Kesksuve pidu jaanipäev on möödas. Soomes möödus see peaaegu täielikult ilma traditsiooniliste lõkketuledeta. See tuleneb uuest päästeseadusest, mille kohaselt on lahtise tule tegemine metsatulekahjude hoiatuse ajal keelatud. Keelu kehtestab siseministeerium.
Isegi presidendi jaanituli Naantali Kultarantas jäi süütamata. See sümboliseerib ka presidendi positsiooni. Põhiseaduse uuendus võttis temalt peaaegu kõik õigused, nii et tal ei ole õigust otsustada isegi jaanitule üle.
Paar nädalat varem peeti Kultarantas presidendi juhtimisel nn Kultaranta vestlused, mis keskendusid Euroopa arengule. Justkui tulevikku ennustades ei olnud nende õhkkond elektrit täis, vaid toon oli üsna mõõdukas, isegi loid. Kui Soome alustab juuli alguses oma Euroopa Liidu eesistumisperioodi, tuleb jälgida teda, et saada teada, mida mujal räägitakse.
Soomlased on seadusekuulekas rahvas, kuid mitte päris kõik ei alistunud jaanitulekeelule. Näiteks suurepärane kirjanik Panu Rajala austas traditsiooni rohkem kui seadust. Päästeamet käis ja kustutas siiski tema lõkketule ära. Võib-olla saame sellest kunagi kuulda, kui juhtum jõuab raamatu lehekülgedele. Küll süttis mitukümmend lõket Turu saarestikus, kus ma oma suve veedan. Meie lahe ääres ei olnud siiski näha ühtki lõket, isegi sellist, millest piisaks vorsti praadimiseks.
Ma olin meie lõketeta lahe üle veidi üllatunud, sest jaanituli on ju tugev traditsioon. Ja soomlased oskavad küll traditsioone austada, isegi kui politsei keelab. Niisiis, „traditsioon“. Milline on selle tähendus Euroopa Liidu Euroopas?
Traditsioonidel on Euroopas on muidugi oma tähendus, kuigi Euroopa Liidu bürokraatia üritab kõigest väest luua uusi traditsioone.
Üsna tugev tagasilöök sellele projektile saabus Euroopa Parlamendi valimistel. Eriti Prantsusmaa ja Itaalia valijad soovisid hoopis midagi muud, samuti Poola ja Ungari.
Nüüd üritavad valimistel võitnud „parempopulistid“ teha koostööd Euroopa Parlamendis. Nende hulgas on Eesti ja Soome.
Parempopulistid? Miks ka mitte, sest toetus põhineb ju rahval. Popula tähendab rahvast. Parempopulismi kujutatakse meedias veidi üleoleval ja üsna häbimärgistaval toonil. Selles on midagi kahtlast, kuigi nii EKRE-l kui ka Soome Põlissoomlastel on samad eesmärgid nagu teistelgi. Nad koguvad rahva seas toetust, kaks eespool mainitut isegi väga edukalt. Kas ei ole mitte demokraatia põhireegel, et austatakse neid, kes on saanud valimistel hea tulemuse?
Selles asjas on Eesti ja Soome näited huvitavad, sest need on erinevad. Eestis tiris EKRE valitsusse Keskerakond. Loomulikult andis see Keskerakonnale veidi kahtlase varjundi. Keskerakond lappis oma valimiskaotust sellega, et tiris partneriks endast kõige kaugemal asuva partei, seega peaaegu põhivastase. Kas see võiks õnnestuda? Eelmisest valimisperioodist on selle kohta näide Soomest.
Soomes seda põlissoomlaste valitsemisvastutust seekord ei proovitud. Varasem katse lõppes põlissoomlaste juhtkonna täieliku hävinguga. Kas võib olla, et Mart Helme on osavam kui Timo Soini? Soomes vedasid sotsiaaldemokraadid soodsate pakkumiste abil valitsusse katastroofi läbi elanud Keskerakonna, minnes sellega mööda Koonderakonnast, kellel oli üsna suur soov õpetada demokraatidele poliitika toimimist.
Demokraatia on just selline, nagu seda tõlgendatakse.
Parempopulistide kõrval hõivasid Euroopas edukalt positsioone ka rohelised. Nad võivad nüüd öelda, et on võtnud sisse kindla koha mitmete Euroopa riikide parteimaastikul. Populisti aunimetust rohelised siiski ei saanud, kuigi olid selle ära teeninud. Rohelised toetusid oma valimisvõidu saamisel nimelt kodanikele, eriti noortele kodanikele. Ainult kogenematus ja teatud naiivne ebarealistlik mõtlemine võib nad valimisperioodide ajal kõrvale lükata. Rohelistele välisministri ametikoha andmine on üsna julge samm isegi Soome kohta, eriti ajal, mil Lähis-Ida valmistub sõjaks. Välisminister Pekka Haavisto hakkaski kohe esimese asjana õpetama president Trumpile poliitika tegemise kunsti.
Nende poliitiliste lugudega on lahutamatult seotud see, et kõikjal Euroopas on meedial üsna suur soov õpetada poliitikale seda, mis on õigesti ja mis on valesti. Uus meedia otsib sensatsioone ja armastab kasutada suuri pealkirju. Asjaolude tõepärasusegi võib vahel ohvriks tuua. Vana meedia ideaalid ja professionaalsuse põhiküsimused olid teistsugused. 50-aastase kogemuse põhjal räägin „vanadest headest aegadest“, kuigi mäletan ka ajalehtedes olnud vigu. Üheks näiteks oli minu esimene ajalehes ilmunud artikkel.
See kõik tähendab ka seda, et uuel meedial on tihe seos parteide toetusega valijaskonna seas. Roheliste edu põhineb just nähtavusel uues meedias. Isegi traditsiooniline trükimeedia on olnud sunnitud uue meedia ideaalidele järgi andma. Üks näide selle kohta on Helsingin Sanomat, mis on konkurentsitult Soome ajaleht nr 1. Eestiski ei ole olukord vist palju parem.
Olukorrale annab oma lisavärvingu some ehk sotsiaalmeedia. Sealsetele veebilehtedele võib igaüks kirjutada mida tahes. Kuigi keegi ei peagi seda absoluutseks tõeks, on nendel vestlusfoorumitel oma mõte. Soomes kukutati sotsiaalmeedias muuhulgas roheliste eelmine esimees ja tõsteti tema asemele meedia soosik. Loomulikult kajastus see toetusnumbrites.
Nii et jaanitulel on meeli värskendav ja traditsioone austav mõju. Niikuinii peaks mõistliku poliitika üheks ülesandeks olema õigusaktide arvu piiramine, võttes arvesse asjadega seotud tegelikke olusid. See on üsna võimalik rahvusriikides, kus ollakse tegelikkusest teadlikud. Euroopa Liidu senine areng näitab, et seal kaalutakse pigem poliitilisi huvisid ja rõhutatakse liidu otsustusõigust. Jaanitulelaadseid traditsioone sellel veel ei ole.
Jarmo Virmavirta
Jarmo Virmavirta on professor. Oma kolumnides kommenteerib ta Soome ja Euroopa poliitikat. Ta on töötanud Yleisradio uudiste ning ajalehtede Turun Sanomat ja Uusi Suomi peatoimetajana, olnud pikka aega Soome välispoliitika instituudi juhatuse ja välissoomlaste ühenduse Suomi-Seura esimees ning tegutsenud ka Postimehe kolumnistina 2002–2012. Loe artikleid (12)