Viimasel ajal on palju meedia- ja poliitkära tekitanud mitmed president Donald Trumpi avaldused ja teod. Paiguti tundub väljastpoolt vaatlejale, et nad on omavahel teatud vastuolus, et mitte öelda täiesti vastandlikud. Tegelikult see nii siiski pole. Trump lihtsalt jätkab sel kursil, mida ta sisuliselt ja teemade lõikes lubas juba valimiskampaania käigus.

Trump & Venemaa

See – Venemaa-teema – huvitab meid siin arusaadavalt kõige enam. Seejuures on pandud tähele, et eriti sõnades on Trump olnud äärmiselt ettevaatlik ja Vladimir Putini kohta pole endale lubanud mitte ühtegi repliiki, mis oleks tema muidu nii „värvika“ suuvärgi või säutsumise väärilised. Lisaks veel lausa imepäraselt „kokkusattumuslikud“ kahe välispoliitilise võtmeametniku – välisministri ja rahvusliku julgeolekunõuniku – vallandamine koheselt pärast nende jõulisi avaldusi Venemaa teemadel. Kuigi mitmedki prominentsed tippluureametnikud ja -ajakirjanikud, kes on suhelnud Trumpiga või/ja ka Putiniga on avaldanud kahtlusi, et viimasel on esimese kohta midagi kompromiteerivat tallel ja sellise tagasihoidlikkuse „jalad kasvavad“ just tollest asjaolust, siis see on jäänud arusaadavalt vaid spekulatsiooniks.

Samas tegudes on Trump Venemaa suhtes ilmutanud enam resoluutsust kui oodatud.

Kui jaanuari lõpus avaldati nimekiri Venemaa võtmeorganisatsioonidest ja isikutest, mis oleks sanktsioneerimise objektiks vastavalt möödunud aasta augustis Kongressi praktiliselt ühehäälselt vastuvõetud ja Trumpi poolt avalikult halvustatud seaduse nõuetele, siis hetkeks isegi tundus et tegu oli pisut manipuleeritud või „ülejala“ tehtud tööga, siis järgnevad administratsiooni sammud juba pärast Skripali-juhtumit on olnud hoopis jõulisemad.

Alustuseks 15.märtsil ilmutatud sanktsioneeritavate 5 isiku ja 19 organisatsiooniga nimekiri oli esimeseks pääsukeseks, nüüd aga tulid veel jõulisemad sammud ja sanktsioonide alla sattusid juba ka Putini lähimad persoonid ja organisatsioonid. Sealhulgas Gazpromi juht Aleksei, allumiiniumikuningas Oleg Deripaska, mõjukas ALFA grupi Renova osa juht Viktor Vekselberg, Putini lähisõprade ringi kuuluv Sergei Fursenko ja juba enne sanktsioneeritud selle ringi meeste pojad, ise ka juba miljardäride klubisse jõudnud Kirill Shalamov ja Igor Rotenberg, tuntud naftakuningas, Surgutneftegazi juht Vladimir Bogdanov. Lisaks 17 tippametnikku, sh. siseminister Vladimir Kolokoltsev, Julgeolekunõukogu mõjukas sekretär, endine FSB juhist lähiringi mees Nikolai Patrušev, Putini lemmik, tema ihukaitse endisest ülemast Rahvuskaardi juht Viktor Zolotov ja teine lemmik, endisest ihukaitsjast ja isegi järglasena nähtud hetkel Tuula kuberner Aleksei Djumin, endine välisluure juht ja peaminister Mihhail Fradkov, samuti riigi võtmesuurpankade VTB juht Andrei Kostin ja Gazprompanga juht Vladimir Akimov, samuti hiljuti Prantsusmaal rahapesu- ja maksudest kõrvalehoidmise süüdistusega arreteeritud miljardärist senaator Suleiman Kerimov.

