Tähistasite umbes kaks nädalat tagasi 70. sünnipäeva, palju õnne tagantjärele. Kuidas sünnipäev möödus?

Ah, mis seal ikka. Sõbrad olid koos ning samaks päevaks ilmus ka see raamat (“Kihnu Jõnnist Savisaareni”, toim.), mis oli samuti justkui põhjus, miks sõbrad kokku kutsuda.

Värske raamatu eessõnas mainite, et käisite esimest korda teatris kuueaastasena. Millal oli esimest korda see, kui teadvustasite, et teater on teie jaoks midagi rohkemat?

Väga hea küsimus. Teatris hakkasin ma kohe aktiivsemalt käima, aga küllap tekkis see arusaamine siis, kui ma teatrit ise tegema hakkasin. See oli umbes kümnendas klassis, kui meie klassis tehti näitering, kus ma hakkasin kaasa lööma ning sattusin ka esimest korda lavale. Õnneks minu lavalolemine piirdus vaid kooliteatriga…

Te jõudsite õige pea ka teatrikriitikani. Mis teid ajendas üldse teatrist kirjutama hakkama? Kas tundsite, et midagi on halvasti ja võiks paremini teha või just tahtsite kiita, et kõik on väga hästi?  

Kirjutama hakkasin ülikooli esimesel kursusel ja ma ei ole sellele kunagi niiviisi mõelnud, miks ma seda tegin, seda on raske praegugi öelda (naerdes). Lihtsalt ülikooli ajaleht kuulutas välja teatriretsensioonide võistluse. Kindlasti ei teinud ma seda seepärast, et oleksin tahtnud midagi parandada, sest ma võtsin esimeseks objektiks kaks tolleaegset suurkuju Kaarel Irdi ja Voldemar Panso, kes olid pooleaastase vahega teinud Juhan Smuuli “Kihnu Jõnni” lavastuse.

Ka selle raamatu veidi intrigeeriv pealkiri “Kihnu Jõnnist Savisaareni” tähendab, et teos koosneb minu viiekümne kolmest retsensioonist, ettekandest, portreest. Valik oli päris suur, sest ma olen kirjutanud paarsada retsensiooni.

Kui raske seda teost koostada oli? Arvestades, et valikus oli paarsada retsensiooni, siis kas ei olnud olukorda, kus vaatasite viiskümmend aastat tagasi kirjutatud retsensioone ja mõtlesite: appi kui piinlik, et ma midagi sellist kirjutasin?

Loomulikult oli ja sellest ka minu raamatu vorm, sest ma annan endale aru, et keegi ei hakka lugema minu vanu retsensioone, mida ta näinud ei ole ja kunagi näha ei saagi. Ega ma ise ka sellist asja ei loeks.

On valitud vorm, kus ma kommenteerin kõiki retsensioone tänase päeva seisukohalt ning toon välja, mille üle oli piinlik, millest ma olin valesti aru saanud ning kus ma olen täppi pannud. Minu raamat meenutab seega justkui keerusaia, kus pool materjalist on kirjutatud tänasel päeval.

Kas ajend raamatuks “Kihnu Jõnnist Savisaareni” tuli teie enda poolt või pakkus keegi selle välja? Olite ehk juba aastaid midagi sellist mõelnud?

Ajend tuli minult endalt ning ma lihtsalt mõtlesin, et kõik see, mida ma olen kirjutanud teatri kohta, on kümnete väljaannete vahel laiali ning võiks selle ühtede kaante vahele koondada, et oleks kasvõi lastelastel huvitav lugeda.

Kui käsikiri valmis sai, siis öeldi, et teoses on segamini teater ja poliitika ning kirjutagu ma neist kahest eraldi raamatud. Kuna ma olen olnud suure osa enda elust n-ö “teatripoliitik”, siis andsin seda lugeda ka mitmetele teatriinimestele, kes on minu jaoks autoriteedid, nende seas näiteks Katri Kaasik, Tõnu Tepandi, Riina Viiding ja Peeter Tammearu, kes ütles, et niimoodi ongi huvitav ja just see panebki lugema.

Kasutasite mõistet “teatripoliitik”. Mida te selle all ise silmas peate?

