Edasi alustab rubriigiga, mis vaatab põranda alla, või pigem isegi, mis vaatab põranda alt. “Põrandaaluse” otsa teeb lahti Taavi Eelmaa, kes oma essees ütleb muuhulgas, et underground on hetk enne kunsti koputust kultuuri uksele.

Underground-kunst on nagu Vuittoni käekott – teda ei ole vaja mitte millekski muuks kui ta on ja just see teeb temast ihaldusväärse, avab kandjale ukse pühitsetute seltskonda, lubab rääkida keelt, mida teised rääkida ei mõista. Tõmbab vahe asjast kuulnud olemise ja asja omamise vahele. Teeb inimesest kellegi, valideerib ta indiviidiks, iseendaks. Paneb toime teatava sotsiaalse kihluse, taastab tarbimismaailmas kaduma läinud süütuse.