Tikk oli ta enne, nüüd nimepanijate tahtmist mööda must-kärbsenäpp. Seda tõenäoliselt täiskasvanud isalinnu sulekuue järgi, mis pealtpoolt must ja alt valge peaks olema. Vähemalt peaks, sest õige mitmed isased eelistavad hoopis emaste pruunhalli – nagu pildiltki näha. Kui järele mõelda, polegi ma oma talu maadel päris musta must-kärbsenäpiga kokku puutunud.

Neid kokkupuuteid aga jagub, sest pea igal aastal seab ennast mõnes pesakastis sisse metstika-paar. Peaks päris kurt olema, et isalinnu saabumine tähele panemata jääks, nõnda valju tsikru-tsikru lauluga annab ta sellest märku. Mõne päeva pärast on kaasagi leitud: ka linnuilmas ei jää kinnisvaraga poissmees kauaks vabapõlve pidama. Ja nagu inimestelgi saavad kodused tööd enamasti naispoole osaks. Emalind asub pesa ehitama, isane valvab juures ja laulab.

Sama lihtne kui metstika laulustroof on ka tema suhe ümbrusega. Kui pesakasti juurde varjetelk üles seada, võib poole tunni pärast julgesti pildistama asuda. Tikad jätkavad rahumeeli oma toimetusi, olgu selleks siis pulmamäng, pesaehitus või poegade toitmine. Aegamööda on pildimaterjali kogunenud rohkesti, aga sellegipoolest seisab mu telk igal kevadel mõne pesakasti juures, kus pruunikirju linnupaar sisse-välja saalib.

Arne Kiin

Arne Kiin on tunnustatud Eesti fotograaf ja fotograafia õpetaja, kes 2019. a. pälvis presidendilt ka Valgetähe teenetemärgi. Edasi veebiajakirjas ilmub Arne Kiini lindude aastaringi tutvustav fotoseeria. Loe artikleid (24)