5. märtsil sada aastat tagasi tunnustas Holland Eesti Vabariigi iseseisvust ja sõlmiti diplomaatilised suhted. De facto tunnustamine leidis aset juba 1920. aasta juunis, kõikvõimalikud muud suhted Eesti ja Hollandi vahel ulatuvad aga juba sajanditesse. Arvestades hollandlaste ajaloolist haaret meresõidus ning kaubanduses ja ühist hansalinnade võrgustikku, tunti teineteist juba kaua. Kuidas arenes ühe hollandlase vaade Eestile meie iseseisvuse ning ametlike suhete alguse aastatel, kuidas kulges algusaegade diplomaatiline elu Tallinnas, saame lugeda alljärgnevast.
Elisabeth van den Bosch-de Jongh, “Kirjad Läände. Jõuka hollandlanna kõrvalpilk Eestile, kirju aastaist 1917–1929″. Tallinn, 2020.
Ajavahemik 1917–1929 oli Eesti ajaloos üks kirjumaid ja dünaamilisemaid ning seda on ka üksjagu uuritud ning sellest kirjutatud. Võiks ju arvata, et olemasolevale on raske veel midagi lisada, kuid üks tahk näib seni olevat veel suhteliselt puutumata. See on vaade toonase Tallinna (tollal Revali) rahvusvahelise kogukonna igapäevaellu.
Elisabeth van den Bosch-de Jongh elas eelmainitud aastail Tallinnas seoses sellega, et tema abikaasa Arie van den Bosch oli siin tegev ehitusettevõtjana ning nimetati Hollandi konsuliks. Tõenäoliselt oli tegu tänapäeva mõistes aukonsuliga, st kohapeal heas kirjas ja järjel oleva ärimehega, kellele Hollandi valitsus oli andnud ühiskondliku ülesande täita siin teatud sorti kahepoolse riikliku suhtlemisega seotud ülesandeid. Eestisse akrediteeritud Hollandi suursaadik, kes on riikidevahelisi suhteid esindav ametlik isik, resideerus Eesti iseseisvusaja algusaastail Kopenhaagenis ja külastas Eestit aeg-ajalt. Seega suursaadiku äraolekul esindas Hollandit aukonsul. Aukonsuli abikaasa Elisabet van den Bosch-de Jongh, kes tavaelus kasutas lühinime Bep, kirjutas Hollandisse oma sugulastele regulaarselt ja pikalt ning käesolev raamat koosnebki tema kirjadest.
See oli veel aeg, mil kirjade kirjutamine oli põhjalik toiming ja Bepi (nimetagem lühiduse mõttes autorit selliselt ka siinses kirjatükis) detailirohkus seda ka peegeldab. Tema kirjade kaudu saame teada palju detaile elust toonases Tallinnas ja ka mõnedes teistes linnades. Sageli on nii, et välismaalane paneb tähele mitmeid taolisi asju, mida püsielanik tavaliseks peab ja kirjeldamata või esile tõstmata jätab. Oleme kõik seda välismaal käies märganud ja hiljem muljeid jagades rõhutanud esmajoones enda jaoks ebatavalist või erilist. Ka Bepi kirjelduste kaudu saame teada, mis eristasid toonast Tallinna toonasest Haagist (kust Bep pärit oli) ning millised olid erinevused eestlaste ja hollandlaste kombestikus.
Väärt taustateadmist annab kirjade see osa, mis kirjeldab kõnealuse ajavahemiku rahvusvahelist seltskonnaelu Tallinnas. Sellest kasvas tasapisi välja Tallinna diplomaatilise korpuse tegevus. Selgelt on näha, et sajandi esimese kolmandikuga võrreldes on tänane diplomaatiline seltskonnaelu liikunud oluliselt vähema formaalsuse ja lihtsuse suunas. Kuna Bep oli konsuli abikaasana otseselt seotud erinevate ürituste ettevalmistamisega, siis võttis see tema ajast üsna suure osa. Vastuvõttude, lõunate, õhtusöökide ja ballide hulk näis olevat lõputu. Seda vaatamata Eesti üsnagi kitsastele majanduslikele oludele – aeg-ajalt nappis peamisi toiduaineid, neid tuli erinevaid teid pidi hankida, vein oli pidulaudadel suur defitsiit seoses selle kui importkauba kõrgete maksudega ja selle asemel tuli tarvitada veega lahjendatud piiritust.
Saame ka teada, kuidas käis liikumine ning reisimine Eesti ja välismaa vahel. Sageli kasutatud reisilaev Lääne-Euroopa ja meie maanurga vahel väljus Stettini sadamast, kus kolmel korral väljusid regulaarreisid Tallinna ja Helsingisse. Stettini ja muude Saksa või Hollandi linnade vahel kasutati rongiühendust. Laeva kohta kirjutab Bep: “Laevad ise on ideaalsed reisilaevad: suurepärane toit, juuksur, ajalehed, pardal muusika.” Mis Eesti-sisest liikumist puudutab, siis neid teid, mis Tallinna piiridest väljapoole jäid, on raamatus kirjeldatud kui porimülkaid. Autosid polnud iseseisvuse saavutamise aastail Eestis kokku palju ja piisas mitte väga pikast sõidust, et autoreisijate riided porist paakunuks muutusid. Bep kirjeldab neid kui Venemaa teid. Muide, määratlust Eestimaa Bepi kirjadest eriti ei leia. Küllap osaliselt seepärast, et ta saabus Eestisse revolutsiooni künnisel, mil Eesti iseseisvust tema silmi veel kusagilt ei paistnud ja keskmise välismaalase määratluse kohaselt oligi tegemist Venemaa provintsiga. Iseseisvuse saavutamise järelgi kasutab kirjutaja (võimalik et inertsist) määratlust Vene.
