Kitarrist ja helilooja Robert Jürjendal on tasakaalukaim loojanatuur, keda tean, ometigi väidab hiljuti “Aasta muusik” tiitli pälvinud muusik, et temas on endiselt alles nooruslik mässumeelsus. Kloostri Aida kohviku ajalooliste müüride vahel räägime temaga muusikast, tunnustusest, maistest ja taevastest asjadest ning vaimsest ärkvelolekust.

Robert, kui Sa mõtled end tagasi aega, kui alles oma muusikategemisega alustasid, mis tunded ja eesmärgid siis olid, milline arusaam muusikast. Mis on ajaga muutunud Sinus, mis jäänud samaks?

See inimene, kes 35 aaastat tagasi oma muusikuteed alustas, oli kindlasti keegi teine. Aga ma tunnen ta ikkagi ära: uudishimulik, järelejätmatu katsetaja, kindlasti ka unistaja, natuke mässaja.

Tunnistasin ühes hiljutises raadiosaates, et mul pole kunagi suuri eesmärke olnud. Kõik mis minu elu- ja muusikuteel ette on tulnud, on olnud vähem või rohkem juhuslik. Alustasin vanamuusikaansamblis, siis jätkasin rokkmuusikuna, edasi tulid mitmed eksperimentaalsed suunad, millest tuntumad on Weekend Guitar Trio, Fragile ja UMA. Oluline on loominguline järjepidevus, ärkvelolek.

Milles avaldub Sinu mässumeelsus? Tundud ju vägagi tasane.

Seda peab ikka alles hoidma, muidu läheb elu läägeks. Näiteks on heakõlalises muusikas võimalik võtta sisse teravaid noote, tuua sisse nn. mürasid, mis tegelikult rikastavad muusikat. Midagi teravat aistingutele.

See mässumeelsus on pigem ärkvelolek, et ei uinuks.

Võrdluseks võiks tuua selle, et vahel tahad ka vürstikat toitu – kui koguaeg süüa vähesoolast püreesuppi, siis maitsemeeled ikka nüristuksid. Mäss on ka see, kui sa pole endaga liigselt rahul. See liigne endaga rahulolu pole ka hea, siis ei viitsi enam midagi edasi teha.

Kas võib siis väita, et rahulolu pole tingimata tasakaal, tasakaalus võib olla ka rahutust?

Mulle meeldib motoorne rahu. Selline seisund, mis ei ole kui seisev tiik, vaid kus asjad liiguvad, on üksteisega heas kooskõlas ja sul on hea olla seal sees. See toob ausa ja meeldiva tunde.

Mis on Su hinge veekogu?

See võiks olla madal kristallselge veega oja. Olen Kundast pärit ja lapsena käisin palju Selja jõe ääres. Turvaline, rahustav, ta on koguaeg muutumises. Ja samas pole hirmutav veekogu. Ka minu praeguses kodukohas, Riisipere lähedal, on üks tuttav metsaojake, mida käin aeg-ajalt tervitamas. Seal on elu sees, käib pidev sagimine. Loodus on võimas ja tahab meid toetada. Nii näiteks pidid hakkama su lähedal kasvama just need ravimtaimed, mida sa vajad.

Kas Sa korjad ravimtaimi, milliseid?

Nurmenukke näiteks, esimesena kevadel. Peab ikka teadma, kuidas korjata, see pole niisama. On kindel kellaaeg, päikselise ilmaga, ei tohi neile oma varju peale lasta…

Kas sa noore rokkmuusikuna oleksid ette kujutanud, et 30 aasta pärast korjad ravimtaimi?

Noore rokkmuusiku arusaamised on nii piiratud, et siis ei kujuta üldse midagi ette! (Naerab)

Mina ei kujuta Sind jällegi ette tavapärase rokkarina.

Ega ei olnudki tavapärane, tegime 80ndate lõpus koos Tõnis Mägi‘ga bändi “777”. Mängisime maailmamuusikasegust, läbikomponeeritud originaalmuusikat. Hästi kihvt aeg, see oli luksus, tegime peaaegu iga päev proovi. Kui tulid iseseisvuse segased ajad, läks Tõnis ära ja siis see vaibus. Seal mängisid veel Arvo Urb trummidel, Alari Piispea bassil, Kalle Vilpuu soolokitarril – see oli meie põhikoosseis. Kui saad, kuula!

Oled öelnud, et Sinus on heas mõttes sihitus, et oled olnud kõigele avatud. Mulle ikkagi tundub, et selles sihituses peab olema suurem siht sees, kui inimene nii palju on suutnud luua, nagu SIna.

