Tallinna laste jazzifestival Kräsh kutsub 8. ja 9. juunil teist korda lapsi, noori ja peresid Eesti Noorsooteatrisse veetma nädalavahetust muusikaga. Panna ühte festivalinimesse kokku kaks ebatõenäolist kaaslast – lapsed ja jazz – on olnud Jazzkaare tiimi ammune unistus eesmärgiga tuua rütmimuusika lastele ja noortele lähemale, tekitada selle vastu huvi ning kasvatada uus põlvkond muusikuid ja teadlik publik.

Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.

Kohtume MUBA vaikuse aias kahe veduriga, kes rütmimuusika arengu just noorte seas südameasjaks võtnud – Ivi Rausi-Haavasalu on Eesti Rütmimuusika Hariduse Liidu esinaine ja MUBA rütmimuusika osakonna õppejuht ning Maris Aljaste laste lauluõpetaja ja Kräshi festivali juht. Kooli sisehoovi avatud akendest kostab ühest õrna klaveri-, teisest viiulimängu ning on täpselt nii mõnusalt vaikne, et saab defineerida sõna “rütmimuusika” ning rääkida, kuidas sel valdkonnal läheb.

Teeme puust ette ja punaseks – mis on rütmimuusika?

Ivi: Rütmimuusika on minu jaoks kõik see, mis ei ole klassikaline muusika. See on teine esteetika. Tihti arvatakse, et rütmimuusika on popmuusika või levimuusika, minu meelest see nii ei ole. Levimuusika vastand on süvamuusika ja siin on sisuline erinevus – levimuusika on justkui kerge ja süvamuusika on sügav ning eeldab pikemat muusikalist ettevalmistust. Rütmimuusika pole aga levimuusika, sest rütmimuusika eeldab täpselt samasugust pillivaldamisoskust ja harjutamist kui klassikaline muusika. Lihtsalt keskendutakse teistele aspektidele. Rütmimuusika saab täpselt samuti olla ka süvamuusika.

Maris: Mina mõtlen alati, et rütmimuusika on katussõna stiilidele, mida lapsed teavad – näiteks jazz, pop, RnB, soul, funk, hiphop, rock, reggae, räpp ja muud.

Ivi: Ma isegi ütleks, et osalt seda tüüpi maailmamuusika, mida kohtab palju festivalidel, on ka rütmimuusika. See ei ole traditsiooniline rahvamuusika nagu eesti regilaul, mida külas viljeldi ja lauldi – see ei ole rütmimuusika. Aga nii kui tulevad juurde erinevad pillid ja tekib ansambel, on see rütmimuusika.

Maris: Ja võibolla on see sõna veel võõras sellepärast, et ta ongi hästi uus. See on paarkümmend aastat levinud ja tulnud Skandinaaviast, meie rütmimuusika eestvedaja Virgo Sillamaa võttis meil selle sõna esimesena kasutusse.

Ivi: Enne oli Otsa-koolis rütmimuusikaõppe nimi estraadimuusika, siis pop-jazz ja Virgo Sillamaa eestvedamisel muudeti see rütmimuusikaks. Estraad käis nõukogude süsteemiga kokku ja pop-jazz diskrimineerib ilmselgelt rocki, hiphoppi, RnB-d ja kogu muud muusikamaailma. See pole täpne. Rütmimuusika võtab kõige paremini kokku selle mitmekesise ja rikka muusika. Siin MUBA majas on klassikaline ja rütmimuusika suund ja põhierinevus on, et klassikaline õpe on otse orienteeritud solistiõppele. Jah, neil on juures ansamblid ja orkestrid, kuid eesmärk on eelkõige areneda solistiks. Rütmimuusika õppe kese on ansambliõpe, mille ümber koondub kõik muu. Ehk siis täpselt vastupidi. Ilma ansamblita kaotab rütmimuusikaõpe mõtte. Kui noor õpib basskitarri, siis bassi funktsioon jõuab kohale ansamblis. Niisama bassi mängimine ei anna loost aimu. See tuleb siis, kui sul on kõrval trummikomplekt, kitarr, klaver ja teised pillid või laulja. Kogu rütmimuusikaõppe tuum on bänd.