Lisaks veel 14 organisatsiooni. Nende hulgas sellisedki nimekad nagu Alfa grupiga seotud Renova, alumiiniumi gigant Rusal, riiklik relvastusekspordiagentuur Rosoboronexport, tuntud auto- ja sõjatehnikatootja Gaz, sanktsioonide vältimiseks Vene sõjatööstuspangaks määratud Российская финансовая корпорация ja mitmed Deripaska impeeriumi kuuluvad ettevõtted nagu En+, Bazovyi Element ja Russkie Mashiny.

Omaette klass oli ka Trumpi otsus saata vastuseks Skripali mürgitamise juhtumile ja solidaarselt paljude teiste lääneriikidega välja koguni 60 Vene diplomaati (sealhulgas ka traditsiooniliselt spioneerimise katteks olevast Venemaa ÜRO-esindusest) ja sulgeda Seattle’is asuv Vene konsulaat.

Võrdluseks lisaks Suurbritannia poolt välja saadetud 23 väidetavast Vene spioonist diplomaadile saatsid teised riigid vaid üksikuid, isegi Saksamaa ja Prantsusmaa vaid kumbki 4 isikut.

Kurjad keeled muidugi väidavad, et ameeriklased otsisid juba pikemat aega ettekäänet, et Silicon Valleys tehnoloogiaarengu-meka südames asuvaks spioneerimise keskuseks olnud konsulaat sulgeda…Aga fakt jääb faktiks, Trumpil on õigus, kui ta ütles äsjasel kolme Balti riigi presidentidega toimunud kohtumise järgsel pressikonverentsil, et keegi pole olnud nii karm venelastega kui tema. Lisades sinna veel ühe oma valimisaegse lubaduse – kaitse-eelarve suurendamise tuleval eelarveaastal juba seninägematu 760 miljardi dollarini ja USA relvajõudude olulise tugevdamise – kui Venemaa heidutamise olulise argumendi.

Samas ta kohe tegi ka teise avalduse, mis on samuti täies vastavuses Trumpi poolt juba valimisperioodil lubatud „heade suhete“ sisse seadmise soovi kohta Vladimir Putiniga. Täpselt samast kaalutlusest lähtus ta ka siis, kui vaatamata oma nõunike tungivale soovitusele mitte õnnitleda Putinit „valimisvõidu“ puhul, ta seda ikkagi tegi ja, nagu on selgunud Vene presidendi juhtiva välispoliitikanõuniku Juri Ušakovi avaldusest (sic! Vene poole, mitte ettepaneku tegija enda avaldatuna), kutsunud oma Vene ametivenna ka kohtumisele „lähimal võimalikul ajal“. Ilmselt jällegi kogu välis- ja julgeolekupoliitilise establishmendi soovitustega mitte arvestades.

Samas kuidas saakski valimislubadusi täites ilma kohtumata suhteid parandada?

Trump & Hiina

Ka selle suhte osas paistis Trump juba valimiskampaania ajal silma väga sõjaka retoorikaga. Ja ka tegudega, kus ta Pekingi suureks ärrituseks suhtles otse Taiwani presidendiga. Presidendiks saades aga ta ühe esimese asjana kohtus nüüdseks Keskriigis absoluutset võimu nautiva ametivenna Xi Jinpigiga.

Seda poliitikat – ühelt poolt surve avaldamine ja teiselt poolt otsesuhtlemine, näib ta pidavat oma trumbiks ja eeliseks traditsioonilise poliitikaajamise asemel.

Seejuures pole ta mitte kuidagi ümber lükanud vajadust vastanduda Hiina sõjalistele ambitsioonidele tolle lähimeredel ning lausa kasutanud agressiivset retoorikat Hiina-USA kaubavahetuse tasakaalustamatuse teemadel, kus bilanss on märkimisväärselt Ameerika kahjuks. See valdkond oli ju Trumpi üks olulisemaid valimiseelseid lubadusi – vähendada jõuliste meetmetega kaubavahetuse defitsiiti teiste riikidega, kes eesotsas Hiina ja Mehhikoga võitvat ameeriklaste arvelt ebaõiglaselt.

