“Kunstnikuvestlus” on rubriik kunstihuvilisele lugejale, mille eesmärk on tutvustada Eesti kunsti ja käsitöömeistreid, vahendades inspireerivaid vestlusi, milles avaneb kunstnike elu- ja loomingufilosoofia. Sel korral tutvustab metallikunsti võlusid oma kunstnikuvestluses Heigo Jelle.

Kunstnikuvestlus Heigo Jellega toimus tema töökojas Tallinnas ning selle viis läbi ehtekunstnik Marita Lumi.

Õpingud

“Lõpetasin 46. keskkooli ja astusin Kunstiinstituuti 1981. aastal. Erialavaliku tegin lihtsalt nii, et vaatasin erialade nimekirja ja mõtlesin, et äkki see on huvitav. Ega mul mingit ettekujutust küll ei olnud, mis seal tehakse, mis seal on või mida seal luuakse.”

“Kolmandal kursusel toimus õpilaste vahel jagunemine: kes õppis edasi ehtekunsti, kes monumentaali. Juba esimese kursuse esimeses või teises kompositsioonitunnis vaatas õppejõud Ellen Tamm, mis ma olin sirgeldanud, ning ütles: “Nii, monumentalist on tulnud.””

Inspiratsioon

“Inspiratsioon on vist see, kui midagi tehes ühel hetkel ei pea enam väga kõvasti tõukama, vaid asi hakkab ise liikuma. Aga ega ta ise ei tule, see tuleb käivitada. Tööl on erinevad faasid. Küsimuse püstitamine on üsna teadlik tegevus, aga kuidas täpselt see lahendus tuleb, sellest on mingi osa peidus. Ju siis seda nimetatakse inspiratsiooniks, kui iseennast ka üllatad.”

“Näiteks tellimustöö puhul on minu ülesanne leida sealt, mis mulle huvitav on. Ma kas tegelen seal mingi sõlme lahendamisega või rütmimängudega – midagi, mida saan tellija arvelt teha. Ma pean töö enda omaks tegema. Teine asi on see, et oluline on kehtestamise moment – tellija peab julgema mind uskuda või usaldada. Kui käia ainult tellijate tahtmise järgi, on see nagu vaba langemine. Tellimustele “ei” olen öelnud harva. Ainult siis, kui puudub arusaam, kuidas ühele nõule saada. Siis tuleb otsustada, kas sa müüd oma tööd või iseennast.”

Raud

“Üks hetk tuli mul isu rauaga natuke teistmoodi suhelda. Inimese kujutamine on üldiselt kõige raskem, sest inimene on füüsiliselt keerulise vormiga. Inimese nägu ja keha on suhtlemisvahend ning meil on peas selle lugemiseks päris peen tarkvara. See on nõudlikum kui mistahes muu keeruline vorm. Silm võtab kohe kinni, kui midagi on naa, mitte nii. Lisaks on raud oma olemuselt väga intensiivne. Ta ei vabanda materjalina midagi välja, näiteks kui midagi on tasakaalust väljas, siis see karjub kohe vastu. Töö läheb väga kergesti imelikuks, kui tasakaalu ei leia.”

Üldiselt suudan ma panna rauda tegema seda, mida mina tahan. Aga päris vägivallaga seda ei saa. Peab ilusti ära kuulama, mis tal ka öelda on.

“Raud on niisugune, millega ma pean väga kohal olema kogu aeg, ning ma pean olema algusest peale teadlik sellest, mis ma teen.”

“Huvitav on see, kui suur on amplituud – kui erinevaid asju saab rauast teha. Mitmes mõttes, mõõdu suhtes või igapäevaste asjade või kunstiasjade vahel. Mida suurem amplituud, seda huvitavam. Raud on mul seda võimaldanud. Mind ei ole kiskunud muude materjalide juurde, sest see ei ole veel ammendanud, pole veel vaja kuhugi mujale joosta.”

Maailmapilt

“Ma arvan, et mu maailmapilt sarnaneb pigem religioosse inimesega, aga usklik ma ei ole. Ma arvan, et lihtsakoeline materialism ei ole see ilmavaade, mis annaks maailmast adekvaatset pilti. See on pisike nagu Newtoni füüsika – igapäevaseks toimetamiseks kõlbab, aga kui tahad kuu peale lennata, jääb sellest väheks.”

“Inimene teadlikult ei valitse kõiki oma oskusi ja võimeid. Kui tal sellest teadlikust osast jääb midagi välja, mis väga hästi töötab, siis see ilmselt ongi andekus. See, millega ma juba teadlikult oskan töötada, on juba midagi muud, siis on andekus lihtsalt seal abiks.”

“Õnne ei peaks väga hüsteeriliselt taga ajama, nii on palju suurem tõenäosus ta kätte saada. Eesmärgina ta eriti hea ei ole.”

Heigo Jelle (1963) on metallikunstnik. Ta lõpetas ERKI 1986. aastal ning töötas õppejõuna Eesti Kunstiakadeemias aastail 1991–2015, sellest kaheksateist aastat dotsendi ametis. Jelle põhiline materjal on olnud raud ja põhiline tehnoloogia sepis. Jellel on valminud töid ehetest skulptuurideni. Tema loomingu põhirõhk on olnud tellimustöödel, mida on kavandatud nii ajaloolisse kui ka kaasaegsesse keskkonda, nende hulgas üheksa väravat Tallinna Vanalinna piirides. Jelle viimane monumentaalne töö oli 2020. aasta juunis valminud nelja meetri kõrgune skulptuur “Äratus” Nõmmel Torni tänaval.

Heigo Jelle kaks sepistatud ja keevitatud terasest skulptuuri “PUHAS LAHKUS + TANTSULÕVI” on A-galerii akendel 24. oktoobrini. Rohkem infot näituse kohta leiab siit.

Eesti autoriehete müügi- ja näitusteruumina tegutsev A-galerii asub aadressil Hobusepea 2. A-galerii kohta saab rohkem infot nende kodulehelt.

***

“Kunstnikuvestlus” on rubriik kunstihuvilisele lugejale, mille eesmärk on tutvustada Eesti kunsti ja käsitöömeistreid, vahendades inspireerivaid vestlusi, milles avaneb kunstnike elu- ja loomingufilosoofia.