November avab hüpnotiseeriva rütmiga reisil rongiakna atmosfääri, kust kostab indie’t, elektroonikat, diskot; veel, alahinnatud ikoonilist materjali seitsmekümnendatest ja ilusat melanhooliat. Külalisena avab endale olulist helielamust muusikamänedžer Martiina Putnik.

Uut muusikat

Johanna soovitab: Mick Pedaja – “Golden Hour”

Oktoobri viimastel kuldsetel päevadel andis Mick Pedaja välja loo “Golden Hour”, mis on ühtlasi ka esimeseks vihjeks 2021. aastal ilmuva albumi helipildi kohta. Valdavalt instrumentaalse raja olustik on mõtlik ja melanhoolne. Vokaal taandub juba loo esimeses pooles, et anda ruumi pehmele trompetile. Puhkpillist hargneb loo kulgedes sujuv üleminek viiulile, mis hetkeks trummide ja kitarri kakofoonia kohal igatsevate tõmmetega hõljub. Ilus.

Loo sõnum on samas isiklik ja üldinimlik: hoia enda ümber olevaid inimesi. “Olen õppinud viimasel ajal paremini kuulama, ületanud mitmeid seesmiseid katsumusi ning rääkinud oma kalli kaasaga rohkem päris asjadest, mis meid kannavad või hoopis trööstivad. See viib lähemale elu rõõmule. Räägime rohkem lähedastega. Harutame sõlmed lahti. Koos on lihtsam. Elu on ilus, mitte päris roosamanna, aga ilus, koos mõndade vigadega,” räägib Pedaja loo tausta avades.

Johanna soovitab: Róisín Murphy – “Kingdom of Ends”

Long live disco! Jessie Ware’i diskole pühendatud “What’s Your Pleasure” on enda kõrvale saanud väärilise tantsupartneri Róisín Murphy uue kauamängiva “Róisín Machine” näol. Kuna aga album veel täies mahus avastamata, võtan hetkel ette oktoobris ilmunud singli “Kingdom of Ends”.

Uhh. Lugu, mis kerib ja kerib ja kerib ja kerib, kuid ei vallandu kunagi, mõjub häirivalt veetleva ja sensona. Tuikavate süntesaatorihelide kohal hüpnootiliselt ja judinaid tekitavalt skandeerivast koorist immitseb möödunud ööst, tantsust ja inimestest kogutud eufooriat ja kollektiivset õndsust. Samas pole pinge veel lõpuni murdunud – sündikiired on laetud ja kuulaja on valmis Róisínile uutesse kõrgustesse, kuhu lugu kohale jõudmata pidevalt ronimas, järgnema. Või siis kiirgab loost hoopis elevust eeloleva ootuses. Ükskõik, mis pidi – külmavärinad.

Liisi soovitab: Shuggie Otis – “Inspiration Information”

1974. aastal ilmunud album, mis jäi varju ja plaadifirma poolt pauguga Shuggie Otise nina ees kinni löödud ukse taha. Album, mida on kirjeldatud kui materjali, mis mõjutas Prince’i. Shuggie Otis on muusik, kes kasvas üles enda muusikust isa Johnny Otise elu- ja muusikaolu kõrval, õppides mitmeid instrumente. Ta on mees, kes teinud ära koostööd Frank Zappaga ja öelnud muusikaliste pakkumiste puhul ära Rolling Stonesile, David Bowiele ja Quincy Jonesile.

Muusik, kes antud albumil mänginud ja laulnud kogu muusika ise sisse. Plaadilt leiab ajatut psühhedeeliat, souli, funk‘i, rokki ja isegi mingis vormis folki. Jutuvestjana kamina ees müstilis-pimedasse novembrisse alati oodatud heliline kaaslane.

Shuggie Otis kadus pärast seda albumit ja plaadifirmade lõpmatuid “ei”-vastuseid muusikatööstusest ning orbiidilt pea kahekümneks aastaks, laskudes ühiskonna mõistes pahedesse. Õnneks tõusis ta pahedehunniku tuhast ja viljeleb ka nüüd muusikat, küll aga rahulikus tempos ja rohkem iseendale. Antud album aga väärib kindlasti rohkem tähelepanu. Iga lugu on tugev singel. Ja palju äratundmisrõõmu pakkuv – lugusid on kaverdatud, kasutatud taustamuusikana pea märkamatult. Need on suurepäraselt kihilised lood eri pillide, käikude ja efektidega mängimas. Nauding, inspiratsioon, muusikaline täius assortiikarbis – seda kõike sellelt albumilt saab.