Te olete mõlemad muusikud ja tegelete ka noorte muusikutega, kuidas noored rütmimuusikasse praegu suhtuvad?

Ivi: Ma arvan, et see köidab noori. Aga toon intrigeeriva mõtte – see sütitaks palju rohkem, kui laste muusikakoolides saaks õppida nii klassikalist muusikat kui rütmimuusikat ning õpilastel tekiks valik. Valdav osa muusikakoole õpetab praegu muusikat klassikalise muusika kaudu ja kompaktseid rütmimuusika osakondi on vähestes koolides. Loodan, et see areneb.

Maris: Kuna laste muusikakooli saab minna seitsme-kaheksa-aastaselt, siis olen mõelnud, et hea alternatiivne variant võiks olla, et kuni neljanda klassini saaks laps tutvuda oma instrumendiga klassikalise muusikakooli baasil ja siis tekiks võimalus valida, kas ta viiendas klassis jätkab klassikalise muusika suunaga või tahab minna rütmimuusikabändi õppima.

Ivi: Olen nõus. Ma olen ka seda mõelnud. Ma ei arva, et rütmimuusikaga peaks alustama esimesest klassist, sest baaspillimänguoskust on vaja absoluutselt mõlemal stiilil ja rütmimuusikal samuti. Aga kui jõuame viiendasse klassi, siis võiks tekkida valik. MUBAs alustamegi rütmimuusikaga viiendast klassist.

Aga mida teha, et poleks hirmu, et klassikalise muusika õppe vastu kaob huvi?

Ivi: Seda hirmu ei peaks üldse tundma. Muusika on muusika. MUBAs on neid õpilasi palju, kes tohutult armastavad klassikalist muusikat ja nad lähevad sellega edasi. Pigem need lapsed, keda klassika ei kõneta, lähevad lihtsalt muusika juurest ära ja hakkavad teiste hobidega tegelema. Sellest on kahju.

Maris: Just, inimesi on nii erinevaid, igasse suunda jagub õigeid inimesi. Kõigil on unikaalne tee, meie roll on pakkuda neile palju võimalusi.

Ivi: See on käputäis inimesi, kes läheks üle rütmimuusikasse, usun ma. Pigem soovin, et poleks seda mõtlemist ja suhtumist, et kui sul pole klassikalises muusikas piisavalt kõrge tase, siis proovi rütmimuusikasse.

Et üks asetatakse teisest kõrgemale?

Ivi: Seda olen ma tihti kohanud. Mulle täiesti mõistetamatu ja pigem peegeldab vääri arusaamu.

Maris: Virtuoossust vajavad mõlemad – eriti kui tahad saada maailmatasemel muusikuks. Ma tooks ühe nurga veel juurde. Kui MUBAs saavad juba õige noored õppida muusikat süvendatult, siis mina olen ise huvihariduse sees ja saan öelda, et meie laulustuudios õpetangi üheksakümne protsendi ulatuses rütmimuusikat. Laulustuudiosse jõuavad noored, kes on inspireeritud ja motiveeritud rütmimuusikast, selle stiilidest ja artistidest. Nad tahavad olla kellegi moodi, õppida, jäljendada popmuusikuid ja jazzlauljaid. Lapsed tarbivad rütmimuusikat kõigist meediumitest palju ning praktiliselt elavad ja tarbivad seda märkamatult iga päev.

Ivi: Noorte elus on muusika hästi tähtsal kohal, palju rohkem kui minul omal ajal. Noored käivad klapid peas ja kuulavad muusikat rohkem kui taskuhäälingute või raadio juttu. Nad ei teadvusta, kui olulist rolli muusika nende elus mängib.

Laste muusikakoolide koha pealt tahtsin veel lisada, et MUBA erineb siinkohal sellega, et on maast madalast orienteeritud professionaalse muusiku karjäärile. Iseasi, kas nad selle tee valivad, aga haridus, mille nad saavad siit, peaks neile andma tööriistad, et liikuda tippu. Lastemuusikakoolid pakuvad aga eelkõige huviharidust. Kui klassikalise muusika kõrval oleks rütmimuusika, siis see hoiaks lapsi rohkem muusika tegemise juures. Täna on huvitegevuste ampluaa, millega muusikakoolid võistlevad, nii lai ja sellepärast jääb lapsi muusikakoolides vähemaks. Koolid peavad astuma sammu edasi ja avama rütmimuusikaosakonnad, sest see on ainus viis tuua rohkem lapsi muusika juurde ja neid selle juures ka hoida.

