Milan Kundera on tänini väljaspool igasugust kahtlust kõige tuntum tšehhi kirjanduse elav klassik. Eks omajagu “süüd” ole selles ka tema väga pikal ja loominguliselt viljakal elul (sünd. 1929!) ning sellelgi, et paljud tema teosed on kirjutatud prantsuse keeles ja ilmunud Prantsusmaal.

Ja väljaspool igasugust kahtlust on seegi, et Kundera on enim eesti keelde tõlgitud tšehhi autor, kelle teoseid on eestindanud nii tšehhi kui ka prantsuse keelest peaaegu loendamatu arv tõlkijaid, alates Lembit Remmelgast, kes juba aastal 1962 vahendas Eesti Draamateatrile Kundera näidendi “Need, kelle käes on võtmed”, mis esietendus 1963. aasta mais.

Kundera tuntuimad romaanid “Olemise talumatu kergus”, “Surematus” ja “Hüvastijätuvalss” ilmusid eesti keeles Leo Metsari tõlkes. Tänu Lembit Remmelgasele on eesti keeles kättesaadav Kundera romaan “Nali” ja ka esimene vihik “Veidratest armastuslugudest”, mis ilmus eesti keeles aastal 1965 pealkirjaga “Naljakad armastuslood”. Sealt edasi on Kunderat tõlgitud peamiselt prantsuse keelest ja tema loomingut on vahendanud Tiina Jaksman, Tanel Lepsoo, Triinu Tamm, Pille Kruus, Leena Tomasberg ja andku nende ridade lugeja mulle andeks, kui olen mõne olulise tõlkija unustanud…

Eelnev loetelu illustreerib Kundera erilist positsiooni eesti tõlkemaastikul, ent selles peitub ka põhjus, miks olin siiralt üllatunud, kui mu arvuti postkasti potsatas aastal 2009 kiri Triinu Tammelt Loomingu Raamatukogust ettepanekuga tõlkida Milan Kundera varasesse loomeperioodi (kirjutatud aastatel 1958–1968) kuuluvad armastuslood täies mahus, sellistena, nagu kirjanik on need heaks kiitnud 1991. aastal Brnos ilmunud väljaandes.

Ühelt poolt tundus mulle, et Kunderat on eestindatud juba väga palju, teisalt on seda teinud väga tunnustatud tõlkijad, ning mulle näis, et Kundera ongi pigem nende pärusmaa, kuhu minul asja pole. Pealegi on väga hästi teada Kundera ülinõudlikkus oma tõlgete suhtes ja tõlkijate hulgas anekdootidena liikuvad lood sellest, kuidas autor kontrollib tõlgetes olevaid kirjavahemärke ja sõnade vastavust originaalile. Samas, ikkagi ju Kundera, mitte mingi tundmatu Honza, nagu tšehhid tavatsevad öelda.

Ühesõnaga – olin veidi nõutu ja mures. Aga väljakutse tundus intrigeeriv ning mind tõesti võlusid need justkui mängleva kergusega kirjutatud lood armumängudest ja mängudest armastusega, tragikoomilistest situatsioonidest, millesse satuvad inimesed, kelle veidrate tundepuhangute ees nende tahe ja terve mõistus on võimetud.

Kiiresti leppisime toimetusega kokku, et eestikeelse väljaande pealkirjaks saab “Veidrad armastuslood”, sest naljakas on neist vaid mõni üksik, naeruväärseks nimetamine tundus liialdusena ja see kirvendav tunne, mis neid lugedes hinge jääb, ongi pigem veider. Pealegi on vähemalt üks neist – “Libahääletamine” – pigem traagiline kui koomiline. Oli ju veider ka see aeg, mil need lood sündisid, ja tollane ühiskond, mida Kundera neis lugudes talle iseloomuliku sarkasmiga kirjeldab. Suur osa ta kangelastest on intelligendid, kes ei suuda kuidagi sobituda neid ümbritsevasse absurdimaigulisse sotsrealistlikku keskkonda, isegi kui nad seda üritavad. See ühiskond on nii võlts, et sellega toime tulemiseks tuleb ka lugude kangelastel teeselda, veiderdada, müstifitseerida ja mängida (“Raugematu igatsuse kuldne õun”).

Jiří Opelíki järelsõnas “Halastamatus”, mille kohta Milan Kundera on kirjutanud, et “see tekst, mis ilmus ajalehes Literární noviny aastal 1969, on minu raamatu väga täpne käsitlus”, on kirjeldatud lugude sündi ümbritsenud õhkkonda nii: “Tulevikumüüti, müüti õnnest, mis on tulevikku edasi lükatud ja ehk vaid seal realiseeritav, tabab autori põletav kriitika, mis samas on suunatud konkreetse tegelikkuse vastu, sellise ühiskondliku süsteemi vastu, mis pole võimeline tagama autentset ja vaba tegelikkust käesolevas hetkes ja selle asemel maskeerib oma impotentsust mitte üksnes omaenda kodanikele, vaid ikka tervele inimkonnale mõeldud pseudoteooriatega säravatest perspektiividest.”