Liisi soovitab: Gram-Of-Fun – “Melancholy”

Kohalikku, žanriüleselt funky‘t, ent mitte funk‘i; poppi, aga mitte popmuusikat; hingega, aga mitte souli – ehk et omanäoliselt stiilideülest muusikat viljeleva grupi uus singel, kus laulab taas (sarnaselt nende kunagise singliga “Reservation”) Kostja Tsõbulevski oma bändi Levski nime all. Ilus, õrn, aeglane melanhoolia, mis uduna looritab mõtteid ja tundeid. Jätab unelema, olema, hingama. Ent ei muserda. Melanhoolsus, mis on kerge. Helikeel sosistab ja helistik rahustab. Hingedeaega sama delikaatselt sobiv nagu siirus silmadesse.

Ajatu muusikasoovitus

Edasi ajatut sisuloomet toetavalt kaasame muusikat tutvustavasse “Helifiltrisse” ka ühe ajatu teose. Igal kuul saab sõna uus külalisautor, kes räägib lähemalt temale olulisest heliteosest või -sündmusest, avades selle sisu ning enda isiklikku sidet sellega. Sel korral kirjutab endale olulisest muusikateosest Martiina Putnik, kes on Music Estonia välisprojektide juht ning partner muusikamänedžmendi ettevõttes Monday Morning – töötades artistidega nagu Erki Pärnoja ja Anna Kaneelina.

Martiina Putnik soovitab: Beck – “Odelay” (1996)

Kui oleks valida ainult üks artist, kelle loomingut kuulata, siis kes see oleks? Olen seda võimatut küsimust küsinud ja siis ka ise sellele vastusele mõelnud.

Beck on üks neist uudishimulikest ja mitmekülgsetest artistidest, kelle looming on mind ikka ja jälle kõnetanud läbi kogu tema senise karjääri. Pidevalt arenev ja erinevate muusikaliste stiilide ristamisel oma sõnumeid edastav väga loominguline isik. Artist kui loominguline isik võikski olla vaba oma arengus liikuma suundades, mis teda parajasti kõnetavad, aga pole välistatud, et lisaks suurepärasele muusikalisele loomingulisusele on tegemist ta muusikaäri ning arengute master-mind’iga.

Becki läbimurdeks oli tema 1993. aastal ilmunud singel “Loser” – just seesama “I’m a loser baby so why don’t you kill me?”. Albumeid, mis mind erinevatel aegadel saatnud on, et siis ringiga uuesti tagasi tulla, on tema loomingus ülekaalukalt – biidid, bassikäigud ja kidrarifid albumil “Guero”, rütmilis-filosoofiline “Modern Guilt”, rahulikel lennureisidel uinutav lüüriline “Morning Phase”. Fookuses aga hoopis 1996. aastal ilmunud album “Odelay”.

Becki viies stuudioalbum (aga oma terviklikkuses isegi esimene) “Odelay” valmis koostöös produtsentide duoga Dust Brothers, kelle hiphopi-mõjud aitasid vormida mõnusate laid-back biitidega terviku. Selle albumi kuulamine teeb tõsiselt igal ajal tuju heaks – saab kaasa räppida, kaasa õõtsuda ja vaibida ja ka kaasa karjuda (kui huvi on).

Muide, see album on ühtlasi ajakirja Rolling Stone läbi aegade parima 500 albumi listis.

“Helifilter” on rubriik muusikast huvitatud lugejale, kus Edasi muusikatoimetajad Johanna Maria Mängel ja Liisi Voolaid vahendavad Eesti, aga ka suurema muusikamaailma uudiseid värske muusika vallas. Igal kuul saab sõna ka üks külalisautor, kes avab tema jaoks tähenduslikku või meeldejäävat muusikaelamust.