Samas on ta avalikult möönnud, et vajab Hiinat Põhja-Korea tuumaraketiambitsioonide ohjamisel, mistõttu oli ilmselt kuni viimase ajani veninud ka veel ühe Trumpi valimiseelse lubaduse täitmine, mille kohaselt ta lubas kehtestada Hiina toodangule kaitsetariifid ja sundida viimast loobuma ameeriklaste intellektuaalomandi vargusest ja ameerika investorite ebaõiglasest kohtlemisest, eriti nõudest, et investeerimisel Hiinasse peavad Ameerika korporatsioonid ka oma tehnoloogiad hiinlastele üle andma.

Seejuures tasub silmas pidada ka seda, et oma valimiseelsete lubaduste tippu kuulunud rahvusvaheliste mitmepoolsete majanduslepete asendamisest kahepoolsete USA-le kasulikumate lepingutega on Trump üldiselt kinni pidanud.

Lisaks TTIP (EL-iga) külmutamisele ja NAFTA (Kanada ja Mehhikoga) käimasolevale ümbervaatamisele, loobus oma esimese teona Trump USA osalusest TPP-s, mis pidi ühendama Vaikse ookeani ümber asuvad 12 riiki ühiseks vabakaubanduspiirkonnaks, mis oleks vastukaaluks Hiina kasvavale mõjule piirkonnas. Ülejäänud 11 otsustasid siiski jätkata ja allkirjastasid leppe, kuid Hiina positsioon sellest USA loobumisest tugevnes märgatavalt. Lisaks hakkas Trump survestama ka oma peamisi partnereid piirkonnas – Lõuna-Koread ja Jaapanit, kes ilmselgetest julgeolekualastest kaalutlustest lähtuvalt nõustusid põhimõtteliselt seniseid majandusleppeid USAga ka üle vaatama ja korrigeerima.

Nüüd aga käivitas Trump Hiinaga tariifisõja, mida oleks õigem isegi kaubandussõjana kirjeldada. Avapauguks sai küll mitte Hiina-spetsiifiline üleüldine imporditava terase ja alumiiniumi kaitsetollide sisseviimine (veel üks Trumpi valimiseelne lubadus oma toetusosariikide majandusharude eripära arvestades), mille puhul astus ta siiski ka sammukese tagasi Ameerika liitlaste huvide osas läbirääkimiseks (EL, Mehhiko), kuid sellele on nüüd järgnenud juba tariifid Hiina kaupadele ja Hiina viivitamatud vastutariifid Ameerika omadele ning omakorda Trumpi värske ähvardus viia vastukäiguna sisse tariifid Hiina kaupade veelgi laiemale nomenklatuurile. Summad puudutavad tänaseks juba kaubavahetust kokku ligi 200 mlrd. USD mahus.

Kogu selle eskalatsiooni tulemusena tekkivat potentsiaalset kahjude bilanssi uurides on osa USA enda tootjaist hakanud lööma tõsist häirekella ja analüütikud juhtima tähelepanu, et USA võib selles kaubandussõjas isegi valusamalt haiget saada kui vastaspool. Seejuures ka Trumpi kõige enam toetanud osariikides. Näiteks on ameerika soojatootjad, kelle jaoks on Hiina suurim eksporditurg, väga otseselt suurt hädakisa tõstnud. Aga mis teha, lubadus on lubadus ja sõjas on nagu sõjas ikka – on ka langenuid ja kannatanuid!

Trump & Põhja-Korea

Valimiskampaania ajal ja kaua aega peale sedagi oli Trumpi retoorika eriti sõjakas just Põhja-Korea tuuma- ja raketiambitsioonide piiramise ja riigijuhtide klanni 3.põlvkonna esindaja – Kim Jong Uni – suhtes. Mäletame veel pisut naljakaid pikeerimisi-ärplemisi stiilis „tobe vanamees, mida ta seletab“ ja „mul on suurem (tuumanupp)“.

