Meie elud on pikad. Üks päev veereb õhtusse teise järel ja aega tundub olevat lõputult. Ainult sünnipäevadel ja aastavahetusel tabame end ütlemast, et küll need aastad mööduvad ikka kiiresti. Kuidas aga elada elu nii, et võiksime ükspäev õnnelikult ja rahulolevalt surra?
Kirjanik Harriet Beecher Stowe on öelnud, et kõige kibedamaid pisaraid valatakse haudade kohal lausumata jäänud sõnade ja tegemata jäänud tegude pärast. Seda silmas pidades, peaksimegi oma elu kujundama.
Viis viimast soovi
Austraallanna Bronnie Ware, kes töötas mitmeid aastaid surijate halastajõena on võtnud oma raamatus “Viis levinumat surmaeelset kahetsust” kokku inimeste surivoodi pihtimused, mis tunduvad olevat universaalsed igas maailmajaos: elame nii, nagu teised meilt ootavad, mitte nagu ise tahame; töötame liiga palju; me ei julge oma tundeid väljendada; kaotame kontakti sõpradega ja ei lase iseendal õnnelik olla, sest hirm muutuste ees on liiga suur.
Teisisõnu, teeme nii, nagu arvame, et ühiskond meilt ootab – sest ei võta aega iseenda sisetunde kuulamiseks. Töötame normarv tunde, mis on kellegi poolt kunagi seatud; meil on raske oma “tõde” väljendada ning enda tõelist “kutsumust” leida; veedame liiga vähe aega oma lähedaste ja sõpradega; ning kardame uuendusi ja erineda, kuna need võivad mõjutada meie positsiooni ühiskonnas. Oleme harjumuspäraste käitumis- ning mõttemustrite vangid.
Steve Jobs on öelnud tabavalt: kõik meid ümbritsev, mida me eluks nimetame, on välja mõeldud inimeste poolt, kes polnud meist põrmugi targemad. Kui õpime ära, et meie ise saame seda mõtlemist muuta, ei ole me enam kunagi need, kes varem.
Mäng nimega ELU
Niisiis, oleme me kõik ise oma elu loojad ja kujundajad. Kujuta korra elu ette kui puslemängu, kus on 24 tükki. See võrdub ühe päeva tundide arvuga. Teades, et oleme vabad inimesed vabal maal, on meil kõigil võimalus see päev täita ära nende osadega, mille ise oma ellu valime. Kellega suhtleme, millist tööd teeme ja kui palju, kuidas oma vaba aja veedame, mida sööme ja millist elu elame – see kõik on meie endi teha.
Lihtsalt öeldes, tuleb valida sobivad osad ning välja jätta ebameeldivad. See on harjumuste kujundamine, mis on paganama keeruline, sõltudes suuresti keskkonnast, kuid veelgi enam meie tahtejõust ja suurest eesmärgist. Miks mitte kasutadagi surmale mõtlemist kui vahendit oma eesmärgi saavutamiseks: iga kord, kui tahad oma tegevusplaani pooleli jätta või sellest loobuda, võib mõelda oma surma peale ning ette kujutada, et juhul kui asi hetkel pooleli jätta – kas oleksid elu lõpus iseendaga rahul.
Mis on kõige tähtsam meie elus? Kas võtame selle jaoks aja? Või vabandame endid sellega, et hetkel on nii kiire ja midagi muuta küll ei jõua! Ja niimoodi aastast aastasse…Ometigi tahame me ju ainult üht – et me oleksime elanud elu, mille üle võiksime olla uhked.
Reijo Väljak
Reijo Väljak on ettevõtja, coach ja õpetaja. Ta teeb koostööd Noored Kooli programmiga ja õpetab enesejuhtimise kursust Pelgulinna Gümnaasiumis. Koostöös eri valdkondade ekspertidega aitab ta luua ja arendada isikubrändi. Reijo artiklid sisaldavad lühikesi ja praktilise sisuga nõuandeid enda elu paremaks juhtimiseks. Loe artikleid (18)
