Edasi paberajakirja kevadnumbri kaane on teinud joonistaja Meelis Arulepp, kes avab alljärgnevas lühiintervjuus pisut kaanepildi tausta ja arutleb amatööride-professionaalide teemal.
Meie kevadnumbri juhtmõte tiirleb orbiidil “amatöörid ja professionaalid”. Mis mõtteid see sinus kui kunstnikus tekitab?
Alustagem sellest, et tunnen alati pisut kohmetust, kui keegi mind kunstnikuks nimetab. Ilmselt sellepärast, et sõna “kunstnik” on tänapäeval väga laialivalguv ja kindlasti kõvasti devalveerunud võrreldes oma esialgse tähendusega sajand või enam tagasi. Nimetusega “joonistaja” oleksin seega rohkem päri.
Laias laastus võib vist öelda, et professionaal on inimene, kel on põhjalik väljaõpe ja aastatepikkune kogemus ning kes teenib oma oskustega elatist, amatöör aga tegeleb mingi tegevusega vaid hobi korras ja vabal ajal. Ilmselt oleks vale öelda, et üks on parem kui teine, mõlemad on ju tegelikult toredad ja kõigele loodule leidub kindlasti ka oma vaataja.
Siin on üks kummaline fenomen, mida ikka ja jälle täheldan: amatööride tööd on reeglina alati ühtviisi sarnaste vigadega ja tihti ühenäolised, samas kui proffide tööd on kõik erinevad ja väga põnevalt eripalgelised.
Muide, rohkem kui teema “amatöörid versus professionaalid” huvitab mind hoopis küsimus, kas ja kui palju on interpreet kunstnik. Võtame näiteks näitleja: kas ta on kunstnik, kuna ta loob usutava karakteri, või hoopis oskustööline, kuna ta räägib talle ette antud teksti? Mine võta kinni.
Olen selle üle mõtisklenud, kuna oma igapäevatöös tuleb mul alatasa teiste etteantud mõtteid ja algmaterjale visuaalsesse vormi ning elama panna. Aga veelkord, miski minus tõrgub siiralt end siiski kunstnikuks nimetamast. Ju see on minu probleem.
Esikaanel on sinu töö. Räägi palun mõne sõnaga selle teose sünniloost: kuidas ideeni jõudsid, miks just selle motiivi valisid?
Okei, teema käisid ju välja sina ning mina haarasin sellest rõõmuga kinni, kuna see tundus piisavalt intrigeeriv ja lõbus. Pildi idee on tegelikult ühe mu varasema naljapildi edasiarendus, mis aastaid tagasi sai ühte blogisse joonistatud. Selle pealkiri oli “Roheline” ning see kujutas üht väga arhetüüpset ja uhkeldavas poosis seisvat kunstnikku, pintsel käes, hiigelsuure lõuendi ees. Lõuend oli seal rohelist värvi paksult ja mõttetult täis plätserdatud, ning tahtsin, et vaataja ise mõtleks, kas pildil on ainult lõuend see, mis on roheline.
Mis aga sellesinasesse kaanepilti puutub, siis proovisin seda tehes jääda erapooletuks ja küll mitte väga seisukohta võtta, aga paratamatult kumab siit VIST siiski vastu mu poolehoid pigem vana hea klassikalise kui kaasaegse nn kontseptuaalse kunsti vastu. Ilmselt sellepärast, et viimane mind peaaegu kunagi ei eruta, sest kipub reeglina alati olema liiga intellektuaalne ja külm. Aga see selleks.
Minu jaoks on see kaanepilt lihtsalt üks süütu ja vallatu ninanips kunstnikuks olemise (või siis mitteolemise?), aga miks mitte ka meedia teemal laiemalt, kes tundub olevat pidevalt sensatsiooninäljas.
Muide, selles, et üks indiviid siin pildil on amatöör, pole ma ka päris kindel, kuna tal on ju oma ideed ning ta on ka üksjagu vaeva näinud, et oma tööd promoda ja eksponeerida.
Sa oled lapsest saati soovinud saada animaatoriks ja teinudki seda tööd kogu elu. Mis sind selles maailmas siiani võlub?
Tõepoolest, olen soovinud saada selleks võluriks, kes karakteritele elu sisse puhub. Režissööritöö oli selle ametiredeli loogiline jätk ning kõik need eelnevad aastad, mis palehigis sai animaatorina töötatud, on tulnud asjale kasuks.
Seega su küsimusele vastates sõltub kõik sellest, mis tööülesannet konkreetselt filmiprojektis täidan: kas olen animaator, animatsioonirežissöör (kes töötab animaatoritega ja kes allub otseselt filmi “päris” režissöörile) või olen ise otsast lõpuni filmi looja ja karakterdisainer. See viimane ehk on kõige loomingulisem ja nauditavam, samas alati ka kõige valulisem, et lõpututest valikutest see üks ja ainuõige lõpuks üles leida.
Võlub selle töö juures tihtipeale see nn piiratud vabadus: pigistada etteantud stsenaariumist või mõnest raamatuillustratsioonist – või millest iganes lähtun – välja maksimum, analüüsida seda, võtta see pulkadeks lahti ning teha see n-ö enda omaks ja päris tihti ka oma maitsele ja tõekspidamistele sobivaks, samas siiski unustamata suurt pilti, tervikut. Ja ka režissööri tahet, kui juhtun temaga töötama. Kuna animatsioon on teatavasti tiimitöö, on tore töötada ka tiimiga ja tunda sünergiat, mis ikka ja jälle tekib, saades kolleegidelt ideid, nendega kaasa minna või need siis maatasa materdada.
