Mihkel Räim on eesti profirattur, kes parajasti osaleb 18-päevasel Vuelta rattatuuril Hispaanias (20.10–8.11), millest praeguseks on läbitud 2/3. Edasi vahendab ratturi muljeid tema velotuuripäevikust. See on haarav ja muhe sissevaade tippsportlase ellu ja annab kaasaelajatele aimu, kuidas paistab suurvõistlus sadulast nähtuna. Kui mõelda, et velotuuril sõidetakse iga päev põhimõtteliselt Tallinnast Tartusse JALGRATTAGA VÕIDU ja enamus mägedes ning keskmised kiirused on 40-50km/h, ja nõnda 5h järjest, siis see asetab pingutuse uude perspektiivi.

Esimese nädala kokkuvõtet saad lugeda siit: 1. nädala kokkuvõte.

7. etapp

Peale puhkepäeva olid kõik oma akud täis laadinud ja pidu võis edasi minna. Kõik tegelikult arvasid/lootsid, et jooksikud saavad suhteliselt kergelt eest ära ja väga raske päev ei tule – reaalsus oli teine.

Grupp sai minema vahetult enne esimest tõusu 57. kilomeetril, 8 km ja 8% keskmiselt tõusul. Seal rünnati omakorda veel ja mul läks raskeks. Õnneks sain kuidagi rütmi sisse ja olin võimeline laskumisel väikse grupiga liituma, kellega saime uuesti pundi kätte. Siis tõin poistele natuke süüa ja juua ning 130. kilomeetril hakkas sama tõus uuesti. Seal võtsid juba paljud käigu välja ja “veeresime” finišisse.

Homme on finiš tõusu otsas ja üritan olla kasulik meeskonnale. Tundub, et see tuur on tõesti nii, et iga päev võib olla viimane ehk siis armu ei anta!

8. etapp

Õnneks mitte kõige jõhkram päev.

Enamasti olid etapi esimesed 100 km siledamapoolsed ning väga raske ei olnud. Jooksikud said üsna kiiresti eest ära ja seejärel võttis Ineos tempotegemise enda õlule (jalgadele?).

Istusime kogu tiimiga suhteliselt peagrupi esiotsas. Paar korda tõin pudeleid ja transportisin Dani, kui vaja. 104. kilomeetril algas päeva esimene tõus – kõik eeldasid, et Ineos võtab selle enam-vähem normaalse tempoga, et mehi viimaseks tõusuks säästa, aga Movistaril olid teised plaanid. Kohe tõusu alguses panid nad kõva tempo peale ja tegelikult ei saanudki keegi aru, miks nad seda tegid. Õnneks said nad finišis, kuidas nüüd öelda… – varre? – ehk siis jäid tühjade pihkudega ja kaotasid väärtuslikku aega.

Mina üritasin tõusul jõuda nii kaugele kui võimalik koos grupiga ja siis sõita omas rütmis üles ja püüda mõni punt kinni. See ka õnnestus ja laskumise all olin ca 25-mehelises grupis. Sõitsime hea tempoga viimase tõusu alla ja siis võtsime väga rahulikult. Natuke pidi väntama ka, sest kohati oli tõus oma 10% kindlasti, kui mitte rohkem.

Homme peaks olema kõigi eelduste kohaselt grupifiniš. Kui kõik läheb hästi, siis saan jällegi oma võimaluse. Muidugi on meeskonna plaanis sees klausel, et kui Daniga on mingi jama, siis pean end ohverdama tema heaks, aga see on normaalne, sest ta on kokkuvõttes top 3-s.

Hoidke siis meile homme pöialt!

9. etapp

Võimalik, et tuuri kõige kergem päev.

Jooksikud said kohe alguses minema (2 tk) ja peagrupp lasi suure vahe sisse ja seejärel hakati olukorda kontrollima. Kuna ees oli ainult kaks meest, siis paanikat polnud.

Minul oli täna veider päev. Natuke ebaõnne ka.

Sõidu keskel tundsin peale kurvi, et ratta lenks on kuidagi vedel ja liigub liiga palju. Tuli välja, et lenks oli põhimõtteliselt pooleks. Üritan natuke selgitada – olukord oli üsna tõsine ja võinuks kurvalt lõppeda. Näiteks kui autol tuleb sõidu ajal rool küljest ära, siis on veidi kehvasti. Ilmselt oli mul mõra sees juba mõni päev tagasi. Väga vedas, et selle avastasin ja midagi ei juhtunud. Vahetasin ratast. Sellega kaasnesid uued probleemid. Kuna ma polnud seda ratast elus kordagi kasutanud, siis sadul tundus olevat 2–3 mm liiga kõrge, pluss miskipärast oli kõige suuremaks hammasrattaks ees 53, mitte 54, nagu ma olin soovinud. Üks hammas selliste kiirustega võib natukene mõjutada küll.

Ühesõnaga, lõpp läks samuti aia taha.