Maris: On ülipõnev näha, milline nihe hakkab toimuma, sest MUBA on nüüd kaks aastat eksisteerinud ja ma arvan, et see muudab ka muusikakoolide rolli. Usun, et lapsed, kes teavad sellisest süvendatud muusika õppimise variandist, hakkavad veel rohkem vaeva nägema ning innuga harjutama – MUBA motiveerib ja innustab noori muusikas tippu jõudma. See saab põnev olema.

Aga räägime žanrist, mis on ka Kräshi nimes – jazz. See loob palju eelarvamusi, kas nendega tuleb tegelda ka laste seas?

Ivi: Kindlasti, isegi siin MUBAs. Kutseõppes näen tendentsi, et jazz innustab konkreetselt üht osa õpilastest, mis on väiksem ja olen püüdnud aru saada ja analüüsida, miks see nii on. Ma arvan, et see tuleb vanusest. Nad on enamvähem keskkooliealised või äsja keskkooli lõpetanud. Nad on noored ja jazz on loomult intellektuaalsem muusika, mis vajab teatud küpsust ning ettevalmistust. Kui küsida noortelt, milline stiil neid enim kõnetab, siis silm läheb särama ikka funki, rocki ja popi peale. Jazz on nende jaoks kultuuriliselt kaugem ja teiseks nad mõistavad, et jazz vajab palju tööriistu, rohkem teadmisi muusikast ja peenemat pillivaldamise kunsti. Mitte et funk, rock või pop oleksid lihtsakoelisemad, aga kindlasti saab neid jazziga võrreldes rutem omandada.

Jah, nendes stiilides on energiat, mida on ka noortel!

Maris: Ja jazzis on ka! Lisaks energiale on seal ka palju sügavamaid kihte.

Ivi: Jazz nõuab vaimset küpsust ja see on see, mida on näiteks põhikooli lõpetajalt veel liiga palju oodata. On muidugi erandeid.

Maris: Aga seoses Kräshiga ja lastega töötamisega – selle teema kontekstis on improvisatsioon see võti, millega lapsi kaasata ning nende teadmisi ja oskusi rakendada. Nad on musitseerides nii kaasahaaratud ja loomingulised. Ja kui nad saavad teadlikuks sellest terminist endast – improviseerimine – siis see on see esimene uks, mis avab lastele jazzmuusika. Kui Kräshi lastelaagrilapsed eelmisel aastal kolm päeva Pille-Rite Reiga koos muusikat tegid, kirjutasid ja improviseerisid, siis see on võluv näide sellest, et mitte žanrite nimed, vaid muusika ise sütitab! Ja improvisatsioon pole ainult jazz, see on looming üleüldiselt. Lapsed ei tohiks sõna jazz karta, seda tuleb neile õigesti tutvustada, kättesaadavaks teha ja tuua nende võimekuse tasemele.

Maris, mis mõtetega võtsid vastu idee hakata lastele nii-öelda oma Jazzkaart tegema?

Maris: See mõte ühtaegu tohutult intrigeeris ja inspireeris! Olin sellele võimalusele avatud ning tundsin, et saan anda tiivad täiesti uuele festivalile. Ma unistasin sellest, et ka lastele teha kõrge tasemega festival, kus esinevad parimad Eesti artistid, millel on tipp-produktsioon, korralik korraldus ja mitmekülgne žanriteülene kava. Aga kontserdid on ainult üks osa festivalist. Töötubade programm on mahukas ja loodan, et Kräshist saab legendaarne festival, mille kohta lapsed teavad, et see on hands on, tuled kohale ja saad end proovile panna, teistega koos musitseerida, luua muusikat, proovida pille ja tutvuda muusikat armastavate eakaaslastega. Kuna lapsed ja noored kuulavad vähe Eesti muusikat, siis põnevaks väljakutseks on saanud ka kodumaiste artistide tutvustamine.

