„Eesti välispoliitika 100 aastat“ näol on tegemist on EV 100 sarjas välja antud esseistliku ülevaateraamatuga, mis pakub vaimse kokkuvõtte Eesti jaoks nii olulisest valdkonnast, kui see on välispoliitika.
Artikkel ilmus ajakirjas Diplomaatia.
Raamatusarja väljaandjate valik varalahkunud Vahur Made kasuks oli loogiline, sest tema puhul oli tegemist väljapaistva mõtlejaga, kes suutis üheselt analüüsida nii esimese vabariigi aegset kui ka taasiseseisvunud Eesti välispoliitikat ning paigutada seda laiemasse rahvusvaheliste suhete konteksti.
See raamat on hinnaline nii igapäevaselt välispoliitikaga tegelevatele spetsialistidele kui ka välispoliitika huvilistele mitmel põhjusel.
Esiteks, on välispoliitika puhul tegemist Eesti kui väikeriigi jaoks oluliseima vahendiga, et end riigina nähtavaks, kuuldavaks ja lõpuks ka olemasolevaks teha. Teiseks, ei ilmu just tihti raamatuid, mis käsitlevad Eesti välispoliitikat, ja seda veel emakeeles. Kolmandaks, kuna just hiljuti tähistati Eesti vabariik 100, Eesti välisministeerium 100, miks mitte ka 100 aastat rahvusvaheliste suhete õpetamisest, siis võib seda raamatut käsitleda kui kingitust nende kõigi oluliste daatumite tähistajatele. Siiski on mul hea meel, et just Vahur Madele tehti ettepanek selle raamatu kirjutamiseks, sest tema puhul oli tegemist inimesega, kes suutis üheselt analüüsida nii esimese vabariigi aegset kui ka taasiseseisvunud Eesti välispoliitikat ning paigutada seda laiemasse rahvusvaheliste suhete konteksti.
Teos annab lugejale hea võimaluse võrrelda 20. ja 21. sajandi välispoliitikat ning Eesti välispoliitikat rahvusvahelisel areenil. Kui võrrelda neid kaht perioodi, siis kindlasti on rohkem erinevusi kui sarnasusi, sest muuutunud on nii Eesti, Eesti välispoliitiline orientatsioon kui ka välispoliitika ise. Sarnaste elementide osas võib välja tuua pideva liitlaste ja koostöö otsimise, mis esimese vabariigi puhul oli paraku vähem edukas. Saadi küll lõpuks Rahvasteliidu liikmeks, kuid kõige pealt tuli hankida rahvusvaheline tunnustus, mis ei tahtnud tulla ülemäära kergelt. Seal hulgas tuli sisse seada suhted idanaabriga ning Rahvasteliidu liikmesuse saamiseks sai määravaks just Nõukogude Venemaa tunnustus, mis saabus Tartu rahulepingu sõlmimisega 1920. aastal.
Siinkohal heidab Vahur Made varju vanamoodsale euroopakontserdlikule suurriikide õigusele väikeriikide saatust määrata ning meenutab lugejale, et esimene, välispoliitilise sõnumiga dokument oli siiski Iseseisvusmanifest, kus Eesti lähtus rahvaste enesemääramisõigusest ning kuulutas end neutraalseks riigiks. Lisaks Rahvasteliidu liikmesusele jõuti sõjaeelse vabariigi päevil ka ihaldatud Balti Liidu formuleerimiseni, ent ilma Poola ja Soome osaluseta ei osutunud see siiski määravaks rahvusvaheliseks üksuseks.
Analüüsides 20. ja 21. sajandi välispoliitika erinevusi, on domineerivaimaks asjaoluks välispoliitika orientatsiooni muutumine.
Kui 1920. ja 1930. aastail viljeleti riikidevahelist välispoliitikat, tehes panuseid erinevatele Euroopa suurriikidele, siis 1990. aastate välispoliitika oli juba multilateraalne – riikideülene, rahvusvahelisel õigusel ning rahvusvahelistele organisatsioonidele toetuv, mis on Eesti sugusele väikeriigile kahtlemata sobivam ning turvalisem keskkond.
