Kui kogu eesti kirjandusega peaks olema nii hästi nagu novelliga kogumiku “Eesti novell 2020” andmetel, siis on põhjust rõõmustada. Küütleb ja kilgendab, ei lipenda ega laperda. Muidugi on ühed jutud paremad kui teised, aga kunstilises plaanis altlati toodangut pole kogusse pääsenud. Selle eest on hea seisnud koostajad, juba Kajar Pruuli nimi üksi on kvaliteedimärk.
Eesti novell 2020. Koostanud Made Luiga, Kajar Pruul, Johanna Ross, Urmas Vadi. Väljaandja MTÜ Eesti Jutt.
Vikerkaare ja Loomingu lugejale tulevad muidugi peaaegu kõik tekstid tuttavad ette, aga see on ka loogiline, kust mujalt peaksid tekstid kogumikesse jõudmagi. Vikerkaare jutte on tänavusse, alates üle-eelmisest aastast ilmuvasse ja sada aastat järjest trükki jõuda lubanud valimikku mahtunud natuke rohkem, aga noh, seal ilmuv algupärane ilukirjanduslik toodang ongi enamasti huvitavam. Kui kellelgi peaks sobivas kontsentratsioonis hullust ja ettevõtlikkust jaguma, et näiteks luule aastaraamatut välja andma hakata, siis võiks ju juhtuda, et Loomingu aastakäiku läbi lapates küsib ta endalt tooni võrra hallinedes: millal see juhtus, et kirjanike liidu kuukirjast sai harrastusluuletajate trükiproov? Igatahes, luule aastaraamat oleks novelli aastaraamatu kõrvale ka teretulnud, sest kassettide traditsioon on ju välja surnud. Takkapihta on igat sorti aastaraamatud populaarsed ja nendega saab meediasse: sestap väljastavad neid nii kaitsepolitsei, välisluureamet, prokuratuur kui ka lugematud seltsid, liidud ja ametid.
Vastse valimiku võlu seisneb sisu eripalgelisuses.
Ühtede kaante vahele on mahtunud nii meistrid, pikemat aega kirjanduses olnud teenekad tegijad kui ka andekad algajad. Või noh, võib-olla see Paula Nerve, kellest koostajad väidavad mitte midagi teadvat, ikkagi pole täitsa algaja. Olen täiesti kindel, et tundmatuse asjus ajavad koostajad lugejale kägu. Kindlasti nad teavad, kes on kes! Senimaani on üks saladuslik autor leidunud igasse kogumikku ja loodetavasti jagub saladusi ka edaspidiseks. Senistest on kõige ägedam Lilli Luuk, kelle 2018 kogumikku pääsenud tekst sai koos Armin Kõomäega Tuglase preemia. Muide, miks seekord Kõomäe juttu ei ole? Veab seanahka või kirjutab “Lui Vutooni” järge?
Margit Lõhmus on seni ainus, kes on pääsenud nii 2018, 19 kui ka 20 valimikku. Tema eelmisel aastal ilmunud raamat “Sterne” sai hulgaliselt heatahtlikku tähelepanu – tundub, et just sellist kirjanikku on pikalt oodatud. Osalt, kahtlustan, on huvi Lõhmuse vastu küll n-ö ebaterve, st rohkem kui autori kunstiline virtuoossus köidab ehk eesti kirjanduses senimaani alaesindatud sisu. Aga vorm on ka cool, ja tegelikult lootsin ma, et Märt Väljataga annab kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia Lõhmusele. Nii tore oleks olnud vaadata, kuidas korralikud inimesed tagajalgadele tõusevad. Aga ta andis Mudlumile “Poola poiste” eest, mis on kah väärt kraam igatahes.
Maarja Kangro juttude minategelast oleme näinud igasugustes ebamugavates situatsioonides, aga et ta niimoodi mehi ahistab, polnud sel viisil enne teada. Kuigi kahtlustada võis. Kultuurkapital võtab selle muidugi teadmiseks ja peab silmas, enne kui järgmine kord mõne väljamaa festivali jaoks raha annab. Vastupandamatu hoo ja eneseirooniaga kirja pandud “Läti lippu” esimest korda lugedes luksusin vaimustusest. Sellise teksti tegemiseks peab sarmi ja pauerit olema, ja Kangrol on.
Pärast Lõhmust ja Kangrot võib Maimu Bergi jutu “Must mees minu elus” pealkirja muidugi valesti tõlgendada, ma läksin rikutud inimesena küll kohe õnge. Jutt on muidu hea, aga ehk mitte niivõrd üllatav, kuna memuaristliku voo on Berg avanud juba varem, ja selles liinis on ta haltuurat ka teinud.
Üllatusi pakkusid hoopis Tauno Vahter ja Toomas Haug. Haugist ei oleks ma sellist liigutavat suremisjuttu oodanud, mõnevõrra literatuurne ehk küll, aga kui inimene armastab Tammsaaret, siis annan ma talle kõik andeks. Tauno Vahter on põhitegevuse poolest kirjastaja, tõlkija ja arvustaja, niisugustest tavaliselt õigeid kirjanikke ei tule, aga olgu ta õige või vale, meelde jäävad Vahteri tekstid igatahes. Nii Haug kui ka Vahter on koostajate seatud künnisest üle saanud ka 2019 kogumikus. Urmas Vadi ja Jüri Kolk esinevad omas tuntud headuses, Urmo Jaanimäe headus on vähem tuntud, aga teda tasub silmas pidada.