Kuidas esimene Kräsh vastu võeti?

Maris: Kõnekas on, et nii Kräshi muusikalaagrilapsed kui mullu esinenud kollektiivid tundsid huvi ka selle aasta festivali vastu. Kõik tahtsid uuesti osaleda ja osa saada! See on parim tänu meie tiimile ja loomulikult oleme neid taas kampa võtnud.

Kui palju on praegu üldse lastele väljundeid esineda ja end proovile panna?

Ivi: Eesti Rütmimuusika Hariduse Liidu esinaisena ütleksin, et väljundeid on, aga muret teeb infopuudus üle Eesti toimuvast. See on tavaline ja tüüpiline, et kui korraldad midagi, siis oled asja sees ja tunned, et kõik teavad, aga ei tea! Teave Eestis toimuva kohta peaks rohkem levima, sest ka see paneb rütmimuusika hariduse poole rutem kasvama. See on minu missioon, mida tahan liidus ajada. Tahaks saada kätte kogu info rütmimuusika hariduse maastikult, et see koondada ERHLi lehele.

Maris: Festivalide ja sündmuste mastaabid loomulikult erinevad. Kräshi eelis on mahu ja kava võimekus – saame kutsuda kõik lapsed ja huvikoolid kokku! Igal üritusel pole see võimalik.

Kui vanale või noorele on Kräsh mõeldud?

Maris: Kräshi võib siiski kutsuda koguperefestivaliks ja ka väikelastega pered on oodatud. Kavas on tegevusi ja kontserte kõige pisematele, teismelistele ja ka natuke kogenumatele noortele muusikutele. Meie põhisihtrühm on viie- kuni viieteistaastased ja alates kaheksa-aastasest saavad lapsed tulla festivalile nii, et lapsevanem usaldab nad Noorsooteatrisse terveks päevaks ja neil on muusikat tulvil nädalavahetus turvalises keskkonnas, kuhu ei pea ise valvama jääma!

Kui tähtis maast madalast õpetada ja harjutada lapsi kontsertidel käima?

Ivi: Hästi tähtis! Tihti arvatakse, et muusikuks kasvatakse ja arenetakse vaid pilli harjutades. Ma ütleks, et see on ainult pool tööst, ülejäänud osa käib kontserdisaalis või albumitelt teisi kuulates.

Maris: Viisakusreeglid ja oskus kontserte külastada tulevad sageli kodust. Hea näide oli hiljuti ühel laulukonkursil, kus üks seitsme-kaheksa-aastane ütles ise vanematele, et kuhu te lähete, ei saa saalist välja minna, minnakse ainult aplausi ajal! Lapsed ongi vahel vanematest targemad. Seda oli nii tore näha.

Ivi: Mis puudutab neid kontserte, kus nad ise esinevad, siis on paraku tavaline, et kui laps esineb ära, siis see pere läheb ära ja kontserdi lõpupoole esinetakse pooltühjale saalile. See on hästi kurb ja peresid peaks kindlasti selles osas harima, et oleks tore, viisakas ja austav kuulata kogu kontserti. Mulle meeldib ütlus: kui sa ise ei käi kontsertidel teisi muusikuid kuulamas, siis miks sa eeldad, et sind tullakse kuulama?

Kräsh on alles uus ja noor, Maris, millest veel unistad?

Maris: Ma unistan, et Kräshile jõuaks palju lapsi ja rohkem peresid saaks festivalist teada. Annan endale aru, et kasv tuleb orgaaniliselt, sest Kräsh toimub alles teist aastat.

Mida saaks rütmimuusika järelkasvu tekitamiseks veel hariduse poole pealt teha?

Ivi: Nagu öeldud, siis unistangi, et laste muusikakoolidesse tekiks rütmimuusikaosakonnad. See on minu missioon. See rikastab ja mitmekesistab muusikamaastikku ja kasvatab teadlikku kontserdipublikut.