Jah, aga me ei teadvusta seda endale. Mina ei ole teadvustanud oma elu ülesannet. Sihid on väiksemad, sa lihtsalt soovid alustatut lõpuni viia. Teed ühe asja ära, siis tuleb järgmine. Heas mõttes sihitus võimaldab koostöid, mida kindla jäiga plaaniga ehk ei toimuks.

Tead, kui põnev on teha koostööd inimestega, kes ise tõesti on asjast vaimustunud!

Oled Sa mõelnud, et muusika on vastutus kuulaja, iseenda ees? Kui palju me saame muuta maailma läbi muusika?

Muusikal on väga suur jõud inimese hingemaastiku voolimisel. Kui selle kaudu õnnestub midagi head korda saata, siis see on kindlasti tänuväärt kogemus. Aga kõik on suhteline – II maailmasõja ajal kuulati kahel pool rindejoont tihti samu laule, aga ometigi hävitati üksteist… Muusika võib mõjuda ka kui narkootikum, viia meid reaalsest elust ja olmest kaugele.. Selle teemaga kaasneb nii palju müstilist ja seletamatut.

Mind on loomingu juures aidanud lihtne printsiip – tee nii hästi kui suudad ja püüa aru saada, millal on vähe, millal palju. Ja tee ausalt. Kui liigselt muusika mõju peale mõelda, võib asi liiga new age’ iks kätte minna.

Tunnustatus. On oluline küll, aga veel olulisem on suuta luua ka selleta? Mis on suurim tunnustus, mida oled tundnud?

Kuigi elus on olnud õnne saada küllaldaselt mitmesugust tunnustust, pean ütlema, et “Aasta Muusik 2016” on neist hetkel kõige olulisem. Eesti Raadio fonoteegis on registreeritud üle 500 minu erineva teose, mis on enamasti instrumentaalmuusika ja mis elab oma iseseisvat elu. Kord mõne tele- või raadiosaate tunnusmuusikana, kord mõnes dokumentaalfilmis jne. See muusika on loodud puhtast rõõmust ja pealehakkamisest, igasugusele tunnustusele mõtlemata.

Eestlane üldiselt ei anna eriti tagasisidet ja vahel teevad nad seda meeletu intervalliga.

Meelde on jäänud üks noormees, kes ütles mulle, et 10 aastat tagasi kuulas ta Weekend Guitar Trio kontserti, mis mõjutas ta kogu elu positiivses mõttes. Sellisel hetkel hakkad küll mõtlema, et su muusikal võib olla su enese teadmata kellegi teise jaoks väga tugev mõju.

Kui aga rääkida liigsest kiitmisest, siis kohatult ülistavate epiteetide kasutamine võib devalveerida tunnustuse. Kord tutvustati mind kontserdi eel kui maailmakuulsat kitarristi. Sellistel juhtudel on kuidagi piinlik ja ebamugav, kui mõistad, et inimene tegelikult pole süvenenud.

Kas Sulle on oluline, et kuulaja mõistaks Sinu muusikat just sellisena, nagu seda ise tunnetad?

Pigem olen ma saanud teistsugust kogemust – tihtipeale need, kes väidavad, et neile mu muusika meeldib, neile meeldib ka hoopis teistsugune muusika, mis mind üldse ei kõneta ja see on olnud üllatav ning õpetlik. Ei tasu olla nii enesekeskne.

Su muusika on nagu filosoofia. Ehk püüaksid sõnastada oma elufilosoofiat?

Elufilosoofia on elu ise. Filosoofia ei ole valmis kaup, see muutub ajas, muutub koos inimesega, koos iseendaga. Minu elufilosoofia on see, et ma püüan elu mõista ja aru saada, mis meie sees ja meie ümber toimub. Nagu ennist mainisin – tuleb olla vaimselt ärkvel.

Sinu viimane plaat “Iluküsija” on sündinud koostöös kirjanik Valdur Mikitaga. Oled ennegi teinud muusikat koos kirjanike – luuletajatega. Doris Karevaga näiteks. Mis sellistes kooslustes Sind paelub?

Tihtipeale olen tajunud, et muusikud, sealhulgas ka mõnedki lauljad ei mõtle tegelikult sõnade sisule. Sõnu kiputakse  edasi andma vaid vahendina, aga sõna taga on ju mõte! Valdur Mikita on eestlast kirjeldades soe, vastupidiselt Kivirähkile, kelle käsitluses on eestlane ikka see totu või teisele ärapanija.

