pruugib aga enamasti ainult õue […]
Hilissuvistel hommikutel on valgus mu aiavarje juures kaunis. Lindude söögikoht ja bassein kümblevad päikeses, vanade õunapuude võrad aga […]
Arne Kiin on tunnustatud Eesti fotograaf ja fotograafia õpetaja, kes 2019. a. pälvis presidendilt ka Valgetähe teenetemärgi. Edasi […]
Nii kutsub mets-lehelindu kunstnikust loodusesõber Ants Murakin oma raamatus “Paani riik”. Lisaks kaunilt poeetilisele kõlale on nimi ka […]
Tikk oli ta enne, nüüd nimepanijate tahtmist mööda must-kärbsenäpp. Seda tõenäoliselt täiskasvanud isalinnu sulekuue järgi, mis pealtpoolt must […]
Talv ei ole linnupildistaja sõber. Linde on vähe – ei veeranditki suvistest – , valgust nende jäädvustamiseks veelgi […]
…on muidugi pasknäär. Mille eest tema küll seesuguse sõimunime pälvinud? Kombed pole tal hullemad kui teistel vareslindudel, välimuselt […]
Hilissügisel, sel külmal ja rõskel aastaajal, pole sageli tahtmist varjesse istuma minna. Sulelisi liigub vähe, pildistamiseks sobivat valgust […]
Fotograafi-animalisti töö võib laias laastus jagada kolmeks etapiks. Esmalt on eesmärgiks objekt lihtsalt dokumenteerida, tõestamaks: ma nägin teda. […]
Minu kodutalu endine peremees oli tõsine maainimene, kelle jaoks neid linde, keda patta panna ei kõlvanud, olemas polnudki. […]
Minult on vahel küsitud, kas ma ei karda päeval ja öösel üksinda metsas olla. Seal ju need hundid […]
On kosutav teada ja näha, et praegu nii segipööratud inimeste maailmast ei lase loodus end suuremat häirida. Päike […]
…aknaklaasidel jää”, kirjutas Paul-Eerik Rummo pea kuuskümmend aastat tagasi. Aga sellestki varem istutas naabritalu vanaperemees oma tagaõue kaks […]
Peale esimest suuremat lumesadu on aeg aias mõned sügisest maha jäänud õunad lume alt välja lükata. See annab […]
Ühel novembripäeval külapoest tulles märkab silm tee kõrval puju- ja angervaksapuhmastes elavat liikumist. Pilk koduõuest läbi teleobjektiivi näitab […]
Septembri-oktoobri vahetusel annavad mu metsatukas tooni väike-lehelinnud. Nende kõigile tuttavat silk-solk-laulu kostab ilusa ilmaga sageli paarist-kolmest kohast korraga. […]
Iga aasta augustis-septembris seisab üks mu varjetelkidest aias marjapõõsaste kõrval. Kui sõstrad küpseks saavad, ilmuvad neist matti võtma […]
Lähem tutvus suitsupääsukestega sai alguse maikuus, kui üks paar alatihti vana lauda lahtisest uksest sisse-välja lendama hakkas. Peagi […]
Südasuvisel õhtul kostab võserikust või rohupuhmast külateel kõndija kõrvu vaibumatu sirin, just nagu väntaks keegi vanaaegset õmblusmasinat. Ritsikas, […]
Jätan ütlemata, keda või mida ma Väike-Emajõe äärest tegelikult otsisin. Leidmata see igatahes jäi. Lohutuseks aga juhtis see, […]
Kalendris seisis 1995, kui meil esmakordselt aasta lindu valiti. Tänavu on aunimetuse kandjaks kuldnokk, eks anna see põhjust […]
Kui varje juurde saabuvad suurnokad, on neid alati varem kuulda kui näha. Vilejas kutsehüüd kostab kõigepealt puude ladvust, […]
Veel enne päris rändlinde, veebruari-märtsi vahetusel, ilmuvad talu juurde talvikesed. Tulevad ikka salgakesi, harva saab neid üksi näha. […]