Euroopas peljatakse islami taustaga sisserändajaid, sest arvatakse, et sisserändajad on palju usklikumad kui etnilised elanikud. Rootsi on ilmalik ühiskond, statistika järgi on aga 2050. aastaks iga 5. inimene Rootsis moslem. Millesse usub keskmine rootslane ja Rootsis elav moslem ning mille poolest nad erinevad? Södertörni Ülikooli religiooniuuringute õppejõud David Thurfjell vastas intervjuus nii neile küsimustele kui tõi ka välja, kuidas peaksime kategoriseerima religioosseid gruppe (sh moslemeid) nii, et kategooriad väljendaksid inimeste tegelikke uskumusi ja religioosset praktikat.

Sa keskendud oma töös ja konverentsi ettekandes vähemusgruppide religioossusele sekulaarses ühiskonnas. Täpsemalt soovid teada saada, millised on vähemusgruppide uskumused. Alustuseks uurin aga, millised on etniliste rootslaste uskumused ja religioossuse tase.

N-ö etnilised rootslased armastavad öelda, et nad on väga sekulaarsed, s.t. religioon ei mängi nende elus olulist rolli. Uuringutest on aga välja tulnud, et nad tegelikult pole väga sekulaarsed. Üle 70% etnilistest rootslastest maksab kirikumaksu, mis on küllaltki suur (ca 700 € aastas). Ka on nad lojaalsed luterlikele traditsioonidele, nagu ristimine, laulatus ja kiriklik matus.

“Keskmised rootslased” tähistavad jõule, ülestõusmispüha ja neil on kristlikud nimed. Pühapäev on nende jaoks nädala kõige rahulikum päev, kus tuleb puhata, ning mõistagi käib ajaarvamine Jeesuse sünni järgi. Seega saab öelda, et nende teguviisid on kristlikud.

See-eest nad ise ei pea end ei kristlasteks ega religioosseteks inimesteks, vaid vastupidi mittereligioosseteks. Võib öelda, et need end sekulaarseteks inimesteks pidavad inimesed on tegelikult palju usklikumad, kui nad ise arvavad. Samal ajal ühiskond ei näe oma kristliku kultuuri põhist religioossust.

Oma töös vähemusgruppidega keskendud palju moslemitele. Millised on nende uskumuslikud erinevused võrreldes luterlikust kultuuriruumist pärit rootslastega?

Kui vaadata Lähis-Ida taustaga moslemeid, kes on tulnud Euroopasse, on märgata kaht samal ajal toimuvat liikumist.

• II generatsiooni esindajad on usklikumad, kui nende vanemad olid, sest soovivad hoida kinni traditsioonidest ja identiteedist.
• II generatsiooni esindajad ja nende lapsed lähenevad hoiakutes ja uskumustes üha rohkem ühiskonna peavoolule. Rootsi puhul siis sekulariseeruvad ja hoiavad vähem kinni islamiga seotud tavadest.

Miks aga muutub religioon osade II põlvkonna esindajate jaoks olulisemaks kui nende vanematele?

On keeruline öelda, mis on need täpsed põhjused, miks osa inimesi muutuvad religioossemaks ja teised sekulaarsemaks. Sageli on erinevusi ka perekondade sees: üks pereliige muutub religioossemaks, teine jällegi sekulaarsemaks. Protsess hõlmab endas ilmselt mitmeid põhjusi. Üks neist on identiteediga seotud küsimused.

Kui kuulud kindlasse gruppi, on sinu identiteet seotud grupiga, kuhu kuulud.

Kui sa elad koos eestlastega, oled sa eestlane. Kui elad rootslastega, peetakse sind rootslaseks. Kui aga oled vähemusgrupis, saab sulle väga selgeks, mis teeb sind enamusgrupist erinevaks. Sulle antakse pidevalt märku, et oled teistsugune, mistõttu hakkadki ennast esindama üldjuhul narratiivide vms kaudu, mis eristavad sind peavoolust.

Hakatakse kandma vähemusgrupile omaseid sümboleid, usklikud hakkavad rohkem palvetama, käima kirikus-sünagoogis-templis. Sellise käitumise taga on kindlad psühholoogilised-sotsiaalsed mehhanismid, sest meil kõigil on vajadus kuhugi kuuluda.