Olin liiga taga ja arvasin tegelikult, et suure tee peal jookseb punt korra kokku, aga seda ei juhtunud. Viimasel kilomeetril üritasin positsiooni parandada, aga sain aru, et sealt ei tule midagi. Üksi oli keeruline ja paras loterii.

Homme on selline üles-alla päev, juhtuda võib kõike. Oleneb, mis plaanid teistel meeskondadel on. Võimalik, et tuleb grupifiniš või jooksikud jäävad ette. Homse finiši võlu on selles, et viimane kilomeeter on ülesmäge.

10. etapp

Täna olid kõik variandid laual, mis rattaspordis olla võivad, aga päev kujunes järgmiselt.

Eile õhtul analüüsisin viimast tõusu ja finišit ning sain aru, et lõpp jääb mulle liiga raskeks. Tuli natuke plaanid ümber mängida. Täna oli luba minna suurde jooksikute gruppi ja korra seal ka olin. Suure grupi all pidasime silmas 20–25-mehelist punti. Nii suur äraminek ei sobinud osadele tiimidele ja said hoopis minema 4 meest. Kõikidel paistis suva olevat, sest kartus homse ees oli/on suur.

Niisiis, 4 meest eest ära, max vahe 12 minutit ja tundus, et kõik jääbki nii ja võitja tuleb eest. Läks aga teisiti. Quickstep ja Mitchelton hakkasid tööd rügama ja päris korraliku hooga. Astana ühines nendega samuti. Minu tööks oli tiimi nii palju abistada kui saan ja Dan 9 km enne lõppu normaalsele positsioonile vedada ning sealt tiimikaaslased jätkasid.

Uskumatu, aga vahe liidritega tõmmatigi tagasi ca 20 km enne lõppu. Mina sain oma ülesandega hakkama ja 9 km enne finišit võtsin käigu välja ja veeresin üle joone. Täna tundus enesetunne juba parem kui tuuri esimene pool – loodan, et see polnud petlik.

Homme kavas väga raske etapp. 4600 tõusumeetrit!!! Õnneks ajalimiiti suurendati, muidu oleks ikka päris jõhker olnud. Nüüd peab järgmised kaks etappi üle elama ja siis juba viimasele nädalale vastu!

11. etapp

Väga piinarikas päev.

Räägiti, et selle aasta sõitudest üldse UCI kalendris top 5 päev. Ei pidanud selles “pettuma”. Kokku 4700 tõusumeetrit ja 170 km.

Jäin kohe alguses väikese pundiga maha, ei saanud end absoluutselt käima ja punt pärast hoogu maha ka ei võtnud. Sõitsime terve etapi väikese grupiga ja üritasime ajalimiiti jõuda. Õnneks saime 10-minutilise varuga finišisse. Muud väga raporteerida polegi, üks raskemaid päevi rattal nii füüsiliselt kui ka psühholoogiliselt.

Homme samuti väga raske etapp, 109 km ainult, aga finišitõus on midagi enneolematut minu jaoks.

Kõigepealt peab muidugi esimesed tõusud üle elama.

12. etapp

Peale eilset olin omadega ikka üsna läbi, aga kindlasti polnud mina ainus.

Tänane etapp oli kõigest 109 km pikk, aga 3100 tõusumeetrit. 2 x 3 kategooria tõusu + 2 x 1. kat. tõusu + HC tõus nimega Angliru, mida peetakse üheks raskeimaks tõusuks profiratturite seas.

Mina pidin lihtsalt lootma, et täna oleks tunne parem ja lõpetaksin ajalimiidis. Esimesed kaks väiksemat tõusu sain grupiga üle, kuigi tempo oli päris korralik. Esimese suurema tõusu peal punnitasime alguses ja siis sõitsime natuke rahulikumalt edasi. Tekkis selline ca 30-meheline grupp, kus palju sprinterid sees ja muud mehed, kes mägedes end mõnusalt ei tunne. Ühesõnaga oli palju turvalisem olla suure grupiga, kui seda oli eile.

Päeva lõpetas kurikuulus Angliru tõus.

Saime pidevalt infot, palju võime kaotada või mis tempot täpselt hoida. Mina kasutasin rattal ülekandeid (käike) 36 x 32, kuigi 34 oleks veel parem. Ees väikseim hammasratas 36 hambaga ja taga kõige kergem 32 hammast. Fenomenaalne tõus, pole midagi öelda! Tõusunurgaga kohati 23%! Õnneks läks tõus koos sõbraga (Laasuga) üsna kiirelt ja lõpetasime koos. Seal polnud väga vahet, kas sõidame kiiremini ja raiskame energiat. Pildiks on Angliru tõus, kus iga kilomeeter eraldi toodud ja max %. Meeldetuletuseks, et Viljandis olev Kõrgemagi peaks olema 18% ja kõigest 300 m.

Homme puhkepäev, väike trenn ning esmaspäeval eraldistart.