„Iluküsija“ sai alguse Kaido Kirikmäe kaudu, kes ka juurtelt mulgi päritolu, nagu Mikitagi. Mikita valis oma tekstid ja meie püüdsime nende tekstide ümber muusikat luua.

“Aasta muusik” kontserdil oli kuulda uut üllatavat suunda – akadeemilise kõlaga, koori- ja klassikalise lauluga teoseid. Kas Sa ise analüüsid seda, kui mõni uus suund Su juurde tuleb? Kas erinevad muusikad hakkavad ka Sinu ümber kasvama nii nagu ravimtaimedki, et mida sa parasjagu vajad…

Võib-olla tõesti!

Eks mul on selgelt erinevad muusikalised etapid, ma ei tee asju läbisegi. Mul on isegi täiesti romantilist joont tulnud järjest rohkem, kus on saatega kitarr ja hääl, kõlalt romansilik. Mulle meeldib, kui mingi asi töötab, kõlab kokku.

Ma justkui ei otsi tingimata midagi uut, aga mingil hetkel hakkavad asjad ise tööle.

Sinu jaoks on hästi hakanud tööle kvinthäälestus, milles peamiselt mängid. See võimaldab teistsuguseid põnevaid kõlasid. Sedasama häälestust kasutasid ka Sinu andekad õpilased – Jaan Jaago, Jalmar Vabarna, Argo Vals ansamblist Viljandi Guitar Trio. Kuidas need keeled selles häälestuses on ja kas asjahuvilised võiksid ka oma kodused kitarrid sellesse häälde keerata?

Keeled on alt üles C G D A E G.  Aga ise ei maksaks keeli nõnda häälestada, võib pilli ära lõhkuda, peab olema ikka spetsiaalne pill ja  õige jämedusega keeled. Jah, mängin peamiselt kvinthäälestuses, õppisin seda 90ndail Saksamaal inglise kitarristi Robert Fripp’i Guitar Craft kursustel ja tuuritasin mööda Saksamaad The Berliner Guitar Ensemble koosseisus.

See häälestus tekitab täiesti teise esteetika, kitarri puhul on sellised muutmised revolutsioonilised, hakkad hoopis teisiti mõtlema. Erinev muusika vajab erinevaid lahendeid, seepärast katsetan erinevaid pille, erinevaid häälestusi.

Oma loomingu ja esinemiste kõrvalt jõuad Sa veel noortele pilli õpetada. Mis on lapse muusika juurde toomises oluline?

Eelkõige peab olema mõistmist. Kui mõni suur helilooja mängib lihtsat meloodiat, siis peetakse seda tihti sügavaks kunstiks, aga kui laps peaks seda tegema, siis kiputakse õpetama programmi järgi, kuidas on “õige”.

Mul tuli eile tundi esimese klassi tüdruk ja esitas omatehtud loo, kuula! (Robert mängib mulle telefonist salvestist, suurte intervallihüpetega klaveripala ja tüdruk laulab meloodiat kaasa)

Kas see on lihtne laul? Ma tahan seda öelda, et meie teadmised lastelaulust on nii primitiivsed, millegipärast arvatakse, et see peab olema astmeline ja ülilihtsa rütmiga, see on väär mõtlemine! Lastele meeldivad hoopis rütmilised lood ja nad on võimelised palju enamaks. Ärge võtke ära võimalust lapsel luua oma muusikat!

See piiratud mõtlemine hakkab kultuuri mõjutama, sest paljud õpetajad järgivad sama malli. Aga läheneda tuleks alati individuaalselt. See on jällegi ärkveloleku küsimus.

Rääkides nooruspõlve mõjutajatest. Kas mäletad oma esimest valgustatuse hetke muusikas, mõni esinetaja, teos või oma mängitu?

Kõige võimsama mulje on mulle jätnud György Ligeti teos “Lux Aeterna”, ilmselt osaliselt ka tänu Kubricku mõjuvale filmile “2001 A Space Odyssey”

Maine ja taevane. Tundub, et Su looming püüdleb enam kosmilistesse sfääridesse, on see igatsus millegi suurema järele kui siinne, argine elu, või on üks ikkagi teisega seotud?

Pea on taevas, jalad maas – selline ma olen. Ilus on mõelda, et need nn kosmilised sfäärid on vägagi praktilised. Võtame kasvõi valguse – see tuleb ju kaugelt kosmosest, aga ometigi võtame seda kui argist ja igapäevast nähtust…

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu näitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu päevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (147)