Tegelikult pole vahet, kas õpid muusikat rütmimuusika või klassikalise muusika kaudu. Peaasi on muusikaga tegelda. Teadusuuringuid inimese aju arengust lugedes on muusika ja pillimänguga tegelevatel lastel eelised, sest see arendab inimese aju mõlemat poolkera kompaktselt. Pillimänguga süsteemselt tegelevad inimesed on teistest mitu sammu ees. Nende aju areneb rutem ja on palju vastuvõtlikum, elastsem.

Millised on noorte ootused ja soovid?

Ivi: Mulle tundub, et tänapäeva noored on palju teadlikumad kui meie omal ajal ja nende ootused õpetusele on palju nõudlikumad. Nad ootavad kaasaegseid õppemeetodeid. Samas on nad kriitikaga delikaatsed. Nad on ülimalt empaatilised.

Mina arvan, et aeg on on kõige väärtuslikum asi ja kui me õpetame noori, siis see peab olema hästi läbi mõeldud, et ta saaks kätte maksimumi. Tänapäeva noored tahavad päriselt saada parimat ja ei taha aega raisata. Siinkohal võib küsida, kas ta on piisavalt küps, et aru saada, mida tal vaja on. Võibolla mitte, aga siis peaks õpetaja olema nii meisterlik, et suudab selgitada noorele, miks ja mida tal vaja on. See, et nii on alati tehtud, ei päde enam.

Kas kolme kooli ühendamine ehk MUBA on ära tasunud?

Ivi: Kindlasti! Aga MUBAl on pikk tee minna selle ideaali suunas, mille jaoks ta loodud on. Kõik kunstiinimesed, muusikud ja tantsijad on tugevate egodega inimesed ja panna neid ühte majja toimetama oli paras julgustükk. See, et MUBA jõuaks täispotentsiaalini, võtab aega ja sellega tuleb meil iga päev tegelda. Aga pisikesi ühiseid kolme valdkonna ülesastumisi on juba sündinud ning need on olnud üliägedad. Tingimused muusikuks ja tantsijaks arenemiseks on siin majas ülihead, nii et ainult tähtede poole nii rütmimuusikas, klassikas kui balletis.

Seda on hea kuulda, see tähendab, et Eestit ootab ees andekate muusikute ja tantsijate pealekasv! Aga ees ootab ka ilus Eesti suvi – kuhu peaks teie arvates kindlasti jõudma?

Maris: Mina olen jazzmuusika austaja, seega minu suvi näeb välja selline, et kõigepealt Kräsh, siis Sõru Jazz, Jacob Collier’ kontsert ja Taff:fest Haapsalus.

Ivi: Saadan inimesed muidugi Kräshile, Sõru Jazzile, kus kuuleb Eesti jazzi ja muidugi Juu Jääb festivalile, kus esinen ise ka. Siis Jacob Collier. Ja veel lähen 14. juunil Helsingisse Beth Harti kontserdile. Tema on mu lemmik bluusrocki naislaulja, üliäge, kuulake!

***

Ivi Rausi-Haavasalu on jazzlaulja, improvisaator, muusikalooja ning arranžeerija, kes andnud välja nii autorialbumeid kui plaate koostöös teiste muusikutega. Lisaks tegutseb Eesti Rütmimuusika Hariduse Liidu esinaisena ning on Tallinna Muusika- ja Balletikoolis MUBA rütmimuusika osakonna õppejuht ja loovjuht.

Maris Aljaste on laulja, keda näeb ja kuuleb kõige tihemini lavalaudadel vokaaltrioga The Swingin’ Sisters. Tegutseb laulustuudios Laulumarjad noorte lauluõpetajana. Tallinna laste jazzifestival Kräsh festivalijuht ning on aidanud korraldada Sõru Jazzi ja vedanud Tudengijazzi. 

Tallinna laste jazzifestival Kräsh on Jazzkaare väikevend, mille eesmärk harida noort publikut, innustada noori muusikuid ja tuua lapsi muusika juurde. Tänavu saab kahe festivalipäeva jooksul kuulda näiteks Karl Killingut, Liis Lemsalu, Genkat koos Marta Lotta Kukega ning panna töötubades proovile lauluhääl, pillioskused ja loovus. 8. ja .9. juunil peetava festivali kavaga saab tutvuda festivali kodulehel festivalkrash.ee.