Kas Isamaa plaan muuta II pensionisammas vabatahtlikuks on inimestele kahjulik? Jah, minu meelest on. Aga mitte sellepärast, et pensioni kogumine peab tingimata olema kohustuslik.
II sambas on palju probleeme ja üks väga targalt korraldatud asi
Paljude puuduste kõrval on Eesti pensionisüsteemis üks asi väga hästi tehtud. Raha kogumine on automaatne. Selleks, et alustada, pole vaja eraldi otsust ega avaldust. Iga kuu läheb osa sinu ja minu sissetulekutest automaatselt otse maksuametist meie pensionikontodele.
See on hea, sest statistika kõigis maailma paigus näitab üht. Me paneme oma tuleviku jaoks regulaarselt raha kõrvale, kui see on automaatne valik. Kui ei ole, siis ei pane – elu segab vahele. Automaatne säästmine võib, aga ei pruugi olla kohustuslik. Paljud riigid annavad inimestele nn opt-out võimaluse. Selle poolt ja vastu on mõistlikke argumente.
Siin ongi Isamaa plaani kõige suurem oht: selle üle, kas ja kuidas ka Eestis opt-out võimalus lisada, võib pikalt arutada, aga see ei tee meie II sammast märkimisväärselt paremaks. Kui ametnikud ja poliitikud nüüd järgmise aasta selle peale kulutavad, jäävad lahendamata probleemid, mis tegelikult Eesti inimeste raha röövivad.
Ma ei toeta II samba kogumise vabatahtlikuks tegemise prioriteediks seadmist. Sest väga rumal on alustada süsteemi parandamist asjast, mis juba hästi töötab.
Kuidas teha nii, et saaksime igast kogutud eurost võimalikult palju kasu?
Pensioniplaan on hea, kui inimene saab igast kogutud eurost maksimaalse kasu. II sambas peab selleks korda tegema kaks asja, mis täna on halvasti:
- Üle 700 000 inimese vara on kasvanud palju vähem kui maailma investorite vara keskmiselt, sest pangafondide valitsemistasud on tootluse ära söönud. Makstes kõrget tasu, saavad inimesed kehvemat, mitte paremat teenust. Suurema osa rahast kulutavad fondivalitsejad müügile ja tõstavad kõrvale emapanga kasumiks.
- Kogutud raha ei saa pensionieas mõistlikult kasutada. II samba väljamaksete süsteem ei tööta. Sõlmides pensionile jäädes kohustusliku kindlustuslepingu, saab Eesti inimene igast II sambasse kogutud eurost 40-60% väiksema pensioni kui Rootsis.
Arenenud riikide eksperdid on kogunud piisavalt andmeid, mis lahendused kätte näitavad. Eesti peab teistelt riikidelt õppima ja muutma seadusi tõestuspõhiselt. Finantsmütoloogiad ja soovmõtlemine tuleb lõpuks kõrvale jätta.
Riigikogu otsustas sundida panku vähehaaval pensionifondide tasusid langetama – see on samm õiges suunas. Aga tasud peavad langema kordades kiiremini. Rahandusministri määrus, mis suunab noored vaikimisi madala tasuga aktsiafondi, on ka samm õiges suunas. Sellest on siiski vähe kasu, kui pangad inimesi kõrge tasu ja kehva tootlusega fondidesse üle meelitavad.
Maailmas ei ole andmeid, mis lubaksid loota, et fondijuhtidele edukustasu pakkumine aitaks tootlust parandada. Samuti ei aita tootlust parandada see, kui paigutada suur osa inimeste rahast Eesti ettevõtetesse. Küll aga seaks see meie vara suurema riski alla. Investeerimismaailmas on üks “tasuta lõuna”: see on riskide hajutamine võimalikult paljude ettevõtete, ärisektorite ja maailma piirkondade vahel.
Grupikindlustus on tõestatult efektiivsem kui kümnete tuhandete väikeste pensionikindlustuse-lepingutega kauplemine. Ei ole tõestust sellel, et kui lubada kindlustusfirmadel järjest keerulisemaid lepinguid teha, saaks inimene paremad tingimused.
Mis riskid kaasnevad II samba vabatahtlikuks muutmise ettepanekuga?
- Pole võimalik ennustada, kui suur osa inimestest II sambast loobuks
Meil ei ole andmeid, mis aitaks ennustada, kui suur osa inimestest tegelikult võimalusel II sambasse kogumise lõpetaks. Riikides, kus opt-out on lubatud, on lahkumise määrad väga erinevad, näitab OECD statistika. Suurbritannias on näiteks kogumisest loobunud ainult 9%, aga Tšiilis tervelt 70% inimestest.
- Risk, et inimestele müüakse veel kulukaimaid ja kehvemaid investeerimistooteid
Pensioni kogumiseks on kõige targem valik madalate kuludega fond, mis paigutab raha võimalikult hajutatult aktsiatesse. Üksikuid aktsiaid valides saab pikas plaanis reeglina kehvema tulemuse.
Suurbritannia finantsjärelvalve raport tõi esile ühe suure ohu, mis ähvardab inimesi, kes saavad õiguse ise oma pensionivara üle otsustada. Paljudele oleks kasulikum pensionifondis edasi koguda, aga “nõustajateks” maskeeritud müügiagendid meelitavad ostma teisi riskantseid, kõrgete kuludega investeerimistooteid. Raport pakub välja ka ühe vajaliku lahenduse selle riski maandamiseks: tuleb kokku leppida inimestele kasulikud vaikimisi valikud, mida teenusepakkujad on kohustatud esmajoones pakkuma. (Seda peaks tegema ka II samba sees.)
Ka Eesti II samba neli miljardit eurot on magus pott, millelt pangad ja ülejäänud finantssektor igal juhul lõivu võtta soovivad. Swedbanki juht Robert Kitt on juba märku andnud, et töö selle nimel käib. Kui palju tasu plaanib Swedbank välja pakutud pensionikontode avamise, hoidmise ja väärtpaberitega kauplemise eest küsida?
II sambas kaitseb inimesi riiklik tagatisfond. Tasud, mida fondivalitsejad võtta tohivad, on mingilgi määral piiratud. Aga inimene, kes raha II sambast välja võtab, jääb müügiagentidega täitsa üksi.
- Kõige suurem risk: tähelepanu läheb päris probleemidelt kõrvale
Kõige suurem risk täna on siiski see, et kogumise võimaluste üle vaieldes hajub tähelepanu päris probleemidelt. Väikses riigis peame nõelterava fookusega keskenduma kõige tähtsamale. Ärme raiska aega nende asjade timmimisele, mis juba töötavad.
Et Eesti oleks jätkusuutlik, peab meil olema tark pensionistrateegia. Ametnikud ja poliitikud peavad looma inimestele parimad eeldused automaatselt kõrvale pandud säästude kasvatamiseks. Kuni sellega veel halvasti, on muude küsimuste lauale toomine asendustegevus.