Siis aga, pärast viimaseid raketikatsetusi detsembris, kus objektiks oli uusim ja senistest kõige kaugemale lendav rakett Hwasong-15, mis väidetavasti ulatub isegi USA Idarannikuni, tegi noor Kim ootamatu kannapöörde ja tuli välja initsiatiiviga tuumavabast Koreast vahetuskaubana garanteeritud Korea poolsaare lõunaosa demilitariseerimise eest. Seejuures tehti seda eriti osavalt läbi Lõuna-Korea vahenduse, motiveerides neid seninägematul viisil samuti seda asja ajama. Ning oma administratsiooni ettevaatlikku positsiooni eirates ning täiesti ad hoc teatas Trump, et ta võtab pakkumise vastu ja on valmis isegi kohtuma temalt seni hävitavaid hinnanguid saanud Põhja-Korea juhiga esimesel võimalusel.

Et asjaga on tõsi seekord taga, annab märku ka asjaolu, et läksid lahti intensiivsed diplomaatilised konsultatsioonid, mis jõudsid isegi Rootsini (ilmselt vahenduse kontekstis) valmistamaks ette kahe riigi liidrite tippkohtumist. Selle eel aga on tulemas ka kahe Korea riigijuhtide tippkohtumine ning Kim käis lõpuks oma esimesel välisvisiidil 7 võimul oldud aasta jooksul just Hiinas, kus kohtus Hiina liidri Xiga. Sellega signaliseerides selgelt, et kuigi viimasel ajal on patrooni suhtumine Kimi märgatavalt jahenenud ja ta on isegi teatud sanktsioone rakendanud, kuigi oluliselt vähemal määral ja kavaldades üle rahvusvahelise kogukonna soove ning ÜRO ametlikku nõuet, siis ilma Hiinata mingit lahendust leida Korea küsimuses pole võimalik. Hiinat on osapooltele lihtsalt vaja. Ka Trump peab sellega arvestama, kuigi tema seni edasilükatud kuid nüüd käivitatud viimase aja kaubandussõja meetmed ei loo Hiina kaasamiseks mitte just kõige soodsamat fooni.

Nüüd aga on ka Jaapan kui huvitatud osapool hakanud intensiivselt tegutsema, mille raames peaminister Shinzo Abe kohtub ka president Trumpiga, püüdes hüpata oma huve kaitstesameeriklaste paati nii piirkonna võimalik et muutuva julgeolekuarhitektuuri kui ka humanitaarsetes küsimustes (nt. põhjakorealaste röövitud jaapanlaste teema jt.).

Trump & Lähis-Ida

Valimiskampaanias lubas Trump lahendada Palestiina küsimust, purustada ISIS ja luua kord maija Süürias ning loobuda tuumaleppest Iraaniga, kuna see pole piisav takistamaks Iraani tuumaambitsioone ja ei piira tema toetust terroristidele. Lisaks veel heade ja majandsulikult kasulike suhete kindlustamine Pärsia lahe riikidega.

Ennäe imet, esimese välisvisiidi tegigi ta Er-Rijadi, islamiriikide tippkohtumisele, kus teda traditsioonilise rituaalse meeste mõõkade tantsuga lõbustati ja üleüldse kuninglikult vastu võeti. Selline asi aga meeldib talle hullupööra. Pealegi lubati sadade miljardite eest osta Ameerikast sõjavarustust.

Uudse käiguna volitas ta Lähis-Ida teemat koordineerima oma nõunikust väimehe Jared Kushneri, kes ortodoksse juudiusulisena ja Ameerika Juudikongressi tugeva toega on selgelt Iisraeli-sõbralik, kuid on suutnud luua ka väga tihedad isiklikud suhted Saudi-Araabia strongman’i kroonprints Muhhamed bin Salmaniga, kes parajasti oma võimu konsolideerib, sealhulgas ka ebatraditsiooniliste meetoditega. Jerusalemma Iisraeli riigi pealinnana tunnustamise ülitundlikus probleemide sasipuntras tegigi Trump juba valimiskampaania ajal lubatud jõulise liigutuse ja teatas otsusest USA saatkond Tel-Avivist sinna ümber paigutada, kuigi otsust veel täimisele pööranud pole. Kusjuures üllatuslikult Saudia-Araabia reaktsioon oli erinevalt palestiinlastest ja mitmetest teistest islamiriikidest üsna vaoshoitud.