Minu praktiline teatritegevus algaski sellest, kui endalegi ootamatult määrati mind kahekümne üheksa aastase noormehena toonase Eesti Kultuuriministeeriumi teatrite valitsuse juhatajaks. Lisaks sellele olin ma 1981. aastal loodud ajakirja Teater. Muusika. Kino. esimene peatoimetaja, kust edasi läksin juba praktilisse teatrisse. Olin vahepeal kaks korda kultuuriminister ning nii ma olengi kummalisel kombel kolm korda olnud Ugala kunstiline juht ning sealt läinud igal kord edasi poliitikasse.

Kas ajakirja Teater. Muusika. Kino. loomine oli keeruline? Kas see tundus utoopilise plaanina?

Loomine oli keeruline, kuna kui ühelt poolt Eesti teatrirahvas oli alati soovinud taastada enne teist maailmasõda eksisteerinud ajakirja “Teater”, siis teisalt oli toona ükskõik millise ajakirja loomiseks vaja NLKP keskkomitee poliitbüroo luba. Tänu tollaegsele teatriliidu aseesimehele Reet Neimarile ja Toomas Leitole mõeldi välja kummaline variant, kus uue ajakirja loomise asemel lihtsalt laiendati eksisteerivat ajakirja “Kultuur ja elu” ning loodi ühendtoimetus. Mulle tundub, et Moskvale ei näidatud seda mitte kui uue ajakirja loomist, vaid lisandi tegemist.

Läbi sellise vangerduse ajakiri sündis ning on püsinud juba üle kolmekümne aasta. Tiraaž on küll langenud kümme korda ehk 17 000 pealt 1700ni. Sellele vaatamata tunnen ma, et tase ja kvaliteet, mis me tollal tegime, on jäänud samaks ning mul ei ole häbi tänase ajakirja pärast.

Üks mõte, mida te raamatus välja tõite, on see, et noored teatrikriitikud kirjutavad viimasel ajal nii, et ei olegi päris täpselt aru saada, millest jutt käib. Kuidas teile praegu tundub noore teatrikriitika olukord? Mida peaks muutma?

Noor teatrikriitika võiks olla oluliselt rohkem seotud just praktilise teatriga. Meil on olukord, kus praktilistel teatritegijatel justkui ei sobiks kirjutada kriitikat. Kui me vaatame ajalukku, siis näiteks Priit Põldroos, Voldemar Mettus ja Karl Menning oli lisaks kõigele ka huvitavad teatrikriitikud. Praegu on need asjad selgelt lahus ja kuigi Tartu ülikoolis käib kriitikutel õppetöö, siis ma ei tea, kui palju nad reaalselt teatrit näevad ja kas nad suhtlevad ka lavastajatega.

Teine asi on see, et kuigi noored on kõrgelt haritud, oskavad paljusid keeli ja käivad maailma teatrifestivalidel, siis mind segab just see, et retsensioonid koosnevad tihti noore autori viimase kahe kuni viie loetud raamatu tsitaatidest, mida on proovitud nähtud lavastuste peale realiseerida.

Ilmub samas ka retsensioone, kus ei ole isegi näitlejate nimesid ehk kriitika on natukene kaugel sellest, mis toimub laval. See on üldistus ja kindlasti on ka vastupidiseid ning toredaid asju.

Asi, mida ise olen tähele pannud, et tihti ei võeta enam teatriarvustustes seisukohta. Kas teie arvates on see oluline?

Eks ta vist ikka on küll. Kui näitleja või lavastaja loeb enda töö kohta, siis just seda ta tahabki teada saada, kas meeldis või ei meeldinud (naerdes). On küllalt palju retsensioone, kus selleni ei jõuta ja kuigi see võib olla ka targemalt öeldud, siis lõpetuseks ma tahan sellest ikkagi otseselt aru ka saada.

Ma küll ei leia, et peaks ütlema, kas tasub vaatama minna, sest seda ma tean ise ning arvustaja mind ei mõjuta (mõtleb hetkeks). Tegelikult veidi mõjutab ka, sest kui me mõtleme, et Eestis tuleb sõnalavastusi välja üle saja, siis keegi ei jõua neid ära vaadata ning kriitikul on tavavaatajale kindlasti suunav roll.