Kui ma elasin Indias, kandsin ma pidevalt särke, millel oli Rootsi lipp, ning igal võimalusel sõin Rootsi toitu. Tegin asju, mida Rootsis elades üldjuhul ei tee, aga Indias tundsin, et pean end näitama rootslasena.

Rändekriisi ajal pelgasid paljud eestlased, et moslemid on palju religioossemad kui kohalikud. Muretseti palju selle pärast, kuidas erinevate tavadega harjunud inimesi meie ühiskonda integreerida. Rootsil on Eestist palju suurem rändekogemus. Kuidas on Rootsi seda teinud?

Religioossete ja kultuuridevaheliste konfliktide ennetamisel ja lahendamisel tuleb tegeleda iga juhtumiga individuaalselt. Veel tänagi käib ühiskonnas debatt, kuidas erineva taustaga inimeste integratsiooni kõige paremini toetada, milliseid erandeid lubada ja milliseid mitte.

Rootsi on tuntud oma soolise võrdõiguslikkuse poolest. Seetõttu küsitakse sageli, kas ujumistunnid peaksid poistel ja tüdrukutel olema koos või lubada neid teha ka eraldi. 99% juhtumitest arutatakse läbi ja osapoolte vahel sõlmitakse kokkulepe. Aga on ka neid juhtumeid, kus kokkulepet ei sünni. Eriti juhtub nii, kui osapool, näiteks kooliõpilane, pannakse sundseisu, kus tal on valida ühiskonna ja näiteks oma hõimu otsuste vahel. Eriti kurvad on seejuures aumõrvadega seotud juhtumid.

Rootsil on pikk humanitaar- ja arenguabi pakkumise kogemus, aga ka meie õpime veel, kuidas toetada inimeste lõimumist ühiskonda kõige paremini. 1960. ja 1970. aastatel vajas Rootsi tööjõudu, mistõttu hakkas siis Rootsi saabuma suuremate lainetena islami taustaga inimesi. Ajalooliselt on Rootsi olnud küllalt absorbeeruv riik: oleme võtnud teiste kultuuride elemente kergelt üle. 18. sajandil mõjutas meid tugevalt prantsuse kultuur oma keele ja kommetega. Seejärel saksa ning pärast II maailmasõda üha rohkem ingliskeelne maailm. Kuna meie riigi pinnal pole pikalt sõdu olnud, siis on ka meie rahvuslus välja kujunenud teisiti kui naaberriikide, nagu Norra ja Taani, aga ka Eesti oma. Kuna oleme ise võtnud teistelt kultuuridelt palju üle, on multikultuursus meile ilmselt omasem kui teistele riikidele.

Rootsi on praegu kõige multireligioossem riik Euroopas ja uuringud näitavad, et suure tõenäosusega on aastaks 2050. iga viies rootslane moslem.

Millesse usuvad Rootsis elavad moslemid?

Etnilised rootslased armastavad uskuda, et moslemitest sisserändajad on väga religioossed. Oleme uuringute käigus küsinud neilt väga usklikelt inimestelt ehk meie sihtgrupilt, kas tähistate islamiga seotud pühi, kas nimetate end ise moslemiks. Tulemused on näidanud, et väga palju inimesi, keda ühiskonna enamus peab väga religioosseks, tegelikult pole seda. Suur osa neist kas eitavad oma moslemi päritolu või ei pea seda oluliseks. Näiteks vaid 38% neist inimestest, kelle ema ja isa on moslem, peavad end ise moslemiteks.

Samad uuringud on aga näidanud, et etnilised rootslased, kes peavad end väga sekulaarseteks, usuvad jumalasse rohkem kui moslemid. Rootslastele on kristlus palju lähemal, kui oskame arvata. Näiteks alles 2000. aastal eraldati kirik ja riik, enne seda oli meil riigikirik. Kuni 1996. aastani sünniti kirikuliikmeks nagu saadakse ka kodakondsus. 50. aastani polnud võimalik olla kooliõpetaja, kui sa polnud ristitud. 60.–70. aastateni olid koolides hommikupalvused ja tänini peetakse suvine lõpuaktus sageli mõnes lähedal asuvas kirikus.

Uuringud on näidanud, et Rootsis elavatele kristlastele meeldib end pidada mitteusklikuks, ehkki nad käituvad kristliku kultuuri kommete kohaselt. Samal ajal näiteks juudid ja moslemid identifitseerivad end religiooni järgi, kust nad on pärit, isegi kui nad ei usu.

