Möödunud nädalavahetusel tuli uudis, et Narva ooperipäevad jäävad ära. Samal nädalavahetusel toimus täiesti edukalt Tallinn Music Week, mis lükkus seekord märtsist augusti. Järgmisel nädalal pidanuks teisel katsel peetama kirjandusfestivali HeadRead, mis kevadel koroona tõttu edasi lükati, ent augustis tuli teade, et sel aastal jääb festival hoopis vahele. Sel laupäeval tuleb Kadriorus Kirjandustänava festival.

Uudiseid sellest, mis kultuuris toimub ja mis jääb ära või lükkub heas usus näiteks järgmisse aastasse, toob iga päev juba pool aastat.

Muutuma on hakanud isegi pressiteadete iseloom. Mida me arvanuks aasta eest pealkirjast “Rahvusraamatukogu soovib ka sel aastal korraldada jõulukuu raamatumüüki”. Jäänuks mulje, et tore soov, aga tehke siis või ärge tehke.

“Milliseks kujuneb müük, registreerimine ja muu selline, selgub aja jooksul. Kogu ettevõtmine sõltub suuresti võimalikest koroonaga seotud tingimustest,” teatab raamatukogu praegu.

Kultuurikorraldajate kasutatavate populaarsete tegusõnade hulgas esinevad ka “plaanima” ja “lootma”.

Kevadel kanti paljude ettevõtmiste kuupäevad kindla peale sügisesse üle, uskudes, et siis on tõbi taandunud või vähemalt võidetud. Kui aga kontsert või festival ka teisel katsel karile jookseb, näiteks sellepärast, et väliskülalised ei saa või ei taha liikuda, siis räägitakse üha enam juba ka sündmuste esialgsetest kuupäevadest.

Mida see tähendab kultuuriüritustele? Kui korraldajad valmistuvad hoolikalt, võib töö tühja minna. Pigem siis teha ehk poole vinnaga, et kahjud poleks rängad.

Seejuures on üldse ime, et toimuvad festivalid nagu Sõru Saund või Sõru Jazz või Arvo Pärdi Päevad, mis ei ole just kõige kommertslikumad muusikasündmused.

Millegi tegemiseks on aastal 2020 vaja tõhusat fanatismi, aga selle kõrvale peab mahtuma ka kena annus fatalismi.

Umbes nii: üritame, aga elame päev korraga. Tuleb jaht või ei tule, mis seal ikka. Kui jumal annab, siis let’s funk, kui mitte, siis lähme aiamaale peete kõplama või vaatame, kuidas muru kasvab.

Oota minut, see ei ole läänelik?

Tundub nii. Kui Wuhani laboris külmikuuks lahti unustati, hiilis välja ka Hiina filosoofia. Üks selle kolmest suurest õpetusest, taoism, õpetab elama hetkes, vaatlema, minema vooluga kaasa, elama loodusega harmoonias ning selline kulg võib tähendada ka toimimatust.

Tao tunnuseks on ka kahe vastastikuse jõu (yin ja yang) kooskõla. Soovin kultuurikorraldajatele ja kõigile teistele nii fanatismi kui fatalismi algaval imelikul hooajal.