Üheks teerajajaks Eesti fotograafias on olnud Anna Kukk, kelle silmapaistvamad tööd pärinevad väga üllatuslikust kohast – möödunud sajandi alguse Amuurimaalt. Meie reporter peaaegu sajandi tagant on jäädvustanud tervikliku kullapesuprotsessi Zeja linna lähedases leiukohas. Ühtlasi soovime tänasel, 20. oktoobril tähistataval rahvusvahelisel kullapäeval, õnne ja edu kõigile otsiva vaimuga inimestele.
Unikaalsete kaadrite tegemise ajaks oli Anna Kukk juba tunnustatud fotograaf, ehkki Eestis olid siis tema nime veel vähesed kuulnud. Vastemõisas sündinud ja pärast edukat karjääri Siberis Viljandisse naasnud fotograafi erakordset elukäiku ja karjääri saab lähemalt uurida Viljandi muuseumis, kus tema mahukas arhiiv hoiul on.
Kuidas Anna Kukk Amuurimaale elama ja fotograafina tööle asus?
Anna Kukk (neiup. Uudelt) sündis 17. jaanuaril 1885 Vastemõisa vallas. Koolis käis Vastemõisas ja Viljandis. Aastatel 1908–1909 õppis koos õe Mariega (tuntud Viljandi fotograafi Jaan Rieti abikaasa) Saksamaal fotograafiat.
1910. a. siirdus Anna Uudelt Kaug-Itta Amuurimaale Zeja linna, kus kohtus tulevase mehe Jaan Kukega.
Järgmisel aastal sündis poeg Olev, kes jäi peatselt ühte Hiina peresse kasvatada, kuna vanemad läksid Euroopasse reisima. Naastes avas Anna oma fotoateljee, Jaanist sai linnasekretär.
Zejas elasid nad kuni 1920. aastani, mil raske haiguse järel lahkus elust Jaan Kukk.
Milline oli tema elu pärast edukaid Siberi-aastaid?
1920. aastal asus Anna elama Viljandisse, olles väga heas majanduslikus seisus – Amuurimaal olid Anna ja Jaan hästi teeninud. Viljandis asus ta elama Jaan ja Marie Rieti majja. Enamus ateljeetöid jäid Anna ja Hilja teha, kuigi fotode alla pandi J. Rieti nimi. 8. septembril 1933 registreeriti Anna Kukk Viljandi tööoskusametis meistriks fotograafia erialal. Rieti juures töötas Anna kuni 1940. aastani, mil ta erimeelsuste tõttu Rieti tütardega lahkus.
Anna Kukk oli väga lahtise käega ja sai hakkama paljude töödega: tegeles koduse majapidamisega, oli tegev mitmetes ühiskondlikes organisatsioonides, valmistas hoidiseid ning ka kingapaari tegemine ei olnud Anna käes mingi kunst. Kodus pidas ta teenijat peaaegu elu lõpuni (ka nõukogude ajal) nii nagu “suurele prouale” kohane.
Viimastel eluaastatel muutus Anna tervis kehvaks – mõistus vedas vahete-vahel alt. 1959. a. paigutati ta Võisiku hooldekodusse, kus ta jaanuari algul 1960 siit elust lahkus.
Milline oli see piirkond, kus Anna Kukk oma elu ja karjääri üles ehitas?
Zeja linn ja jõgi asuvad Venemaale kuuluvas Kaug-Idas Amuuri jõe basseinis. Piirkonna avastamine ja esimesed koloniseerimiskatsed langevad 17. sajandisse. Vene kasakas Maksim Parfiljev tegi 1640. aastal katse jõuda Amuurini, retk aga lõppes ebaõnnestumisega. Kolm aastat hiljem, 15. juunil 1643. a. asus Jakutskist kohaliku vojevoodi käsul Amuuri jõe poole teele kasakapealiku Vassili Pojarkovi salk, kuhu kuulus 112 kasakat ja 15 kohalikku jahimeest. Sügiseks jõudsid mehed läbi mitmete seikluste Amuuri lisajõe Zeja äärde, mida mööda liiguti lõpuks Amuurini. Hiljem asutas kasakas Onufri Stepanov Zeja jõe äärde kindluse, mis sai baasiks retkedel Mandžuuriasse.
Esimesed kullaleiukohad avastati Amuuri basseinis aga üle 200 aasta hiljem mäeinsener Metlitski poolt juhitud ekspeditsiooni käigus. Zeja jõe ümbrusest sai siinne peamine kullatootmispiirkond. Pideva ühenduse loomine Vene riigi Euroopa-aladega tõi kaasa ka ulatusliku slaavi kolonisatsiooni. Selle kolonisatsiooni produktiks oli ka Zeja linn, mille kujunemine langeb 19. sajandi 70ndatesse aastatesse.
Perioodil 1876–1900 pesti siin jõest välja ja kaevandati ametlikel andmetel kokku 66,8 tonni kulda.
Kogu Tsaari-Venemaa suurim toodang oli väidetavalt aastal 1910 – 63 tonni. Tegelikku kogust on aga väga raske hinnata, kuna kullatootmisega käis kaasas ka varastamine ja illegaalne kullapesu. Illegaalsel teel saadud kuld smugeldati peamiselt Hiinasse. Ka kulda pesid käsitsi põhiliselt hiinlased. Sel tööl pidid nemad olema kõige osavamad ja vastupidavamad. Zeja ringkonnas oli ligikaudu 15 000 hiinlast.
Kuidas sajandi eest kullapesu protsess välja nägi?
Kulda eraldatakse setenditest sõeludes ja pestes, harvemini keemilisel teel, st toore puhastatakse elektrolüütiliselt või kuuma väävelhappe abil.
Vanasti eraldati kuld pestes kullaliiva loomanahkadel ja ribilistes rennides, kus raskemad kullaosad jäid karvadesse või ribide taha pidama. Sellest tuleneb ka nimetus “kuldvillak”, mida vaprad argonaudid oma purjekal otsisid. Üle laialilaotatud oinanahkade juhiti tugev veejuga koos kullaliivaga. Seejärel kuivatati nahad koos külgejäänud kullaterakestega ning raputati siis väärtuslikust saagist puhtaks.
Tänapäeval kasutatakse uhtmiseks võimsaid bagereid ja draage, aluspõhjamaardlaist kaevandamisel tugevaid purustajaid ja peenendajaid.
Täname Viljandi Muuseumit ja Fotomuuseumit.
Silvia Pärmann
Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (276)