Küllap on põhjus siis ka see, et oma igapäevaelus puutusid raamatus kirjeldatav ühiskonnakiht – rikkam ja kõrgem – eestlastega üsna vähe kokku. Läbi käidi peaasjalikult omasugustega, st baltisakslaste, endiste Vene aadlike ja teiste välismaalastega. Baltisakslastest kirjeldatakse tihedaid kontakte toonase aja tipp-pankuri Klaus Scheeli ja tema perekonnaga, venelastest krahv Orlov-Davõdoviga. Märkimist väärib, et Bepi õemees oli Anton Philips, praeguseni tuntud Philipsi elektroonikafirma asutaja ja omanik. Bepi perekond elas vaheldumisi Draamateatri (toonase Saksa teatri) vastas asuvas nn Saarineni majas ja hiljem krahv Orlovi lossis Maarjamäel. Mõistagi on autori kirjades kasutusel Eesti kohanimede saksakeelsed versioonid, niisamuti nagu Helsingi asemelgi kasutab ta Helsingforsi.
Kahekümnendatel näib hakkavat eestlaste kombestik ka välismaalasteni jõudma. Bep kirjeldab märgatava vaimustusega jaanipäeva: “Kes kord on seda pidu siin tähistanud ja tundnud tihedat sidet rahva, looduse ja traditsioonide vahel, ei pääse enam selle lummusest.” Autor märgib samas, et tegu on paganliku peoga ja et “alles nelisada aastat tagasi toodud mõnedes tumedates metsades paganlikele jumalatele ohvreid”.
1917. aasta revolutsiooni jõudmist Tallinnasse kirjeldab Bep oma kirjades suure segadusena, kus hulk lihtsaid inimesi lasi end ära hullutada bolševike utoopilistest lubadustest. Nii siis kui ka 1921. aasta detsembriülestõusu puhul kirjeldab autor Venemaalt sisse toodud bolševike brutaalset ja hoolimatut tegutsemist. Põgusat äramärkimist leiab ka vähetuntud fakt 1919. aastal toimunud vene ja hollandi sõjavangide vahetamisest, kus Hollandi lippudega ehitud rong toob hollandlased Komarovkast Tallinna, kuhu Hollandi valitsus spetsiaalse laeva on organiseerinud.
Kahekümnendatel aastatel muutus elu Tallinnas juba märgatavalt paremaks ja riigistruktuuride tegutsemine professionaalsemaks.
Tallinna reidil kohtas üsna sagedasti lääneliitlaste laevu (Rootsi, Taani, Itaalia, Prantsusmaa, Inglismaa, rääkimata Lätist ja Leedust) – peamiselt selleks, et näidata Venemaale Eesti toetamist ja tugevdada sõbralikke suhteid. Iga eskaadri külaskäigu korral toimusid linnas pidustused, kus diplomaatiline korpus aktiivselt osales. Hollandi mereväeeskaadri (kokku kuus alust, sealhulgas 2 allveelaeva) visiidi puhul heiskas konsul Maarjamäe lossi torni Hollandi lipu, mis reidil seisvatele laevadele kätte paistis. Samuti toimus visiidi raames Eesti-Hollandi jalgpallivõistlus – võimalik, et üldse esimene omalaadsete seas.
Noore riigi jaoks üliolulisena on kirjeldatud esimest välismaa riigipea ametlikku visiiti – selleks oli Läti president Janis Čakste. Temaga samal ajal viibis Tallinnas ka Rahvasteliidu esimene peasekretär sir Eric Drummond. Riigivisiidid, millega me tänaseks suhteliselt harjunud oleme, tähendasid toona riigi iseseisvuse jaoks määratult palju ning kaasnevad programmid leiavad üsna detailset kirjeldamist ka kõnealuses raamatus. Eesti Vabariigi 8. aastapäeva puhul on pidustustel osalema tulnud parlamendisaadikuid Poolast, Soomest ja Lätist ning paljude riikide suursaadikud Riiast, ja riigivanema korraldatud ball oli “esimest kord täiesti euroopalik”.
Elisabeth van den Bosch-de Jongh märgib, et kui 1925.aastal oli tema perel aeg Haagi tagasi pöörduda, tõi see talle kaasa kahjutunde, sest paratamatult oldi Tallinnaga ära harjutud ja elamistingimused Tallinnas olid isegi mõnevõrra etemad kui Haagis Scheveningeni rannapiirkonnas asunud kodus, mis vahepeal välja oli üüritud.
“Kirjad Läände” on ladus lugemine, hästi tõlgitud (tõlkija Katrin Laiapea) ja ohtrate selgitavate viidetega varustatud põhjalik – kuigi loomulikult subjektiivne – ülevaade murrangulisest ajavahemikust. Koos kirjades sisalduva autori perekondliku infovahetusega on tegu väga huvitava kirjeldusega iseseisvuse eelsest ja järgsest Tallinna olustikust.
Peep Jahilo
Peep Jahilo on Vabariigi Presidendi Kantselei direktor, kes töötanud ka Riigikogu Kantselei direktorina, Välisministeeriumi asekantslerina ja suursaadikuna mitmetes riikides. Loe artikleid (6)