Kas siis 2050. aastal identifitseerib iga viies rootslane end moslemina?

Nii ja naa. Pew’ uuringukeskuse tulemuste järgi küll. Samal ajal tuleb ära märkida, et nad on kasutanud andmeid, mis põhinevad küsimusel “Millise religiooni järgi sind kasvatati?”. See aga ei näita inimeste usklikkust, vaid päritolu. See panebki mind teadlasena küsima järgmist: milliseid kategooriaid peaksime kasutama? Praegu ütlevad meie kasutatavad kategooriad – moslemid, kristlased, juudid – tulemuste järgi palju rohkem kategoriseerijate kui kategoriseeritavate kohta. Näiteks Rootsis me kategoriseerime moslemi enamusega riikidest pärit inimesi automaatselt moslemiteks, ehkki nad ei pruugi olla religioossed. Tegime hiljuti uuringu, kus osales 2700 end moslemina indentifitseerivat inimest. Nendest 60 tõid välja, et nad on moslemid nii usutunnistuselt, identiteedilt kui ka tähistavad islamiga seotud usupühi. Nende hulgas oli aga nii Lähis-Idast pärit inimesi kui ka rootslasi, kes on islami üle võtnud.

Meie andmete põhjal oleks mõistlik kasutada kaht definitsiooni: 1) inimesed, kes on usult moslemid; või 2) inimesed, kes tähistavad islamiga seotud pühi.

Nii kategoriseerime inimesi, kes teevad kindlaid toiminguid, mitte ei ole kindlat päritolu. Islami pühi tähistavate inimeste seas võib olla nii end moslemiks identifitseerivaid inimesi kui ka kristlasi, juute või ateiste, kes ise soovivad tähistada rõõmupäevi.

Praktiseerimise põhimõttest lähtudes jaotuvad inimesed gruppi, kellel küll on ühine nimetaja, aga kes indiviididena võivad olla väga erinevat päritolu. Sellisel juhul on pühade tähistamine midagi, mis ei identifitseeri sind, vaid mida sa saad aeg-ajalt teha, aga mille juurde sa saad tulla ja millest soovi korral eemale astuda.

Nagu paljud eestlased tähistavad jõule. Minnakse selleks puhuks kirikusse, aga sellest hoolimata ei identifitseerita end kristlastena.

Täpselt. Sarnaselt võivad käia sekulaarsed moslemid aeg-ajalt kirikus oma sõpradega või kristlased moslemitega eidi püha tähistamas. Kui mõelda islamist sellisel viisil, on ta olemas, aga teda saab panna samasse ritta teiste praktikatega, mis meie kultuuris on. Samamoodi nagu on praktikad teised ideoloogiad.

Oluline on välja tuua, et religioon ei ole midagi, mis on homogeenne. Usklikud inimesed ühe religiooni sees võivad olla väga erinevate vaadetega. Kui soovime, et multikultuurses ühiskonnas oleks erinevate religioonide ja kultuuride esindajate vahel pidev dialoog ja üksteise mõistmine, peaksime mõistma, millistest põhimõtetest me lähtume ka erinevate gruppide sees, ja kategoriseerima inimesi põhimõtete järgi. Nagu praegu koondub põhimõtete ja praktikate, nagu “demokraatia” ja “inimõiguste kaitsmine” alla väga palju erineva taustaga inimesi, kellele on aga olulised sarnased väärtused. Selliselt tegutsedes on lihtsam erinevate religioosse taustaga inimestel üksteisest aru saada, koostööd teha ja vajaduse korral koonduda.

David Thurfjell on Södertörni Ülikooli religiooniuuringute õppejõud, kes on keskendunud sekulaarse ühiskonna uurimisele ja kuidas usklikud vähemusegrupid seal end tunnevad. 25.–29.06 esines ta Tartus toimunud Religiooniuuringute Assotsiatsiooni 17. Aastakonverentsil “Religioon – järjepidevused ja katkestused” ettekandega “On Secularity, Muslim Immigrants and the Post-Lutheran Mindset”  

Heidi Maiberg

Heidi Maiberg Tartu Ülikooli Aasia keskuse kommunikatsioonispetsialist ja DD Stratlabi konsultant. Loe artikleid (1)