“Sõnaselge” kui sõna ise on üpris segane, võrreldes igati selge ja normatiivse “selgesõnalisega”.

Ometi oli selles ühe päris tavalise liitsõna osade ümberpööratuses tugev pöördeline jõud just sümboolses mõttes.

Normatiivse ja kivinenud “selgesõnalise” asemel oli meil korraga veider “sõnaselge”, milles ometi väljendus too värskus ja pööre, mida kõik pikisilmi ootasid. Siis me teadsime: ootame oma suveräänsust, oma riiki omal maal, oma otsustamisõigust. Ja siis saigi kõik teoks, ja “sõnaselge” oli oma retoorilise missiooni täitnud ning suikus teenitult, mõni üksikjuhud välja arvatud, igati ausasse unne, sest eesti keelt silmas pidades on “sõnaselge” “selgesõnalise” suhtes enam-vähem sama nagu “kõneiluline” “ilukõnelise” suhtes.

Milleks see meenutus?

“Sõnaselge” viib meid tagasi 80ndate lõppu ja 90ndate algusse, aga 1. veebruari Postimehest leidsin kaks artiklit, mis just tollaseid sündmusi, küll eri asjus, tänase päevaga võrdlevad. Ühes neist, Juhan Kivirähki artiklis “Kodakondsusest tabudeta”, milles võrreldakse kodakondsusetuse probleemi lahendamise võimalusi taasiseseisvumisaja ja tänase situatsiooni kontekstis, ütleb autor peaministri erakonna programmilistele seisukohtadele viidates: “Ütles ju Ratas sõnaselgelt […].” Juba väljendus ise toob kahekskümnendad-üheksakümnendad taas horisondile.

Teises artiklis, Toomas Kiho vaat et müütilises kirjutises “Me mõtted on priid ehk lugu roidunud rahvast”, aga tuuakse paralleele toonase fosforiidisõja ja tänase Rail Balticu aktsioonide vahel. Müütilisuse taustal küsib Kiho lihtsalt ja selgelt, kas Rail Baltic ikka on kasulik inimeste ja kaubavedude tasuvuse, ökoloogia jpt aspektidest.

Samas, tasuvusest on ju ikka kirjutatud, aga Kiho räägib meie jaoks väga ebamugavalt roidunud rahvast, kes laseb end “kuskil kõrgel koridorides ette valmistatud headest ja tarkadest plaanidest” ära uinutada, vaevumata enne projekti käiku laskmist endale selgeks tegema, kas see ikka on nii otstarbekas, nagu poliitikud ja ametnikud väidavad. Nii et teravik pole mitte niivõrd suunatud neile, kes plaaniga ruttavad, vaid neile, st meile, kes me sel vaguralt sündida laseme. On selge, et autor kutsub üles viima tänase päeva Rail Balticu otsustamine laiemale pinnale, nii nagu see toimus toona fosforiidikaevandamise puhul.

Aga otsustamise laiem pind on oluline veel mitmes muus asjas, millest ühes julgen ja tunnen lausa kohustust kaasa rääkida. Eesti Vabariigi Põhiseaduse preambulas on öeldud s e l g e s õ n a l i s e l t, et Eesti rahvas võttis põhiseaduse vastu “kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada oma riiki […], mis on kaitseks sisemisele ja välimisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvkondadele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade […]” (minu rõhutus: Ü.P.). Kõik näib olevat selge.

Samas kuulen, et Tartu Ülikoolis plaanitakse sulgeda klassikaline filoloogia peaerialana ja ma ei suuda uskuda oma kõrvu. Et klassikaline filoloogia kui eriala kaotati nõukogude riigis (1954), ei tohiks olla uudne ega üllatav. Aga et see saaks toimuda nüüd meie oma Eesti Vabariigis (kusjuures Tartu Ülikool on ainus koht Eestis, kus klassikaline filoloogia kui selline eksisteerib) – vaat see tekitab küll kõheda tunde.

Klassikalise filoloogia programmi üliõpilaste vähene hulk näitab vaid seda, et eesti humanitaarhariduse ja -kultuuri juhid ning eesti kultuuriavalikkus lasevad ennast tehnokraatide ja bürokraatide võimukliki poolt abitult nurka suruda.