Seega jälle tegi Trump nii, nagu ta oma toetajaskonnale mõjukate juutide ja ameerika evangeelsete kristlaste hulgas lubanud oli!

Süürias oli Trumpi sõjakus valimiskampaania ajal ja ka hiljem, näiteks ootamatu massiivse raketilöögi andmise otsuse tegemisel, olnud märkimisväärne. Trumpi lubadus oli ja on ameeriklaste osalemine tagamaks sõja kiire lõpetamine ISISe lüüasaamise kindlustamiseks. Seejuures on ta valmis minema vajadusel kokkulepplee selle nimel Venemaaga ja Türgiga. Sõda hakkabki läbi saama. ISIS on löödud, kuigi veel hingitsedes Süürias ja ümber grupeerudes teistesse piirkondadesse, nagu näiteks Afganistan ja Fillipiinid. Nüüd on aeg Süüriast välja tõmbuda, kasvõi oma seni toetatud, varustatud ja väljaõpetatud SDF ja eriti kurdide huvide arvelt. Keda vastavalt survestavad ühelt poolt Assad ja Venemaa ning Türgi oma piirilähedastes kurdi enklaavides teiselt poolt. Nüüd on ta lubanudki oma vägede kiiret väljatõmbamist Süüriast ning ka vastavad abisummad ülesehitustööks seal külmutanud.

Ameerika liitlastes nii Süürias kui laiemalt Lähis-Idas on see tekitanud nähtavaid ebakindluse ja pettumuse värinaid, kuid Ameerika valijatele see meeldib. Ja lubadus realiseeritakse ju ka!

Iraani suhtes on Trump olnud kogu aeg veendumusel, erinevalt teistest osapooltest eesotsas Euroopa liitlastega, et seni kehtiv kuuepoolne Iraani tuumalepe pole hea, nagu ta on pidevalt korrutanud nii valimiskampaania ajal kui ka hiljem. Nüüd on ta oma välispoliitilise bloki kahe uue Iraani ja selle leppe suhtes oluliselt sõjakamalt meelestatud võtmefiguuri näol saanud tuge teiste administratsiooni liikmete vastupanu murdmiseks Iraani tuumaleppest taganemisele. Nimelt on erinevalt oma eelkäijatest nii uus välisminister Mike Pompeo kui ka uus rahvusliku julgeoleku nõunik John Bolton Iraani suhtes tuntud-teada „pistrikud“.

Trump & NATO

Kõik me mäletame ebakindlust, mida tekitas Trumpi valimiskampaania ajal öeldud „NATO on iganenud“ ning tänaseni jätkuvad nõudmised viia organisatsiooni liikmesriikide omapoolne panus seni 75% ulatuses ameeriklaste finantseeritud NATO-s vastavusse nende osakaaluga. Esialgu on seda maandatud lubadusega viia kuni seni lepitud, kuid enamike riikide (küll õnneks mitte meie) ignoreeritud 2%-ni SKPst. Aga jää hakkas ikkagi ju liikuma, kas pole? Seega ka see punkt on Trumpil kaetud, mida ta ei jätnud ka järjekordselt rõhutamata Balti riikide presidentidega kohtumise järgsel pressikonverentsil.

Trump & immigratsiooni piiramine

See teema on jätkuvalt Trumpi lemmikute hulgas. Alles ta viskas avalikul üritusel demonstratiivselt üle õla ära paberid spikriga maksureformi kohta ja asus eksprompt ja nähtava mõnuga lahkama immigratsiooni piiramise vajalikkuse ja teostamise teemat.

