Või no jah, kes olen mina, et öelda, kuhu mitte minna. Aga mina olen hetkel see, kes soovitab, kuhu minna.
Meil on metropol kiviviske kaugusel. Me ise siin Eestis ei ela metropolis, isegi, kui me elame Tallinnas.
Ütleme, et see ei ole Helsinki.
See on muide omaette teema ja näitab paljugi ütleja iseloomu kohta, kas meri meid lahutab või ühendab. Omalt poolt vastan: ma ei tea, kumba ta teeb, tõesti puudub seisukoht. Nii hea, kui mõnikord puudub seisukoht, kohe kergem on.
Aga oletame, et mõtleme maad mööda minekule. Peterburi on variant. Aga Riia veel parem. Venemaa tahab viisat. Buss, mis sõidab neli ja pool tundi ja kus on kõik mugavused, mis bussi mahuvad, Läti piiril isegi ei peatu.
Sellele vaatamata, millal ma viimati Riias käisin? Nüüd, reede-laupäev-pühapäev. Aga enne? Ammu. Seegi lennuki peale ja tagasi. Bussiga läbi Riia. Küll oli tüütu. Jala sai maha ainult bussijaamas, mis ei ole Riia visiitkaart.
Kõik tundub ahvatlevam tänapäeval: Helsinki, Stockholm, Rooma, Ateena. Pariis, Brüssel, Lissabon. Enamus neid kohti ongi ahvatlevamad kui Riia. Aga tundub isegi loomulikum minna Hollandisse kui Lätti. See pole ainult mul nii olnud, paljudel tuttavatel ka.
Riia on kui tagavara või tagataskus või käidud või liiga lähedal või igav või alati niikuinii olemas ja mis sinna minna või.
Muidugi on moes ka Eesti-puhkused ja see on hästi okei.
Aga need ei ole sageli üldse odavad variandid. Selmet minna spaasse konte ligundama, võib minna — ja palju soodsamalt, arvestades Riia hotellide hindu ja odavat bussiühendust ja ülisoodsaid teatripileteid — Riiga vaimu vanasse kultuuri leotama.
Riia ooperimaja on juba ise elamus.
Sealne ooper ja ballett tipptasemel, ning meie palgataseme juures kättesaadav kõigile vähegi soovijaile, erinevalt Lääne- ja põhjapoolsete Euroopa riikide kõrgkultuuriasutustest.
Kuigi aimub, et Riia on praegu majanduslikult kehvemas seisus kui näiteks Tallinn, siis Riia ajalooline rikkus muutub siin topeltrikkuseks. Ajalugu ja tänapäev, raha ja vaim.
Ajalooliselt, 19. sajandi lõpus, 20. esimesel poolel, oli Riia Tallinnast tunduvalt jõukam linn ning seda on näha sealsest arhitektuurist ja linna euroopalikust struktuurist.
Riias on rikas juugendpärand, soovitan kõigil minna Alberta ielale. Kindlasti on paljud lugejaist seal minust rohkem kõndinud, aga see on tänav, kuhu tasub alati tagasi minna: Tallinnas selliseid pole ja paljudes Euroopa linnades ka mitte. Samas nurga taga asub aga Art Nouveau muuseum, kust iga inimene peaks läbi käima, et väärtused paika loksutada.
19. sajandi lõpp ja 20. algus oli Euroopa kõrgaeg. Areng oli sealmaal, et võimaldas (pisut) laiemate hulkade mugavamat äraelamist ilma inimesi masinateks muutmata – tendents, kuhu oleme jõudmas praegusel digimeedia ajastul, kus inimsuhted ja interjöörid vaesustuvad, sest rõhk on ekraanitagusel maailmal, oleme nagu Alice’id peeglitagusel maal.
Juugend väärtustas inimest ja tema keskkonda.
Vormides seda nii kunstipäraselt suurejooneliselt (toretsevalt, just nimelt, ongi lahe) kui inimlikult ja hubaselt.
Seda perioodi meenutab Art Nouveau muuseum, aga ka Riia kesklinna tänavad kvartalite kaupa. Riia on säästureis rahalises mõttes, aga vaimses mõttes luksreis.
Muidugi võib seal ka mööda poode käia, see käib asja juurde. Aga kultuurielamusi on meile vaja selleks, et meelde tuletada, et me oleme inimesed. Et anda normaalset perspektiivi kogu maailmale. Et mitte lasta enda üle võimust võtta argidebiilsusel.
Värsked uudised räägivad sellest, kuidas Tartu Ülikooli raamatukogu viskab ära väärtteoseid. Raamatuid nii nagu koledaks kulunud mööblit saavad ära visata vaid need, kel see kultuuri tekitatav inimlik dimensioon puudub, need, kes ongi juba bürokraatiasse mattunud.
Sellised mõtted tulid pärast Riia reisi, kuhu peale „Giselle’i“, muuseumide, plaadipoodide ja lörtsis sumamise mahtusid ka lugematud rõiva- ja jalanõudepoed. Lapsed kasvavad.
Valner Valme
Valner Valme on kultuurikriitik. Edasi kultuuritoimetaja, Areeni podcast'i "Muusikanõunikud" liige, elektroonilise muusika saate "Lift" (IDA Raadio) juht. Loe artikleid (254)