P. I. Filimonovi jutt jääb ka hästi meelde ja tundub, et lühijutte kirjutades ta viimasel ajal publikumenu peale mõtlebki. Samas on Filimonov kogumikus ehk ka kõige žanritruum, kui pidada novelli üheks põhitunnuseks puänti. Igatahes värskes, 4.–5. Vikerkaares on ilmunud Filimonovi vastne teos, mille me kindlasti 2021 novellivalimikust leiame, võiksin kihla vedada. Muide, kihlvedusid järgmise kogumiku sisu peale võiks ju korraldada? Raha tõsta vaevalt õnnestub, aga tähelepanu saaks ikka.
Andrei Ivanov on ülepea erandlik nähtus ning tema täielik ühismõõdutus eesti kirjandusega on vaimustav. Ivanovi tuleks hoida nagu rahvuslikku aaret, õrnalt ja tänulikult, sest me pole seda mitte millegagi ära teeninud, et säärane kirjanik elab Eestis. Ivanovi käes muutub kõik kirjanduseks, ka tema enese elu, teiste omadest rääkimata, kunst lihtsalt pulbitseb temast välja nagu kosk, millesse sattumiseks peab pingutama, aga selle taltsutamatusse voogu sissesaanuna pole sa ise enam ka see, kes olid varem. “Elu on eksitus,” seisab “Hapsali” nimelises tekstis. “Me viskusime ellu, et mitte mäletada, et lõpmatusest veidikenegi hinge tõmmata.”
Üksnes selle mõttekäigu kaasategemiseks on sul seda raamatut vaja, armas lugeja, muidu pead minema raamatukokku otsima Vikerkaart, kus see lugu kõigepealt ilmus.
2018 esimeses pääsukeses piiritlevad koostajad novelli mõiste ja selle suhte muu lühiproosaga ära, lisada pole muud, kui et novell kõlabki sarja pealkirjas paremini kui jutustus või uudisjutt. Teate ju küll, igal uuel saatel, rubriigil või väljaandel peabki soovitavalt olema muukeelset päritolu nimi (vrdl Areen, Arter, Magnaat, Laser jne). Üks varasemast pärit jutt vastsete seltsis avaldada (värskes raamatus Eessaare Aadu ehk Jaan Anvelt, varem Tuglas ja Semper) on ka hea mõte, saja aasta peale saab sari niimoodi kaaluka lisamõõtme; kirjandusteadlase või kriitiku tekst (seekord Mart Velsker, 2019 Märt Väljataga) on samuti teretulnud.
Autorite tutvustuste stiil raamatu lõpus on sümpaatselt vabameelne, nii väikeses mahus essentsi tabada ja huvi tekitada polegi lihtne. Kõige paremad tutvustused olid ikkagi 2019 kogumikus. Kui mulle antakse teada, et Tiit Aleksejev on “alati hästi riides, sõbralik ja meeldiv inimene”, siis hakkab mul fantaasia kohe tööle. Ilmselt tahavad koostajad märku anda, et mitte kõik kirjanikud pole hästi riides, ammugi veel sõbralikud ja meeldivad? Tõsi, Aleksejevi vastupandamatu “Tõlkija” oleks meelde jäänud selletagi. 2019 kogumikust sain muide ka teada, et Janar Alal on kodus kana, kes sekkub iga kord, kui Ala tahab pikemat juttu kirjutada, ning et Kai Kask on “üks väheseid, keda Jüri Arrak on maalinud kena inimesena, mitte nõnda, nagu oleks inimesel ajud välja lastud ja siis ta veel jooksma pandud, nii et need ajud loksuvad ja lipendavad ette-taha ja küljelt küljele”. Sellised tutvustused jäävad vaat et paremini meelde kui jutud ise.
Ainus, mille kallal tahaks õiendada, on vastse raamatu autoritutvustuste taotlus kogumiku ilmumist ajakajastada viirusega sidumise kaudu. Mul on kogu sellest viiruseasjast kõrini, kõrvuni, silmini ja tegelikult juba ammugi üle pealae, mis on muidugi arvatavasti professionaalse kretinismi tunnus – kes iga päev uudiseid ei loe, sellele tundub see ehk värske võttena. Kui tõbi kujuneb kunstiliseks aineks, siis saab ta laulu sisse niikuinii, aga 2020 kogumikus on ju 2019 tekstid. Kaanepildist oleks ajakajaliseks vihjeks olnud küllalt. Seda, et nimelt kirjandusest pärineb hingerahu, usk inimestesse ja kultuuri kõikvõimsusse, teab iga normaalne inimene ilma koostajate meeldetuletuseta, ja kui peaks leiduma mõni tolgus, kes ei tea, siis häbenegu ta nurgas silmad peast.
Arvustuse autor Vilja Kiisler on ajakirjanik.