Vähe sellest, äsja teatas ta, et kuna tema lubatud seina/tara ehitus piirile Mehhikoga viibib, siis käsib ta ajutiselt saata piiri valvama appi Rahvuskaardi üksused. Tara osas küll on ta loobunud selle jaoks vahendite Mehhikolt saamise lubadusest, kuid selle asemel on valmis leidma neid muudest allikatest, s.h. militaarkuludest, kuna tegu olevat lausa rahvusliku julgeoleku väljakutsega. Pealekauba tühistas ta mitmed seni kehtinud immigratsiooni reeglid, mis olid leevendava iseloomuga ja suunatud näiteks lastele jt. kategooriatele. Karmistatud on ka immigrantidest kurjategijate suhtes rakendatavaid meetmeid. Seega teema pole kuhugi kadunud, kuigi on osas ühiskonnas kutsunud esile ka märkimisväärseid proteste. Mis sellest, sest tema baastoetajaskonnale Trumpi immigratsiooni piirav poliitika meeldib. Seega jälle punkt kirjas!

Trump & majanduse ergutamine

Terve pakett majanduse arengut puudutavaid lubadusi, mida Trump valimiskampaania käigus andis, on leidnud samuti tee ellu. Olgu see palju lootusi tekitav maksuleevenduste pakett, või äri piiravate regulatsioonide ja bürokraatia hüppelise piiramise lubadused, või ka oluliste nafta- ja gaasisektori projektide elluviimise hõlbustamine. Leevendatud on mitmeid kliimasoojenemise (millesse Trump ja suur osa tema toetajaskonnast ei paista jätkuvalt uskuvat) nimel Obama administratsiooni ajal sisse viidud piiranguid, sealhulgas äsja, näiteks, automootorite emissiooni piirväärtuste rakendamise ajaliste eesmärkide osas.

Hiljuti lansseeris Trump ka oma lubatud Ameerika infrastruktuuri 1,5-triljoni dollarilise kordategemise ja arendamise programmi. Kuigi see on kutsunud esile vastakaid reaktsioone seoses sellega, et föderaalvõimude-poolne osa on ettenähtud vaid 200 miljardi ulatuses ja ülejäänud raha tuleb leida osariikidel ja erasektoril, ei vaidlusta keegi sellealase tegevuse põhimõttelist vajalikkust ja kasulikkust. Kriitikat tehakse vaid pakutud teostuse korralduse üle.

Mitmed majanduse valdkonna initsiatiivid on veel ootel ja võib olla enam-vähem kindel, et kui Trump saab jätkata presidendina, siis ta need ka ette võtab.

Trumpi ainuke selge tagasilöök oma lubaduste täitmisel on olnud üks tema kõige kõlavamaid valimiseelseid lubadusi – Obamacare-nimelise eelkäia poolt suureks töövõiduks peetud tervisekindlustuse solidaarse riikliku süsteemi ümberpööramine.

See oli ka üks esimesi eelnõusid, mille administratsioon oma algusajal esitas, kuid mille Kongress, vaatamata vabariiklaste ja administratsiooni jõupingutustele, siiski tagasi lükkas. Põhjuseks osade vabariiklaste opositsioon sellele, kuna väidetavasti võib see negatiivselt mõjutada nende valijaid, eelkõige sügisel eesseisvatel Kongressi vahevalimistel. Oponentide vastuväidete raamiks on seejuures hinnang, et kuni 50 miljonit ameeriklast jääks Trumpi reformi tõttu tervisekaitseta. See on ilmselt liiga suur tükk elektoraadist, keda senaatorid ja kongresmenid vajavad oma tagasivalimiseks. Kuigi ka Trumpi lubadust toetas ja toetab märkimisväärne osa ameeriklastest. Igal juhul teema pole maha maetud, kompromissi otsingud jätkuvad ja seetõttu võib öelda ka, et Trump on oma lubaduse täitnud ja selle elluviimine sõltub juba paljudest teistest poliitjõududest.

Niisiis, kokkuvõtteks: President Trump teeb seda mida lubas valimiste käigus. Teeb kohmakalt ja paiguti mitte kõige otstarbekamalt, kuid püüab ikkagi teha edasi. Ilmselt ei hakka meil igav. Seda enam, et ta on juba pretsedendituilt vara hakanud toimetama ka oma tulevase tagasivalimise nimel.