Olen oma töös väga intuitiivne ja usaldan 95% enda sisetunnet. Nii mõnigi kord juhtub, et olen oma tööga ummikus, ning ka see on üks väga nauditav osa tööst. Kuidas leida lahendus ja edasi minna? Naudin alati seda tunnet, kui peale pikka ponnistust, ekslemist, katsetamist ja otsimist lõpuks tajun kuuenda meelega, et lahendus probleemile hakkab tulema, on juba siinsamas lähedal ning pean selle oma pea ümber keerlevast eetrist üles noppima. Rääkimata õnnetundest, mis valdab, kui see on kinni püütud. Jube tore töö!
On sul midagi selles vallas veel õppida? Kuidas AI sinu tööd mõjutab?
Õppida juurde? Loomulikult! Tänapäeval on juurdepääs kogu maailmas loodule ju vaid hiireklõpsu kaugusel ning ikka ja jälle avastad end imestamast ja erutumast asjade üle, mis kuskil tehtud. Loomulikult on internet täis ka päris palju saasta, aga õnneks eristuvad need heade asjade seast selgesti.
Tehisaru… Oh, jah, see on omaette teema…. Hetkel võib veel öelda, et AI meid veel väga ei puuduta, kuna see on lihtsustatult öeldes midagi, mis oskab küll arvutada ja ettesöödetud materjalist lõpututes versioonides asju ümber töödelda, aga tal puudub võime ise ideid välja mõelda, teha loomingulisi valikuid, ning tema loodud tulemis puudub emotsioon ja inimlik puudutus, see maagiline “miski”, mis iga loomingulise töö elama paneb. Samas me kõik teame, et AI on tulnud selleks, et jääda. Ta teeb alles oma esimesi tuterdavaid samme ning õpib ja areneb peadpööritava tempoga. Täitsa võimalik, et aasta või paari pärast räägin hoopis teist juttu, eks elu näitab.
Millist animafilmi sa soovitaksid lugejatel vaadata, ja miks?
Väga üldistatult öeldes soovitan vaadata filme, mis ühel või teisel moel meie hingekeeli puudutavad ja sinna mõneks ajaks “helisema jäävad” ehk mis ei lenda peast kohe, kui ekraan on kustunud.
Kuna mu maitse on pigem klassikaliselt vanamoodne, siis esimesena meenuvad kohe Frederic Back´i lühifilmid, eriti tema filmike “Crack” (1981), aga miks mitte ka stuudio Pixari kogu varasem looming. Rääkimata Walt Disney kuldajal loodud täispikkadest filmidest, mis on ajas kõik ilusti püsima jäänud, olgu nad tänapäeva mõistes pealegi pisut lihtsad, aeglased ja kohati sentimentaalsed. Lihtsalt aeg on teine.
Sentimentaalsusest rääkides meenub Disney lühikassetti kuuluv “Bongo” (1947), kus see sentiment on viidud sellisel määral üle võlli, et mõjub küll koomiliselt, aga siiski ka siiralt.
Võib-olla veel ka Disney filmikassetti kuuluv “The Whale who wanted to sing at the Met” (1946). Vaatasin seda just hiljuti ja imestasin taas, kui novaatorlik, toreda huumoriga ja omast ajast ees oli see nii loo jutustamise kui ka dünaamika seisukohast, tehtud pea 80 aastat tagasI!! Puhas kuld ja väga mõnus meelelahutus! Ja nagu Walt Disney puhul ikka – toreda inimliku puudutusega.
Hei, aga miks mitte tänasel turbulentsel ajal vaadata ka midagi lõbusamat?! Võtke siis ette Tex Avery MGM stuudios tehtud lühifilmid, mis oma tolle aja kohta ülikiire tempo ja “off the wall” absurdihuumoriga mõjuvad siiani väga kaasaegselt. Naerge ja unustage mõneks ajaks kõik mured!
Kui oleks sinu teha, siis mida ja miks võiks Eestis teha teistmoodi, et muuta meie elu paremaks?
Poliitika- ja majanduskauge inimesena olen ma kindlasti viimane, kellelt sellist asja küsida.
Samas on üldteada tõsiasi, et maailma parandamist tuleks alati alustada iseenda paremaks muutmisest. Olgu selleks kasvõi esmapilgul tühistena näivad asjad nagu soe naeratus vastutulijatele tänaval, teretamine võhivõõrastele trepikojas või siis kaupluses ja söögikohas teenindajale sõbralik silma vaatamine.
Sain hiljuti teada, et naeratamiseks pingutame me 12 näolihast. (Fakt, millega pole absoluutselt mitte kui midagi peale hakata.)
Tõsimeelsete ja pigem introvertsete eestlastena oleme me endassetõmbunud ja pigem ei naerata ega tekita silmsidet, sellepärast on meid lennujaamas alati väga lihtne muude rahvuste seast ära tunda.
Arvan, et võiksime neid oma 12 näolihast siiski rohkem kasutada ja olla üldse üksteise vastu heatahtlikumad. Maailm ei muutu sellest kindlasti halvemaks, aga doomino-efektina ehk pisut paremaks siiski.