“Need vanad reisikirjad” on Edasi rubriik, kus Eesti esimesed tähelepanuväärsed reisiajakirjanikud viivad meid ajarännakule Euroopasse ja kaugemalegi. See on põnev ning ootamatult ajakohane lugemine, mis loodetavasti pakub leevendust ajal, mil reisimine on mõnevõrra raskendatud. Ning kaasamõtlemist, kui palju/vähe on inimesed ja paigad viimase sajandiga muutunud.
Rubriigi teiseks kirjasaatjaks on kirjanik Karl Ristikivi, kes Rootsis paguluses elades sai ühelt poolt tunda pidevat valu ja igatsust – tasakaaluks sellele aga ette võtta tolle aja kohta ka võrreldes näiteks keskmiste rootslastega väga palju reise mööda Euroopat. Seekord viivad Ristikivi kirjad meid Istanbuli. Avaldame Karl Ristikivi Seltsi loal katkendid Karl Ristikivi raamatust “Päevaraamat 1957–1968” (kirjastus Varrak).
28.05.1966 – laupäev
Esimene päev Istanbulis oli väsitav. Hommikupoole käisime Püha Sofia kirikus, mis nüüd on muuseum. Ainult suurus on imponeeriv. Muidu ei ole see ei kirik ega mošee. Mosaiigid Kariyes olid ilusad ja värsked, aga mitte eriti vanad. Aga nagu ikka sellisel puhul – liiga suur grupp, liiga palju rahvast. Jäin kaasa ka pärastlõunase “vabatahtlike” grupiga. Sõime lunchi ühes kesklinna lihtsamas restoranis – aga hinnad on siin üldiselt üsna kõrged. 16 liiri (8 kr) lihtsa lunchi eest pudeli õllega. Siis olime basaarides, aga seal pole nii huvitav kui Kairos või Damaskuses. Ja lõpuks jõime kohvi “Pierre Loti” kohvikus kuski Kuldsaare lahe lõpus, kust oli vaade kogu linnale. See vaade on ülehinnatud. Siin tuli ka esimene kõhuvaluhoog.
Kuigi ma eilse päeva, mil toanaaber käis Bursas, veetsin hotelli ümbruses ja pärastlõuna koguni voodis lamades, oli mu kõht õhtul väga haige. Öösel siiski, Jumal tänatud, sain magada. Täna ennelõunat päevitasin esimest korda hotelli rõdul. Pärast lõunat olime siis Topkapi muuseumis. Nägin ka seda kuulsat pistoda, aga see oli vitriinis teiste kõrval, mitte nagu filmis. Huvitavaim oli siiski portselanikogu. Arheoloogia muuseumist saame ainult 5 minutiga läbi joosta. Aga maa-alune tsistern, muide kasutatud James Bondi filmis, oli imposantne.
Nüüd olen üksi, sest Olsson läks vaatama “Istanbul by Night”.
30.05.1966 – esmaspäev
Kirjutan juba pärast lõunat, n.ö. siesta ajal. Ei tea ju, kuidas on olukord õhtul.
Eile pärast lõunat, õhtul ja kogu öö oli mu kõht haige. Nii ei tulnud eile kirjutamisest midagi. Ainult kaardid kirjutasin valmis ja panin need täna hommikul raudteejaamas posti.
Eile hommikupoole Kilyos Musta mere rannal. Mul pole mingit nõu ja tuge reisijuhtidelt, hotellipersonalilt ega kaaslastelt, sellepärast pean kõik ise välja otsima. Ootasin kaua aega bussi, mis nagu kiuste ei tulnud. Siis oli see rahvast täis ja ma käisin nagu vurrkann ringi enne kui poolel teel sain istuda. Sariyeris oli uus probleem, kuidas edasi saada. Küsisin viimaks ühelt sõjaväelaselt, kes lahkelt aitas leida dolmuši. Tee algus üle mäe oli väga ilusa vaatega Bosporusele. Aga Kilyos ise oli pettumus – kinnine maksuline rand (2.50 TL) ja liivatorm. Päevitasin siiski tund aega, mu selg sai veidi liigagi. Sõin seal lunchi ja tagasitulek oli palju hõlpsam. Aga siis tuli kõhuvalu ja rikkus kõik.
Täna käisin omapead Istanbulis. Sõitsin minibussiga Taksimi platsile, aga sealt läksin jala. Talla all on käimisest vill. Muidugi läksin valesti ja kõveriti.
