Elu ja iseennast ei maksa liiga tõsiselt võtta. “Tagasi” on Edasi rubriik, milles näitleja Tõnis Niinemets vaatab nädalale tagasi ning jagab oma ühiskonnakriitilisi ja huumoriga vürtsitatud tähelepanekuid Eesti elu kohta. Sekka anekdoote, õpetlikke ja elulisi lugusid ning teravmeelseid sketše.
Toompea meeleavalduse tagamaad
Täpselt nädal aega on meedias räägitud esmaspäeval, 26. novembril, Toompeal toimunud sündmusestest. Kuigi tegu pole tegelikult ei millegi uue ega ka jahmatavaga eesti poliitajaloos, on peavoolumeedia jäänud ilma ühest olulisest infokillust, mis selle meeleavalduse siiski märgiliseks muudab. “Tagasi” toimetus sai vihje, mis tegelikult antud sündmused käivitas ning nädal kestnud uurimise käigus oleme jõudnud tõelise Stradivariuseni. Toome teieni sündmused, mis käivitasid poliitsündmuseks tembeldatud meeleavalduse.
Nimelt, kõik sai alguse 23. novembril, kui Eesti Autorite Ühingu ruumides toimus Jõulutuur 2019 (just nimelt, detsember 2019) loosimine. Ehk siis loositi muusikutest paarid ja tuuride pealkirjad, kes järgmise aasta detsembris Eesti kirikud kaaperdavad. Sellest loosimisest said aga haisu ninna juba 8 aastat jõulutuuridest välja jäänud muusikud, eesotsas endise Fixi liikme Mart Helmega, kelle pakutud tuuri pealkirja ei võetud isegi arutellu. Komisjoni esimees Urmas Viilma põhjendas otsust järgmiselt: “Paraku tuur nimega “Sest et sinu silmad on kui võõrad, kuigi ilusa linna tuled” on meie teiste tuuride kõrval liiga pikk ja lohisev nimi. Jõulutuuri eesmärk on teenida, aga inimesed sellist pealkirja kuuldes pileteid ostma ei tõtta. Ei midagi isiklikku”.
Sellest kõigest tõukununa kogunesidki maruvihased iga-aastased eemalejääjad juba järgmisel päeval Toompeale, et valitsus võtaks lõpuks ometi selles kurjas jõulutuuri maailmas vastutuse ja kehtestaks mingid reeglid. Kuidas ja mis hetkel seal Toompeal kõik käest ära läks, on juba ajalugu. Ilmselt olid oma fänne koondanud endised rahvakunstnikud langenud valitsuse mõjutuste ohvriks, mistõttu kaotati rahulik meel ja alluti häältele oma peas. Pole siinkohal loota muud, kui et jõulurahu leiaks tee meie kõigi kodudesse ja südamesse.
Toome siinkohal välja Jõulutuuri 2019 osalejad ja pealkirjad:
- Koit Toome ja Dave Benton – “Jõuluhelgus”
- Ott Lepland ja Juss Haasma – “Jõuluvalgus”
- Rolf Roosalu ja Terminaator – “Helguse Valgus”
- Birgit ja RAM – “Karguse Algus”
- Ines ja Noorkuu ja C-Jam ja Mait Maltis – “Sigina-sagina Helgusvalgus”
- Anna-Liina Võsa ja Nele-Liis Vaiksoo – “Helge Valge Selge”
- Valter Soosalu ja Vanemuise Teater – muusikal “Jesus Christ Superstar”
- Ariadne ja Martti Hallik – “Jõulutube”
Uute tulijatena saavad võimaluse turule siseneda Mart Ummelas ja Peeter Ernits – “See õige valge aeg”.
Mõjukad 2018
Kogu lõppenud nädala jooksul sai Eesti Päevalehest lugeda 2018. aasta erinevate eluvaldkondade mõjukamaid inimesi. Kõige hämmastavam oli ehk kultuuri- ja meelelahutustegelaste edetabel, ja seda vaid ühe olulise fakti pärast. Kohale nr. 9. oli asetatud meie riigi vaieldamatu visiitkaart, maestro Arvo Pärt. Selles, et hr. Pärt oli alles kohal esikümne lõpus, poleks midagi märkimisväärset, kui kohe tema selja taga (kohal nr.10.) poleks olnud meie oma superstaar Uudo Sepp.
See kõnekas fakt näitab, et ühe aastaga on võimalik jõuda pop-muusikas peaaegu sama kaugele, kui terve elu jooksul klassikalises muusikas. “Tagasi” toimetus võtab selle julguse ning jagab (pooli valimata) siinkohal paar soovitust nii Arvo Pärdile austajatele kui ka Uudo Sepa fännidele. Nendeks soovitusteks on Arvo Pärdi fanpage Instagramis ja Uudo Sepa Keskus Saaremaa metsade vahel.
Nähes, et Uudo on kogunud aastaga Instagramis üle 14 300 fänni, ei saa me sotsiaalmeediat alahinnata. Seepärast vajab ka maestro Pärt viivitamatult oma fännikontot, et haarata tagasi koht mõjukamate tipus.
Uudo fännid aga peaks hakkama koguma raha Uudo Sepa Keskuse ehitamiseks Saaremaa kadakate vahele, et Uudo saaks teha oma karjääris järgmise sammu ning fännid saaksid koguneda tema parimaid tsitaate ja laule kuulama ühte muhedasse keskusesse. See oleks kena!
Rahu, maailmakoristajad, rahu!
Viimastel päevadel tabas meid uudis, et Eesti on plastiku taaskäitlemises Euroopa viimaste hulgas, ajal kui Leedu ja Läti on tabeli tipus. See info tegi kindlasti kõiki, kes seotud koristuspäevadega ning pakendikäitlusega, maruvihaseks.
Aga rahu, kallid kaasmaalased!
Sotsiaalmeedias on viimaste nädalate jooksul ringelnud ka oluline artikkel, kus räägitakse sellest, et plastik taaskäidelduna ei ole tegelikult mingi lahendus plastiku vähendamiseks. Vaja oleks seda (plastikut) üldse mitte toota. Nii, et tegelikult on Eesti inimesed esimest korda mingis teemas omal kindlal arvamusel – me ei taaskäitle, sest see pole lahendus. Õige! Polegi!
“Tagasi” arupärimise peale kommenteerisid teemat ka Plastpudeli Tootjate Liit, kes oma vastuses väitis järgmist: “Muretsemiseks ei ole põhjust, sest meie toodetud plastpudelid ookeanidesse ei jõua. Meil ju polegi ookeane.” Ka õige.
Tarbigem mõistlikult!