Ma kirjutan enda raamatus ka sellest, mis mulle on eriti muret teinud. Rumal on öelda, et oleks vaja toimetuse positsiooni, mida nõuti nõukogude ajal, ent see positsioon ei peaks olema mitte ideoloogiline, vaid mingi toimetuse üldine kriteerium. Eriti just suvelavastuste puhul olen selle ohvriks langenud. Minult on tellitud retsensioone ning ma võin olla suhteliselt kriitiline, aga kui ma loen kusagilt mujalt arvustust mingile teisele lavastusele, mis on vaieldamatult kehvem, kuid mille retsensent on olnud leebem, siis mul tekib tunne, et ma teen lavastajale liiga.

Siin on väga vajalik, et toimetaja valiks need autorid ja suunaks autorid õigete lavastuste juurde. Ma nimetaksin seda nõudlikkuse nivooks ja kui seda nivood ei ole, siis retsensendil on halb kirjutada.

Minu parim toimetaja oli Reet Neimar, kes tellis alati ette teades ning ta aimas, kellelt tellida. Kui olid suured kõikumised, siis ta kas ei avaldanud retsensiooni võib tegeles selle kriitikuga pikalt.

Kuidas te tunnete, kas Eesti teatris on kriitikataluvus hea?

See sõltub kindlasti isikuti, aga on vana teatrianekdoot, et kui lavastaja ütleb, et ta ei loe teatrikriitikat, siis on ta tegelikult lugenud just enda viimast lavastust laitvat retsensiooni (naerdes). Mina seda ei usu, et lavastajad ja näitlejad ei loe enda lavastuste kohta käivaid retsensioone.

Taluvuse puhul on oluline see, et ega keegi ei tee meelega midagi halba. Näitlejad on erakordselt õrnad, sest näitlemine on ainus kunstiliik, kus inimene paneb hindamiseks välja oma liha ja vere. Maalikunstnikul ja kirjanikul on looming vahendatud, aga teatris on küsimus, kas sina mulle meeldisid. See võib ükskõik mis olla – kas sulle ei meeldinud minu soeng, minu nägu või miski kolmas. Sellest peab retsensent aru saama, et ta näpib elavat hinge.

Kuidas teie alustate arvustust? Kas teil on olnud olukordi, kus teilt on tellitud teatriarvustus, aga olete selle lõpuks kirjutamata jätnud, kuna sealt ei kooru midagi?

Muidugi on. Õnneks ma ei ole kunagi pidanud elatuma teatrikriitikast ja mul ei ole materiaalset vajadust kirjutada asjast, mis mulle ei meeldi. Ma olen kirjutanud, aga siis on see olnud põhimõtteline, näiteks kui lavastaja on rikkunud ära hea näidendi.

Kuna ma olen hariduselt ka sotsioloog, siis ma olen kasutanud korduvalt lavastusi ära selleks, et väljendada oma seisukohti lavastusest kajastatud probleemide kohta. Paljud minu retsensioonid on seega pigem sotsioloogilised mõtteavaldused. Mul on praegu häbi, et ka paljud minu tööd on läinud mööda näitlejatöödest ja lavastusest.

Minu arvustused on pigem teatripublitsistika, sest ega ma ei ole õppinud teatrikriitik. Mul puudub teatriharidus täielikult.

Kui rääkida veel praeguse teatrikriitika puudustest, siis üks neist on see, et puuduvad üldistavad ülevaated. Mina noore poisina kirjutasin Vanemuise hooaja ülevaate, kus ma tõesti rääkisin sellest, et aasta jooksul on tulnud uued osatäitmised sisse, võrdlesin näitlejate koormust. Taolised ühe teatri hooaja uurimused on täiesti puudu ning neid ilmselt ei tellitagi. Suveteatrist on vahel midagi sarnast, aga muidu mitte.

Teie raamat lõpeb “Savisaarega”, mis on südames ikkagi poliitiline teater. Kas teie arvates on Eestis poliitilist teatrit piisavalt? Kas seda võiks rohkem olla?

Minu arust võiks seda olla rohkem. NO99 tehtud poliitiline teater on olnud suurepärane ning ma ei pea silmas mitte ainult “Savisaart” ja “Rise and Fall of Estoniat”, vaid ka ühekordseid aktsioone. Ma ei hakka üldse mainimagi “Ühtse Eesti suurkogu”, mis läheb maailma poliitilise teatri ajalukku. Neid kõiki oli väga vaja.