Jõudsin siiski viimaks Galata sillani, sealt Sofia kirikuni, mis oli suletud, ja Topkapini. Käisin ka Gulhane pargis, mille leidsin päris juhuslikult. Sain seal veidi istuda ja leidsin ka ühe WC. Aga söögiisu mul polnud ja selletõttu olen nüüd olnud kogu päeva söömata. Tagasi sain jaamast dolmušiga Taksimile ja sealt teise dolmušiga hotelli. Aga hotell siin asub ju lausa kõrbes – siin pole kuhugi minna. Ja üldmulje Istanbulist on räpane ja igal pool on risu.
31.05.1966 – teisipäev
Maikuu on läbi. Aga sel aastal ma vähemalt tean, kuhu ta kadus.
Eile õhtul oli tõenäoliselt reisi kõrgpunkt. Kirjutasin eile, et hotell asub lausa kõrbes, ja teatud määral see peab paika. Mul ei jäänud eile pärast lõunat muud üle kui minna hotelli kohvikusse teed jooma. Sinna olid eksinud kaks ameerika madrust ja ma istusin kõrvallauda. Kui nad olid lõpetanud oma sandwichid, tahtsid nad midagi kangemat juua, aga said vastuseks, et seda saab ainult baarist, mis avatakse kell pool 9. Pettunult tellisid nad jäätist. Juhtumisi kohtusid meie pilgud ja ma küsisin viisakuse pärast, kas jäätis on hea. Kuuldes, et ma oskan inglise keelt, kutsusid nad mind oma lauda. Ja nii jäin nendega kogu õhtuks. Nad tundsid ennast siin väljas vabamalt, kuigi siin ka polnud midagi peale hakata.
Jalutasime väljas, istusime hotelli fuajees ja sõime koos õhtust. Mu tervis oli õnneks korras, ainult söögiisu halb. Alles kell 10 lahkusime, jätsin nad baari. Nagu kiuste just sel õhtul ei olnud hotellis tants.
Nad olid mõlemad lõuna-riiklased, Charley Floridast, Dan Põhja-Carolinast. Dan näis vaiksem, intelligentsem, rohkem “hea poisi” tüüp. Charley rohkem noore koera moodi. Aga ta rääkis nii kohutavat murrakut, et temast oli raske aru saada. Dan pidi teda järjest tõlkima. Ühe hea lause ütles ta siiski, kust ta nüüd selle oli saanud. “You never grow too old to look.”
Täna hommikupoole ringsõit mošeedesse. “Sinine” mošee, Mekrimeh mošee ja Egüp Sultan mošee, igaüks omal viisil ilus. Õhtupoole jalutuskäik ühel varjulisel teel, kus oli palju linnulaulu, muuseas ka ööbikud. Aga nüüd õhtul on kõht jälle halb.
03.06.1966 – reede
Need päevad on olnud väga pingutavad. Viimsel päeval Istanbulis jäi küll väljasõit ära ja nii ma ei jõudnud kunagi Üsküdari. Ka hommikupoolik kadus ootamise tähe all, samuti kogu pealelõuna, mis on muidugi kalli aja kaotus. Kell 15.30 lahkusime hotellist ja lennuk läks plaanikohaselt kell 18.30. Aga Izmiri lennuväljal, õigemini NATO lennuväljal – sest siinne eralennuväli on isegi meie lennuki jaoks liiga väike – algas jälle ebamugav ootamine ja pikk sõit linna, mis kestis ligemale tund aega.
Jumala abiga sain siin omaette toa, kuigi mind alul taheti Karlssoniga paari panna. (Olssoni reis kestis ainult ühe nädala.) Tuba on väga hea ja mugav, aga hotell ise liiga suur ja luksuslik minutaolise jaoks. Ja söök on isegi halvem kui Tarabyas.
Ma ei saanud esimesel ööl magada ja väljasõit pidi olema juba kell 8. See hilines tund aega. Reisijuht on Nils Berglund, keda mäletan Rhodoselt, peamiselt selletõttu, et ta lonkab. Seal oli ta Vingresori teenistuses.
Efesos on üsna palju välja kaevatud. Aga suurim elamus oli vahest siiski külaskäik Neitsi Maria majja. Süütasin seal ühe küünla oma ema mälestuseks.
Sealt edasi Prienesse, mis asub mäeküljel looduslikult kaunis kohas. Aga olin siis juba üsna väsinud ja tagasisõit aina venis. Kell oli 10 lähedal, kui viimaks tagasi jõudsime.
Õnneks magasin sel ööl veidi paremini. Täna käisin veidi omapead linnas. Siin ei näi olevat eriti palju vaadata ja mõnd mugavat kohta olemiseks pole ka leidnud. Nüüd on pärastlõuna ja kavatsen minna nn. Kultuurparki.
