Briti tunnustatud ajaloolane Robert Bartlett kummutas raamatus “Euroopa sünd” arvamuse, nagu oleks Euroopa üksnes geograafiline mõiste või kooslus, mis hoiab pelgalt kokku selleks, et vältida 20. sajandi verist kordust.
Keeleliselt ja rahvuslikult alati kirju Euroopa loomisele panid aluse kõrg- ja hiliskeskaegsete vallutustega kaasnenud õiguse ja usu, samuti teadmiste ja oskuste levik. Sellest pärandist on mulle kui juristile ilmseim, et kõik juristid õpivad sissejuhatuseks endiselt Rooma õigust, Kreeka filosoofiat ja ladina keelt, millele nii meie mõtlemine kui õigus suuresti toetuvad. Pärnutki kujundas ja puudutas märkimisväärselt hansamõtte areng ja hansaliit. Sajandite vältel on see õhtumaine mõtte-, idee- ja kaubavahetus meie maailmapilti väga palju vorminud.
Maailmarändur Tiit Pruuli pani hiljuti paberile väärika mõtte järgmiseks sajaks aastaks (“Eriliste eestlaste ülistuseks”), et Eesti suurim küsimus on, kuidas hoida erilisi inimesi ja arendada nende erilisi ideid. Et kaas pealt ei lööks, näib olevat ainus viis pakkuda võimalusi mõtteid ellu viia, oskusi, suhteid ja maailmapilti arendada. Euroopa Liidu Erasmuse programm on kolme kümnendi jooksul seda vahetust vabas maailmas üsna tuntavalt toetanud.
Algul teise õpetlase, Sokratese nime kandnud programmis on osalenud üle üheksa miljoni eurooplase ja nüüdseks on paljud selle umbes 4,5 miljonist üliõpilasest juba juhtpositsioonidel. Peale lugematute kontaktide on sellest kindlasti sündinud nii Euroopa ettevõtteid kui Erasmuse-peresid ja 2014. aasta mõjuhinnangul suisa miljon last. 2. mail esitletud Euroopa Komisjoni ettepanek suurendab Erasmus+ programmi 2021. aastast kaks korda, tõstes selle seitsme aasta peale 30 miljardi euroni.
Aastas kasutab Erasmuse võimalust tuhatkond eestlastki ja meil käib üle poolteise tuhande välismaalase aastas. Viimase kahe kümnendi jooksul on Euroopa Liidu haridus- ja noorteprogrammides Eesti elanikke osalenud üle 85 000.
Kui näiteks veel minu põlvkonnakaaslased (sisenesin tööturule 1998) arvasid, et on igati normaalne nii ühiskonna- kui tööelus eelistada mehi, nõustuks sellega vaid väike osa nüüdsetest noortest (küllap ei arva nii enam toonasedki noored). See loomulikult ei tähenda, et tööl käiakse selleks, et lobiseda, vaid seda, et mõtteka töö ja tasu kõrval on veel enam väärtustatud töökoht, tööõnn ja kolleegid. Pärnu ei tohiks olla koht, kust ainult minnakse, vaid kuhu tullakse ja jäädakse.
Rotterdami Erasmuse ajastukaaslane Michel Sittow, kelle kogu ilmast kogutud töödest avatakse Kumus peagi sajandi näitus, oli kindlasti üks neid erilisi Eesti elanikke, kes oma ajastu kohta erakordselt palju õppis ja reisis ning on Eesti igaveseks Euroopa ja maailma kultuurilukku raiunud. Teine niisamuti maailma näinud ja õpetatud eestlane on kahtlemata pärnakas Friedrich Martens, kelle Martensi klauslit teab iga õppinud rahvusvaheline jurist. Perekond Järvi on hea näide sellest, kuidas teha Eestit maailma igas nurgas suuremaks ja Pärnust igal aastal korraks Euroopa muusikaelu Meka. Võib-olla kannab seni Sokratese ja Erasmuse järgi ristitud programm ühel heal päeval meie kaasmaalase nime.
Olgem siis pealegi Mihklid, Reedikud ja Rasmused, aga püüdkem käia eriliste eelkäijate jälgedes, seda enam, et mitte kunagi varem ei ole see olnud ainult hiirekliki kaugusel.
Euroopa päevale pühendatud artikkel ilmus esmakordselt ajalehes Pärnu Postimees, 08.05.2018
Allikas: Blogi Minu Euroopa