Teater võiks sekkuda, kui on põhjust sekkuda, kuid samas peab olema ka asjatundlik tegija. NO99 teatris on läinud hästi, kuna neil on Eero Epner, kellel on ka head toetajad, kuid miks ei võiks olla sama ka Rakveres. Pärnus ja Viljandis?

Viljandis oli üks katse, kus noored tulid teatriakadeemiast ja tegid Viljandi linna juhtimisprobleemidest lavastuse, kuid seda võiks rohkem olla. Publik ootab. Ma ei ütle, et terve Eesti teater peaks olema poliitiline, aga sajast uuslavastusest võiks kümme olla poliitilised. Seegi oleks hästi.

Viimasel ajal on jälle olnud teemaks, et kaks Eesti teatrikooli toodavad Eestisse liiga palju näitlejaid. Kuidas teie suhe sellesse teemasse on?

See on keeruline küsimus. Seni on koolid end õigustatud, kuna koolide eesotsa on olnud erineva käekirjaga tugevad meistrid. Viljandis on olnud Kalju Komissarov ja Tallinnas on need vahetunud. Kui kooli eesotsas ei ole enam meistrit, siis tekib küsimus, miks seda vaja on.

Kui me vaatame numbreid ning seda, palju inimesi kooli lõpetab, siis see on üleproduktsioon, aga kui me vaatame, palju jääb teatrisse, siis ei ole tegu üleproduktsiooniga. Samas tegid Viljandi omad Tartusse teatri Must Kast ja ma saan aru, et Tallinnas teevad noored Kultuuriklubis Kelm eraldi teatrit.

Kui me võtame aga repertuaariteatrid, siis üha rohkem tahetakse noort liha. Noored saavad veel tööd, aga välja kukuvad need, kes on olnud tööl kas neli, kaheksa või isegi kümme aastat. Lõpuks on see ikkagi amet, kus peab olema selektsioon ning vaid tugevamad jäävad pinnale.

Kui me vaatame, et korraga on Eesti telekanalitel käimas ka kümme kuni kaksteist seriaali, siis vähemalt Tallinna näitlejad saavad sealt elatist teenida. Ma ei ole veel kuulnud, et eesti näitlejad oleksid taksojuhtideks läinud.

Kui teatrikoolide puhul me räägime professionaalsusest, siis võiks kõrvale vaadata ka kooliteatrit, kust kõik alguse saab. Kuidas kooliteatrites olukord on? Kas seal on palju neid, kes ei jõua teatrikooli, aga kellest võiks ka midagi tulla?

Kooliteater on väga kihvt ja see liikumine on Eestis väga tugev. Mul on äärmiselt kahju, et inimesed, kes on tõeliselt andekad, ei saa kooli sisse, sest vastuvõtjate kriteeriumid on teised. Kooliteater on see baas, millel elavad meie Eesti teatrikoolid ja samuti Eesti teatrivaataja. Massiline kooliteatrite liikumine Eestis on midagi täiesti unikaalset ning selle pealt tulevad need 100 uuslavastust aastas.

Kui palju teil teatri kõrvalt jääb aega ka muud kultuuri uurida?

Eesti filmid vaatan ma kõik ära. Kirjandust püüan lugeda, küsin soovitusi kirjandushuvilistelt sõpradelt, et mida tasuks lugeda.

Kohutavalt kurb võrreldes 1980. aastatega on see, et kui kunagi oli kõik segunenud, siis praegu on kirjandus, kunst, teater ja muusika justkui eraldi sopid, mis ei puutu üldse kokku. Kui Arvo Pärdi kontsert on, siis minnakse, aga muidu üldiselt mitte.

Juba umbes 60 aastat olete teatriga seotud olnud, seda nii vaataja, kriitiku, teatrijuhi kui ka lavastajana. Kas panete edasi?

Kriitikuna panen edasi, sest on tellimusedki juba olemas. Mis teha, kui pakub huvi ja tellitakse, siis tuleb lihtsalt teha.

On ka lavastamiseks ideid ja on näidendeid, mida tahaks lavastada, aga ma saan aru, et keda nüüd nii vana inimene enam lavastajana huvitab…

Usutlus ilmus 28.oktoobril ERR kultuuriportaalis