Jalgpalli MM-i finaaliks ei valmistunud ma kuidagi. Ei mingit special vaatama minemist või veiseliha snäkke. Isegi oma kaua laagerdunud kitsejuustu ei lõiganud lahti. Oli lihtsalt üks hästi kuum pühapäev, ülikuum võiks lausa öelda ning meie kultuurkarjamaa hein sai palli. See on aastal 2018 väga võimas värk. Ei, hetkel ma ei räägi sellest finaalist, ma räägin jah meie heinast. Kuna Skandinaavias on põud ja ega Põhja-Eestiski pole heinakasv kiita, siis see, mis meil on, see on super. Aga see on lihtsalt vahepala nende Moskva suurte sündmuste kõrval. Praegugi kuumal õhtutunnil, mil oma viimast MM-i juttu kirjutan, olen õues, naudin seda sooja õhku, aga kohe pean ka tuppa minema, sest sääsed ründavad ja see rünnak on totaalne.

Finaalist niipalju, et kõik läks väga loogiliselt. Sellepärast ütlengi, et oli rahulik. Mängust jäävad meelde samad märksõnad nagu kogu MM-ist: standardolukordade ohtlikus, VAR ning kiired kontrad, mis toovad tänapäeva jalgpallis tulemust. Oli selge, et kui Horvaatia avab mängu kaotusseisus, siis nende kaitseliin on liiga aeglane prantslaste kiire palliliigutamise vastu. Meeskondlikult oli Prantsusmaa väga võimas, superlülid täiendasid üksteist. Selline meeskond võidabki kõiki, rahulikult, muud varianti pole.

Vast kõige üllatavam on see, et sellisel tipptasemel aastal 2018 teevad finaalides väravavahid selliseid prohmakaid. Selle Liverpooli tüübi kalad finaalis ja väravavahtide kalad MM-i finaalis on üllatavad. Täna eksisid tegelikult suhteliselt rämedalt mõlemad väravavahid, mitte ainult Prantsusmaa oma. Väravavahi enesekindlus on eelkõige tähtis jäähokis, aga ka vutis. Kui sa tagant võtad kõik ära, siis ongi korras. Kõik laabub. Kui kaitses on segadus ja standardolukordades hakkavad mehed omale peaga kõksama, siis on veidi väravavahi enesekindluse ja enda maksmapaneku apsakas. Sa pead tagama, et sinu kastis ja selle läheduses on kõik korras.

Horvaatiast

Mehed on väsinud ja vanad. Nende võidutahe on tore, aga mehed olid väsinud. Eriti see kaitseliin, see kultuspats Vida jäi ju igale poole hiljaks. Nad said maksimumi, esimesel poolajal tundus, et nad on tegelikult parem sats, aga teisel üldse mitte. VAR-i penaltist võib heietada, aga see ei otsustanud mängu, otsustas Horvaatia väsimus ja vanadus. Aga ütleme selle veelkord välja, et riigis 4 miljonit inimest ja MM-i finaalis. See on väga kõva sõna.

Prantsusmaast

Pogba üllatas. Mõtlesin, et ta on läinud vend oma ebastabiilsuse ja Manchester Unitediga. Aga ei, väga stabiilne, asjalik ja eesmärgile pühendunud MM-il. Mbappe on väga hea, nagu ülearenenud noortekoondise mängija, ainult täiskasvanute seas, kes kõik tunduvad tema kõrval vanurid. Tal on muidugi puudu mitmekülgsusest, aga noh võib-olla see polegi nii oluline kui sa palliga ja pallita nii kiiresti jooksed ja omad ka väga head tehnikat. Muidugi kogu Prantsusmaa meeskond oli väga stabiiline ja ühtne, nõrku lülisid peaaegu polnud. Kõik hirmsal tasemel ja plaaniga. Rohkemat jalgpall ei vajagi.

Aga kokkuvõttes oli jah nii, et selle MM-i kaks esimest vooru olid kõige põnevamad, et kes mängivad ja mis mängu mängivad. Kõik ülejäänu on siuke ratsionaalne rehkendamine. Kuidas ma vihkan, kui ebakaasavad inimesed teevad neid enda arust tarku jalkaanalüüse.

Jalgpall olgu kaootiline sport. Unistagem, et nelja aasta pärast jõuab üks Aafrika või Aasia tiim vähemalt poolfinaali ja me näeme seda. Elagu jalgpall, keegi pole surnud.

Kõiki Mart Kase jalgpalli MMi päeviku sissekandeid saad lugeda siit.