Alustame kaugelt ja jõuame teatrisse. Üha sageneb ajakirjanike ja tegelikult kelle iganes süüdistamine kontekstist välja rebimises. Vahel on protest põhjendatud ja välja rebitakse huupi ning öeldu mõte tõesti muutub. Tihti on see siiski odav vabandus: sellega tühistatakse kogu oma jutt, mitte ainult kontekstist välja rebitud lause.

See tähendab, et ajan loba, kus ei ole millestki kinni hakata. Et kogu mu jutt on püha ja te ei või sellest haarata raasukesi või mõtteid. Et tegelikult ma ei öelnud seda lauset või mõtet, mis teile meelde jäi. Et ma võin öelda mida iganes, ma ei vastuta oma sõnade eest.

Üks näide: eksjalgpallur David Beckham jäi just vahele sellega, et rüütliks mitte saanuna kirjutas otsustava komitee kohta “unappreciative cunts”. Tema PR-masin püüdis asja parandada, öeldes, et see on kontekstist välja võetud.

Mida see kontekstist välja rebimise keeld tähendab ajakirjanikule? Kes peab panema pealkirju ja tsiteerima.

See tähendab, et pealkirjaks tuleb panna tingimata kogu jutt, sest ühte lauset ei või kontekstist välja rebida.

Kui kogu jutt, ütleme, 6000 tähemärki, moodustab pealkirja, siis see tähendab jube pikki pealkirju. Tähendab ka seda, et sisu ei ole, kõik läks pealkirjaks.

Mida see tähendab esseistidele, aja-, elu- või mis iganes loolastele, kes kasutavad oma tekstides viiteid teistele tekstidele? Et tekst on tervik ja see ei ole jagatav. Tekstidega tegelemise praktikas tähendaks kontekstist välja rebimise keeld regressi.

Kas asja kontekst on tähtsam kui asi ise? Võib juhtuda, kõik kuulub süsteemi. Aga kontekstist välja rebimise keeld halvab süsteemis orienteerumise. Süsteem muutub läbimatuks labürindiks.

Kas me sellist teksti tahtsime?

Ei tahtnud, tekstid suhtlevad omavahel. Meie suhtleme nendega. Postmodern on möödas ja me asume vabaduses. See tähendab ka mõne uue asja sädemest alustamist. See tähendab loomist lambist ja kübemest. Tähendab ka võibolla mõne unustatud elementaarsuse taasavastamist. Me oleme argielu üle laadinud tühjade konstruktsioonidega, näiteks, mis firma taldrikuid me kasutame.

Sellised mõtted tekkisid pärast Renate Keerdi lavastuse „Vaimukuskuss“ vaatamist Von Krahli teatris.

„Vaimukuskuss“ rebib argielu kontekstist lahkelt välja pealtnäha tähtsusetuid episoode ja nagu Renate Keerdi puhul ikka, keerab neil tükikestel kaela kahekorra. Mitte õelalt, vaid mängu käigus. Sest elu, isegi, kui meil on pea ja käed tööd täis ja juhe koos, on mängu osa.

Renate Keerd naerutab ja olemise talumatu kergusega annab edasi midagi eksistentsiaalset, elu mahla ja liivapaberit kogu absurdi ja olme ja kunsti ja inimeseks olemisega.

Ja näitlejad laval (Märt Pius, Priit Pius, Karl Andreas Kalmet, Kait Kall) näitavad, kuidas mitte muutuda masinateks.

Ühest küljest hoiatab lavastus, et ei ole mõtet asju liiga tõsiselt võtta, teisest küljest näitab, et mingeid asju peab võtma palju tõsisemalt, kui me seda teeme.

Tõsiselt tuleks võtta mängulisust, vaimukust, huumorimeelt ja olukordade spontaanseid lahendusi.

Näitlejad teevad 70 (võibolla) 60 asja nelja diivaniga. See jätab mulje nagu põlve otsas tehtud lavastus, lambist tekkinud lavastus. Meil on siin tagaruumis neli diivanit, kasutame need ära, lohistame lavale.

See ongi asja võlu. See näitab, et laps võib võtta kivikese ja see on talle pärl. Täiskasvanu võib samamoodi võtta tolmukübeme ja mõelda selle maailmaks.

Meil on kõik olemas. Aga see kõik on peas kinni. Aga kui pea ei ole kinni, siis on maailm lahti. Nii lihtne ongi.

„Vaimukuskuss“ rebib kontekstist välja me igaühe argielu ja paneb selle sinna konteksti pisut nihkes tagasi, aga me oleme vahepeal millestki aru saanud. Loomulikult me unustame selle ära, sellepärast tuleb vaadata rohkem kui ühe hea lavastuse, lugeda rohkem kui ühe hea raamatu, vaadata filme ja kuulata muusikat.

Jõudsingi oma igavese kultuurimantra juurde tagasi. Keegi kiskus selle vahepeal kontekstist välja. Hästi!