Kultuuriankeet on rubriik, kus kultuuri- ja ka muude alade inimesed vastavad, millised elamused on neid enim mõjutanud, aga uurime ka seda, millisest kultuurist juba villand on. Seekord avab oma mõtteid kultuurist laulja ja sotsioloog Hannaliisa Uusma.

Kui palju kultuuri on ellu vaja? Milline on Teie päevadoos?

Olen vastates kimbatuses, tahaksin öelda, et külluslikult. Ja eks ma nii mõtlen ja vajan ja endale ligi lasengi tegelikult. Samas olen hetkel mingis suvises kultuuripohmelli laadses seisundis, kus eelistan juba kolmandat nädalat mitte lugeda, muusikat kuulan palju vähem, teater on pausil. Filmi on killuke. Erialane mõte, kirjandus on täitsa kinni. Toimetan igapäevaseid Saaremaa olmeasju ja nii hea on korraks nii. Muust ilmast eraldatud olmetoimekas staatika ehk miljöö nagu Õnne tänaval, ainult et ühes teises Eesti otsas, Saaremaal. Oot, aga samas keegi ju vist tegelikult ei teagi, kus õigupoolest Õnne ja Morna asub, ehk ongi Orissaare lähistel? Minu Õnne vähemalt praegu on.

Millised kultuurivaldkonnad on südamelähedasemad?

Sotsioloogina on kirglikult põnev kogu sotsiaalne eksistents ehk kultuur. Ja siis on mõned killud sellest, mis eriti paeluvad: muusika, kirjandus, toit. 

Millega võiks rohkem tutvuda või tutvust uuendada?

Oi, seda on võimatult palju, mis on tegelikult tore. Olen kükitav mannatera maailma suuruses salves. Õnneks olen kogu infomürast hoolimata vist siiski päris kindlalt ja jätkuvalt uudishimulik.

Millisest kultuurist kõrini on?

Vägivallakultuurist ja selle lakkamatust normaliseerimise kultuurist. Ootan palavalt paradigma muutust. 

Kas kultuurist räägitakse ühiskonnas piisavalt?

Kõik on ju kultuur. Infot on palju. Leia vaid sobiv kanal ja katsu mingi enda sõltumatum taju, tasakaal ja kontroll sealjuures alles hoida. Kui see üldse võimalik on. Ma ise usun optimistina, et teataval määral ikka on. Sissejuhatus sotsioloogiasse ja filosoofiasse väidab muidugi midagi muud, mis on kah väga veenev.

Kui tihti käite muuseumis? Kunstinäitusel? Teatris? Kinos? Kontserdil? Raamatuesitlusel?

Kevadel, talvel ja sügisel ikka käin. 

Millistes kultuurivaldkondades ise tegutsete või sooviksite tegutseda?

Muusikas.

Millist muusikat kuulate? Kes on vanad lemmikud, kes uued? Välismaalt? Eestist?

Kui välja arvata viimased nädalad, siis kuulan väga palju. Ma naudin, et uus ja vana muusika on kogu külluses nii lähedal, vaid kliki kaugusel. Lemmikuid välja ei tooks, olen ammu eklektiline ja pole žanrile ega stiilile truu. 

Kas ja kus käite elavat muusikat kuulamas?

Käin vahel kontsertidel ja festivalidel ning suviti on meil sõbrannaga eksperimenteeriv teatri- ja muusikasaal Triigi Filharmoonia, mis on südame ja hingega tehtud ja kuhu paari suvekuu jooksul õige mitu armast ja elavat maandub.

Millise plaadi viimati ostsite ja kas eelistate muusikat arvutist, CD-lt või vinüülilt?

Viimati Leon Vynehalli viimatise albumi vinüülil. Eelistan vinüüli ja digiformaati. 

Viimatine filmielamus?

Kantemir Balagovi “Piitsavars”.  

Film, mida vaataks viies kord ka?

Vist polegi sellist filmi.

Mis on parim variant vaatamiseks: kino, teleprogrammid, voogedastusplatvormid või hoopis DVD?

Hiliskevadine kino Sõprus. 

Milline kunst kõnetab?

Kui tunda on lootust, kasvõi õhkõrnagi. 

Millal lugesite viimati ajakirja Kunst.ee?

Ei ole lugenud. Aga piilusin praegu, mis see on. 

Mida teatris viimati vaatasite? Kas arvutist on mõtet teatrit vaadata?

No nüüd oli koroona-aeg, mis tõi teatris käimisse pausi. Eelmisest aastast jäi südamesse juba ammu välja tulnud Vanemuise tükk “Beatrice”.  Teatrit veebis ja teles vaadata mulle ei meeldi. 

Kas olete teatrist või kinost poole pealt ära läinud ja kui, siis miks?

Ma tavaliselt ei lähe ära, katsun põhimõtteliselt harjutuse läbi teha. 

Millise raamatu viimati ostsite? Kas raamatuid mahub veel Teie koju?

Viimati ostsin veel lugemata Atwoodi “The Testamentsi” (“Testamendid”). Raamatuid on kodus palju. Olen viimastel aastatel saanud endale oma kahe väga kalli, vanaemakese ja vanatädi erakordselt väärtuslikud ja põnevad raamatukogud. Vaikselt olen hakanud muuhulgas ka sinna kuuluvat ette võtma.

Milline raamat on praegu öökapil ja mis on raamat, mida pole veel lugenud, aga peaks?

Hetkel ei loe paar-kolm nädalat. Viimati oli Marie Underi “Pärisosa” – Siberis kaasas käinud originaalväljaanne vanatädi kingitud kogust. Ja Aino Perviku “Kiikujad väravakaartel” ning Istanbuli konventsioon. Mulle tundub alati, et mul on veel põhimõtteliselt kõik olulised raamatud lugemata. 

Millist kultuuri peaks riik toetama ja millist mitte?

Oijah, keeruline küsimus… ma ei vasta hetkel sellele küsimusele. Tahaksin pikemalt mõelda ja midagi sel teemal öelda on alati vastutusrohke. 

Millisest kultuurist olete koroonapauside ajal enim puudust tundnud?

Vahetust ja elavast. Samas on internet toonud koju kogu maailma paremiku, milleni muidu kunagi ei jõua, nii et ma ei hädaldaks. Oleks vaid jõudnud ja viitsinud rohkem ammutada…

Aitäh!