Ahvatleva assortiikarbi ees tekib alati küsimus, milline kompvek valida või vähemalt – millisest alustada. Mõni valib sisu, mõni vormi järgi. Mõni on praktilisem ja alustab korrektselt kommirivi algusest, mõni ei mõtle midagi ja haarab sealt, kust juhtub. Mõnikord on valiku tegemisel abiks karbikaanel olev illustreeritud juhis, mõnikord jääb täidis üllatuseks või koguni lõpuni saladuseks.

Kõigi võtetega saab läheneda ka August Künnapu värskelt avatud näitusele „Assortii“, mida võib hakata vaatama millisest otsast tahes, iga töö maitseb vürtsikalt nii eraldi kui osana tervikust. Suurt narratiivi siit otsida ei tasu ega peagi, sest näituse komplekteerimise põhialuseks ongi lihtsalt läbilõige, valik autori lemmikteemadest ja -tegelastest, alates kassidest, koertest ja hobustest kuni võimlejate, odaviskajate, teivashüppajate ja jalgpalluriteni, sekka mõned uljad parvepoisid, bussi ootavad prouad ja üksik mõtlik uitaja. Kokku 8+8 maali, kõik värskelt sel aastal „liini pealt“ tulnud. Igale maitsele midagi.

Autor ise viitab oma töödest rääkides muuhulgas USA poeedile ja prosaistile Charles Bukowskile, kelle sõnutsi jääb lihtsus suureks saladuseks ja seetõttu peitubki elu sügavus just lihtsuses. Ka Künnapu ammutab inspiratsiooni elust enda ümber ning lihtsatest ja argistest, kas sõpradelt saadud või raamatutest leitud piltidest, mida ta eriomases võtmes kirglikult kirevate ja teadlikult tahumatute värvipindadega lõuendile üle kannab. „Näeme prouasid, bussi ja metsatukka nende taustal,“ jutustab ta teleajakirjanikule enne avamist intervjuud andes ja jõuabki lihtsuse kihilise salapärasuseni. „Üks asi on silmaga nähtav ehk see, mida ma just kirjeldasin, teine asi aga silmale nähtamatu, see salapärane vaim, mis siin lagendike kohal hõljub.“

Tema stiliseeriv, spetsiifiline ja sügavalt isiklik maalikeel, mis portreteeritud justkui osadeks lahti võtab, on ühtlasi vahendiks erinevatest aegadest pärit materjali ühele ajateljele asetamisel. „Žongleerin erinevate ajastutega alates 20-30ndatest kuni tänaseni, mulle meeldib minna aega sisse ja tunda ajastu vaimu, tehes sealsed pildid oma töödel ajatuks,“ selgitab Künnapu oma meetodi lähemalt. Nii mõnelgi tema maalil on peidetud kummuli keeratud kaheksa ehk lõpmatuse märk, mis sümboliseerib korraga igavikulisust ja ajatust. Märk on olemas nii bussi ja prouadega pildil kui selle kõrval oleval suuremal parvepoiste pildil. Kui esimene neist on pigem vaikne ja staatiline, siis teine on täis rütmi ja dünaamikat, nende koosluses tuleb esile nii aja pidev kulg kui selle peatumine.

Kuigi assortiikarbis leidub erineva sisuga kompvekke, ühendab neid ühe komplekti raames siiski enamasti kiht šokolaadi. Nii on ka Künnapu motiivide ühisosaks figuratiivsus, kehalisus, füüsilisus, olgu selle kandjaks siis loomad või inimesed. Viimaste hulgas domineerivad omakorda sportlased, teiste seas I vabariigi aegsest võimlemisõpikust pärit stseen pealkirjaga „Teie tee, kes teie keha halvaks panete, ei ole mitte minu tee.“ Saksa radikaalse filosoofi Friedrich Nietzsche eepilisest teosest „Nõnda kõneles Zarathustra“ pärinevat tsitaati on tõlgitud ja tõlgendatud mitmeti, kuid Künnapule sai see sümpaatseks just kui ülistuslaul kehale. „Terves kehas terve vaim,“ avab ta jällegi lihtsalt ja selgelt, mida see tema jaoks tähendab ja miks erinevaid spordialasid harrastavad tegelased ikka ja jälle teda inspireerivad.

Nii ongi avamise hetkeks näitusesaal täidetud rikkaliku maalivaliku ja seda mekkida himustavate külalistega, kelle kehad omakorda täituvad Kalevi kommivabriku assortiikarpide toel. Üks külalistest on üles pildistanud maali kassist ja koerast, süveneb avamise lõppedes sellesse uuesti ja lausub lauset lõpetamata: „Vaata seda kassi…“. See kass pole mitte lihtsalt kass, vaid salapäraselt mõtlik, ehk isegi kurvavõitu.

Jah, Künnapu töid on vahel nimetatud naivistlikeks, kuid nendes on nähtud ka „parajas annuses traagikat“. Ometi ei mõju see traagika traagilise, vaid igati elujaatavana. Kas pole mõnikord just piimašokolaadi sisse peidetud tilk rummiessentsi või pisikesi värvilisi puuviljatükikesi peitev mõrušokolaadikiht see, mis küll maitsemeeli ehmatada võib, aga samas need ka tundlikumaks teeb?

Igal nädalal ilmuvas kunstirubriigis tutvustavad Haus Galerii galeristid Edasi lugejatele tähelepanuväärseid sündmusi ja kunstiteoseid nii ajaloost kui kaasajast. Eesmärk on avada kunsti rolli ühiskonnas, vaadelda ja mõtestada maailma läbi kunsti, tuua kunst inimestele lähemale.