Raamat toob oskuslikult välja ka välispoliitika muutumise nii struktuurselt kui ka sisuliselt. Nimelt, kui sõjaeelse vabariigi perioodil võis välispoliitikat kirjeldada kui riigivanematest tähtsate härrasmeeste ja diplomaatide pärusmaad, siis täna on tegemist mitmetasandilise, tiheda rahvusvahelise eesmärgistatud tegevusega, kus välispoliitika tegijateks on traditsiooniliste (president, valitsus, riigikogu) välispoliitiliste asutuste kõrvale tekkinud kindlasti ka teised ministeeriumid, eriti kaitseministeerium, riigikantselei, omavalitsused, MTÜ-d ja miks mitte ka üksikisikud. Lisaks on oluliselt muutunud välispoliitika sisu – oleme ju tunnistajaks asjaolule, et diplomaadi töölauale on lisandunud mitmeid valdkonnad, mida ei olnud seal varem – küberruum, kliimaküsimused, migratsioon, terrorism, arengukoostöö, sotsiaalmeedia.
Raamat pühendab teenitult märgatava osa Ühendriikide rollile Eesti välispoliitikas, ning pakub teadmisi selle riigi rollist Eesti välispoliitkas juba sõjaeelse vabariigi ajal, kus saadi mitmekülgset toetust Vabadussõja perioodil. Raamat rõhutab Ühendriikide rolli pöördeliselt kasvust 1940. aasta Wellesi deklaratsiooni (mille alusel ei tunnustatud Balti riikide annekteerimist Ühendriikide poolt) tõttu Külma sõja perioodil ning põhjendab Ühendriikde jätkuvalt olulist rolli ka taasiseseisvunud Eestile ja selle asumisele rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeks.
Senisest vähem käsitletud, ning raamatu võib olla üks huvitavamaid aspekte puudutab Eesti eksiilidiplomaatide suhtumist Euroopa integratsiooni. Autor on teinud tänuväärset tööd ning uurinud eksiilis olevate diplomaatide kirjavahetust, millest ilmneb, et pagulusse võeti kaasa pigem omaette oleva rahvusriigi taasloomise eesmärk, seega suhtuti Euroopa majanduskoostöösse kui mitte kaalukasse peavoolu suundumisse.
Sellist ajamahukat perioodi ning dünaamilist teemat ühte raamatusse mahutades on alati huvitav vaadelda millest autor ei kirjutanud.
Raamatus on proportsionaalselt rohkem käsitletud Teise maailmasõja eelset perioodi, vähem taasiseseisvumisperioodi. Eks selles perioodis elades pole see veel nii väga settinud, samas ei ole teada, kui palju autor siiski jõudis raamatu lõpuosa viimistleda. Siinkohal tahaks välja tuua raamatu toimetaja ja Vahur Made endise õpilase Jürgen Tamme töö, mille lõpuni viimine peale autori lahkumist võis osutuda vägagi väljakutsuvaks. Vähem kumab raamatust läbi kaitse –ja julgeoleku temaatikat ja NATO-t, mille toon esile, sest väikeriigi välispoliitika puhul on seda välispoliitkast võimatu eraldi käsitleda. Samas seletab seda puudujääki asjaolu, et samas sarjas on eraldi ilmunud „Riigikaitse 100“.
Raamatu tugevus seisneb kahtlemata selle laiahaardelisuses, sest ei räägi pelgalt Eestist ja selle välispoliitikast kindlates ajahetkedes, vaid paigutab selle laiemasse rahvusvaheliste suhete konteksti.
Samuti tasub äramärkimist raamatu lõpus välja toodud valikkirjanduse loetelu, mis on asendamatu teema praegustele ja edaspidistele uurijatele. Vägagi nauditav on kirjutamistiil, mis sisaldab ajaloolase ja ka endise ajakirjanikule vahurmadelikku annust realismi, kriitikat, kohati ka irooniat, samas jätab lugejale mõtteruumi ka väljapakutud alternatiivsete arengute ise lõpuni mõtlemiseks.
Raamat lõpus pakutakse välja kolm alternatiivset tulevikustsenaariumit, mis on rohkem kui aktuaalsed aruteluallikad – senise maailmakorra elemente osaliselt säilitav segastsenaarium, senise maailmakorra hävimise ehk uue maailmakorra stenaarium ning kolmas, senise maailmaorra taastumisestsenaarium. Kahtlemata Eesti kui väikeriigi seisukohast oleks kõige kasulikum, kolmas, senine kokkulepitud reeglitel, rahvusvahelisel õigusel ning rahvusvahelistel organisatsioonidele toetuv maailmakord. Saja-aastane Eesti välispoliitika, mis on suutnud teha pika teekonna rahvusvahelise tunnustuse otsimisest julgeoleku pakkujaks, tõestab ilmekalt, et välispoliitika on ja jääb väikeriigi tugevaimaks relvaks.
Artikli autor Mari-Liis Sulg on Eesti Diplomaatide Kooli programmijuht, TÜ Skytte Instituudi doktorant.