Küllap on võimalik lugeda “Veidraid armastuslugusid” ka kui omamoodi erootilist kirjandust, ükskõik siis, kas naudime nende ülemeelikkust ja frivoolsust (“Raugematu igatsuse kuldne õun”), oleme häiritud ikka ja jälle korduvast motiivist noore mehe armatsemisest vanema naisega (“Eduard ja jumal”) või sukeldume armastuses ja erootikas peituda võivasse julmusesse (“Libahääletamine”).

Opelík kirjutab oma järelsõnas: “Tabude eiramisega erootikas ja seksuaalsusetemaatikas ei teinud Kundera endale midagi kergemaks, ehkki on väidetud vastupidist: nii õrritatud kui ka väljavihastatud lugejad klammerdusid ainult selle külge, nagu selle taga enam midagi muud ei peitukski. Niipalju on siiski kindel, et valitud teemade ringi sukeldus Kundera muuhulgas just sellepärast, et ükski teine ainevaldkond ei sobinud paremini teatud ideelise problemaatika demonstreerimiseks.”

Kunderale omase järjekindla mängulisusega püstitab ja lahkab ta oma lugudes küsimust, kas inimene ikka on ise oma saatuse sepp, kes meid tegelikult juhib, ja kas meie tegutsemisel üldse on mingi mõte.

Korduvalt paljastab autor paljude mõistete kahemõttelisust ja reetlikkust, olgu need siis tõde ja vale (“Eduard ja jumal”), tunnete ja vaadete autentsus ja kopeerimine (“Doktor Havel kakskümmend aastat hiljem”, “Libahääletamine”), küünilisus ja siirus (“Sümpoosium”), vastuolu inimese tegeliku olemuse ja ümbritseva loodud pildiga temast (“Keegi ei  naera”, “Vanad surnud tehku ruumi noortele surnutele”). Lugudes on enamasti taustaks midagi anekdootlikku: nende kangelased innustuvad mingist ootamatust mõttevälgatusest või tujust, alustavad süütut mängu, ent tegevuse ootamatu käik pöörab kõik pea peale.

Tuntud Kundera-uurija Lubomír Machala on kirjutanud, et “Veidrate armastuslugude” aastatepikkune sünnilugu ja nende vihkude erinevad variandid, neis kasutatud jutustamise strateegia, erinevad kompositsiooni- ja žanrivõtted ning proosapalade temaatiline ulatus annavad tunnistust sellest, et nende kirjutamisprotsess oli omamoodi loominguline laboratoorium, mille käigus Kundera avastas ja arendas väljendusvahendeid ja ainest, millest sündisid edaspidi ta suurromaanid.

Sellest laboratooriumist on pärit jutustamislaad, kus vaheldumisi esitatakse lugu jutustaja perspektiivist või antakse tegevus edasi ainsuse kolmandas isikus. Lugu võidakse jutustada peaaegu osavõtmatult, ent samas võis sekkuda jutustav demiurg, kes lülitub tegevusse ja kommenteerib, vaatenurgad võivad muutuda ka ühe jutu lõikes. “Veidrates armastuslugudes” püüdles Kundera oma mõtete võimalikult täpse keelelise väljenduse poole ja sealt on pärit ka tema kirg pikkida teksti tabavaid ütlusi, bon mot’sid, mille abil väljendada elulisi paradokse, kusjuures teda kõige rohkem näib võluvat see, kuidas fakt märkamatult teiseneb oma vastandiks.

Tõlkijat sundisid need “Veidrate armastuslugude” keelelised ja stiililised nihked, rohked kõnekäänud ja autori vaatenurkade uperpallid nuputama ja vahel ka kompromisse otsima. Esmalugemisel kerge ja mänguline tekst pakkus tõlkijale rohkesti üllatusi ja peamurdmist. Naljaga pooleks pean tunnistama, et polnud sugugi lihtne jääda endale kindlaks, et autori tahe on vääramatu. Kui autor ühel ja samal leheküljel kordab otsest kõnet kokku võttes järjekindlalt: “ütles nooruk”, ja nii lausa kakskümmend korda, siis kas peaks see eesti keeles ka nii jääma? Ei jäänud. Palju mõnusam on nüüd tollasele protsessile tagasi vaadates tõdeda, et selle loomelaboratooriumi vahendamine oli väga põnev ja mul on siiralt hea meel, et sain eesti lugejani tuua lood, millele tuginevad paljud autori hilisemad tippteosed. Ja sellistena väärivad need kindlasti ka uut hingamist ja uusi lugejaid “Loomingu Raamatukogu kuldsarja” austajate hulgas.

***

Milan Kundera “Veidrad armastuslood” kuulub “Loomingu Raamatukogu kuldsarja”, mis toob lugejate ette valiku LR-is läbi aegade avaldatud teostest uues kuues. Kuldsarja ilmumist toetab “Eesti novell”. Otsi LR üles ka Facebookis ja Instagramis!

Küllike Tohver on vabakutseline tõlkija, kes on eestindanud peamiselt tšehhi ilukirjandust. Aastatel 1999–2011 oli Tšehhi Vabariigi aukonsul Eestis.