Olen siiski mures homse pika ja pingutava reisi pärast.
05.06.1966 – pühapäev
Eile hommikul kell 7 pidi Trooja teekond algama, aga teeleminek toimus alles pool tundi hiljem. Esimene etapp Bergamasse (või Pergamoni) oli osaliselt väga halb tee ja mu kõht hakkas ennast tunda andma. Hiljem – Jumal tänatud – ei olnud enam suuremat viga. Pergamon ise ei pakkunud palju – ei Akropolis, kus olid säilinud peamiselt müürid, ega Asklepion, mis on nigel Kosi omaga võrreldes. Jätkasime varsti reisi, mis viis läbi suurima õlipuumetsa, mida olen kunagi näinud. Sõime lunchi paigas nimega Akçai, kus isegi restoranis oli sissepääsumaks!
Aga tee Akçaist Troojasse oli ilusaim. Algul piki randa, siis tõus mäkke. Metsad, mis näisid peaaegu euroopalikud – puisniit tammedega ja teiste lehtpuudega.
Aga pikk tundus see teekond juba siis.
Lõpuks siis kell pool 6 Troojas. See ei olnud nii vähepakkuv, kui olin arvanud. Üsna palju müüre on välja kaevatud, aga selles rägastikus on raske orienteeruda. Ja aeg oli ka lühike, ainult pool tundi. Lagendiku tagant paistis meri ja selle taga Gallipoli poolsaar. Kahjuks ei tulnud mulle pähe osta ühtki postkaarti Troojast.
Tagasisõit oli siiski üsna väsitav, eriti pärast seda kui läks pimedaks. Ja pimedus tuli juba Akçais. Hotelli jõudsime alles kell pool 1 öösel ja kui oli läbi hiline õhtusöök, oli kell juba pool 2. Selletõttu olen täna peaaegu kogu päeva maganud. Ainult oma viimased kaardid kirjutasin täna.
Eile sadas mitu korda vihma ja buss tilkus läbi. Täna on olnud üsna ilus ilm. Aga päike tuleb mu rõdule liiga vara ja basseini juure päevitama pole usaldanud minna. Täna õhtul esimest korda tundsin igavust ja mõtlesin, mis ma teen homme kogu päeva.
07.06.1966 – teisipäev
Eilne päev, see oli kõhuhäda (tõeline diarree), kojuigatsus ja depressioon. Õhtupoole oli isegi veidi palavikku – 37,3 °C. Ja mind vaevasid igasugused mõtted ja hirm tuleviku ees, mil ma jään veel rohkem üksi kui kunagi varem. Ma ei tea ka, missugused hiiobisõnumid mind kodus ootavad. Kas mul on üldse veel kodu?
Tegin eile õhtupoolikul ainult väikse jalutuskäigu piki rannikut. Ja heitsin vara voodisse. Higistasin kolm särki märjaks.
Nüüd on siis viimne õhtu Izmiris. Olen veidi kurb ka praegu – mitte lahkumise pärast, vaid sellepärast, et see reis siiski nii vähe pakkus.
Täna hommikupoole tegin veel ühe käigu basaaridesse ja ostsin kaks grammofoniplaati. Lunchi ajal puudus mul jälle isu, aga kõhulahtisus on vähemalt esialgu möödunud. Olin kaasas ka pärastlõunasel väljasõidul Sardesesse, mis ei pakkunud küll palju, aga ei olnud ka eriti vaevarikas. Aga õhtusest lahkumissöömaajast ma siiski ei julgenud osa võtta.
Nüüd siis istun oma toas kolme apelsiniga. Kell on pool 9. Mul ei ole enam midagi oodata. Mu ainsad tutvused siin on olnud saapapuhastajad. Olen rohkem üksi kui ühegi varasema reisi puhul. Vähemalt ei ole ma varem seda nii tundnud.
Nägin eile öösel unes, et olin tööl tagasi ja unustasin vaadata, kes need assistendikohad väljaõppe osakonnas oli saanud. Aga kuna keegi midagi ei öelnud, järeldasin, et see igatahes ei olnud mina.
“Need vanad reisikirjad” on Edasi rubriik, kus Eesti esimesed tähelepanuväärsed reisiajakirjanikud viivad meid ajarännakule Euroopasse ja kaugemalegi. See on põnev ning ootamatult ajakohane lugemine, mis loodetavasti pakub leevendust ajal, mil reisimine on mõnevõrra raskendatud. Ning kaasamõtlemist, kui palju/vähe on inimesed ja paigad viimase sajandiga muutunud.
