Kui maailma ajaloo esimestel olümpiamängudel oli kavas vaid üks spordiala – staadionijooks (distantsi pikkus 1 staadion ehk 192,27 m) –, siis kaasajal on pilt palju kirjum, ulatudest rulasõidust ja mägironimisest surfi ja breiktantsuni. Kui viimase fännid peavad kannatama 2024. aasta Pariisi olümpiani, et oma lemmikutele kaasa elada, siis näiteks sportlik mägironimine tegi kauaoodatud debüüdi juba Tokyo olümpiamängudel.
Noorema (tele)publiku meelitamiseks on olümpiamängude korraldajad viimasel kümnendil palju vaeva näinud ning uued alad vahetavad vanu ja “igavaid” lähitulevikus välja ilmselt veelgi. Tokyo olümpiamängudel peetakse ronimisvõistlused kombineerituna kolmest omakorda erinevast sportlikust kaljuronimise alast: kiirusronimine, boulder-ronimine ja raskusronimine.
Kiirusronimises (speed climbing) tuleb ronimissportlastel ronida 15 meetri kõrgusel standardnukkidega ronimisrajal üles, kiireim võidab. Tõeline sprinterlik ala, üles tippu ronimiseks kulub 5,5–7 sekundit.
Boulder-ronimises (boulder climbing) ootab sportlasi ees neli väga rasket ja keerukat, aga lühikest ronimisrada, ronitakse raja kaupa ning aega on neil ühe raske raja läbimiseks antud 4 minutit.
Raskusronimine (lead climbing) toimub ühel pikal rajal (seinakõrgu tavaliselt ca 15–20 meetrit), kus on suurusjärgus 40–50 ronimisnukki ja rasket liigutust, ning paremus selgitatakse selle põhjal, kes sel pikal rajal kõige kõrgemale jõuab ronida.
Pildil on Jakob Schubert (vasakul, Austria) ja Kai Harada (Jaapan) võistlustules boulder-ronimises Aomi Urban Sports Parkis Tokyos.