Tundub, et siin võivad ametnikud oma kitsa kasumlikkusearvestusega tõesti uhkeldada. Aga ma küsin, kas uued tehnoloogiad, olgu sõjanduses või idufirmade näol, mis nt müüvad arengumaadesse uutel äppidel põhinevaid soodsamaid pangaoperatsoone, ü k s i tagavad eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise?

Ja vastan, et ei taga. Tagavad siis, kui nendest saadud tuluga hoitakse alles ka kreeka-ladina kultuuri mälu Eestis.

Võib-olla tuleks klassikaline filoloogia, nagu mitmed muud humanitaardistsipliinid, siduda tänase tehnoloogiaga, teostada järk-järgult nn digihumanitaarne pööre. Sellest ongi juba kitsamates ülikooliringkondades räägitud. Aga kuidas seda tegelikkuses korraldada, pole vaid klassikaliste filoloogide, st õppejõudude, tõlkijate, raamatukogutöötajate jt erialaekspertide eraasi. Ja loomulikult ei lahedata probleemi mitmesuguste kvantitatiivsete tulemustabelite täitmisega.

See pole muidugi ainult antiikfiloloogide, vaid humanitaarteadlaste ja -õppejõudude eluküsimus tervikuna. Aga see on ka rohkemat kui nende inimeste üksiklood. Meie kultuur, eesti kultuur, ei ela väljaspool keelelis-kultuurilist kommunikatsiooni ja mälu. Ja seda ei tagata üksnes primitiivse üldkeeleõppe ega ka mitte kõrvalerialade raames peaerialasid kaotades.

Kui me tuleviku suhtes jätkuvalt nii järelemõtlematult toimime, saab meist tilluke mutrike globaalses äpinduses, mis hakkabki käima inglise, hiina või minu pärast vene keeles.

Ma tean – see pole vaid Eesti probleem.

See on üldine tehnokraatlik-bürokraatlik maailmainvasioon, mille mullistusi (kasutan meelega ebamäärast laenu soome keelest) näeme isegi meie kunagises suures eeskujus, Soome ühiskonnas, kus mitmeid professuure lektoraatidega asendatakse. Ja seda põhjendab ülikooli kõrge ametnik vajadusega mitte jääda 19. sajandi mudeli juurde.

Muutused on kindlasti vajalikud, aga kvaliteeti, mitte kvantiteeti silmas pidades.

Küsimus pole mitte õppejõudude ametinimetuses, vaid just nimelt kvaliteedis, millest nii palju räägitakse, aga mida ikkagi vaid rahalisse tasuvusse tõlgitakse (siit ilmselt ka professuuride kaotamine). Tasuvuskvantiteet teeb õppejõust õppenõrkuse.

Kvaliteeti ei näita see, kas ma mingis keeles oskan öelda tere või “mulle meeldib”, vaid et ma tunnen kultuurikoode ja -stsenaariume nii diplomaatias kui ärisuhetes, nii tänase päeva kui mineviku kultuuritekstide tõlkimisprotsessis. Just kultuurispetsiifilises kontekstis jäävad sünkroontõlgid, kui õpivad vaid majanduse või juuraterminoloogiat, kabiinis lihtsalt jänni.

Me tähistasime äsja Loomingu Raamatukogu 60. sünnipäeva. Loomingu Raamatukogu panust eesti vaba mõtte arengusse maailmakultuuri varamut tõlkides ja tõlgendades tollase nõukogude aja ja ruumi kitsarinnalises ja umbses keskkonna kiuste hindas vääriliselt (küll isiklikult kohal viibimata) ka Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid oma südamlikus tervitusläkituses.

Tartu Ülikooli Nõukogu eelmise esimehena mõistab ta suurepäraselt humanitaarihariduse ja kultuuriuuringute, sealhulgas loomulikult klassikalise filoloogia olulisust Põhiseaduse preambulasse kirjutatud kohustuse täitmisel. Loodan väga, et ka Tartu Ülikooli uue nõukogu juhid, aga ka kõikide teiste eesti ülikoolide juhid hakkavad mõistma probleemi nii sümboolselt kui rakenduslikult ja et nad  kutsuvad avalikkust tekkinud probleemi  üle järele mõtlema laiemal pinnal kui primitiivne kasumlikkus. Vastasel korral oleks ausam ülal tsiteeritud lõik rahvuse edasikestmisest rahvusena Põhiseadusest välja võtta. Siis poleks küsimus muidugi pelgalt 80ndate tagasitulekus.

Allikas: ERR