Pikad seletavad kuraatoritekstid väljapanekute kõrval kunstinäitustel on saanud teose osaks. Me ei kujuta kujutavat kunsti ilma lahtiseletava tekstita ette, või pigem ei kujuta meid seda ette kujutamas ette kuraatorid.
Me näeme näiteks marmormuru ja ehk tähistab see meie jaoks veel midagi kolmandat, aga ei, kirjas on tõde, mida esimese klassi lapski taipab: et muru on ajutine, marmor igavene, samas muru on madal, marmor kõrge ja kui me teeme igavikulise muru, siis see tühistab need jäigad tähistused. Aga võibolla mulle meeldib ette kujutada, et see teos on midagi enamat, kui taoline loosunglik vastanduste taandamine?
Näiteks mõelda abstraktselt, vaadelda varjundeid, tekstuure, või üldse mitte mõelda, lasta pähe jumal teab mis mälestused lapsepõlvest, kus langenud lehes või veetilgas või asfaldihelgis peitus mingi osa maailmast, mida ma veel ei mõistnud, aga mis oli ometi kompromissitult oma ja arusaadav selletagi.
Kujundite sildistamine tähendab paradoksaalselt hoopis kujundite väljalülitamist.
Otseteed minnes ja liigset nullides jääb kunst sündimata, sest kunst vajab vabadust ja mõtestamise ruumi. Isegi, kui kujundi tähendus on ühene või lihtne, ei tasu alahinnata publikut isegi sedavõrd, et võetakse talt ära äratundmisrõõm, ahaa-efekt.
Käisin sel aastal kaks korda ühe oma kaasaegse lemmikkunstniku Ai Weiwei näitusel, Helsingis ja Ateenas olid erinevad väljapanekud. Ai Weiwei kujundid ei ole ühesed, neis leidub mängulisust ja hullust ja igilapselikku rõõmu kogu ühiskonnakriitika kõrval, ja tema tööde võlu on just mitmetimõistetavuses. Üks tema läbivaid motiive on praktilised esemed, mis ei ole kasutatavad, sest kunstnik on nendega imelikke asju teinud.
Küsimus ei ole millegi funktsioonis ja selle pea peale keeramises, nagu seletab tekst seinal. Küsimus on vabades assotsiatsioonides, kunstis iseeneses, hoopis uutes tähendustes, mida loob näiteks toolidest tehtud rägastik. Mida see toolisõgedus tähendab, ei hakka ma omakorda püüdma lahti seletada, aga kui kunstniku peas ei valitsenud sel hetkel lisaks kontseptsioonile stiihia, siis puudus tal inspiratsioon, mida ma ei usu. Ja ehk on küsimus ka disaini uutes tähendustes.
Ma ei taha õigeid vastuseid
Nii filmikunstis kui kujutavas kunstis kui mingil määral muusikas kui ka igal pool nii kultuuris kui elus üldse valitseb tendents õige lahenduse leidmisele. See tähendab, et isegi, kui kunstiteos midagi küsib, on sel olemas õige vastus. See välistaks ambivalentsi. Ma ei taha õigeid vastuseid.
Vaatasin hiljuti juhtumisi muuhulgas kaht 90ndate filmi, millest üks on suurepärane, teine lihtsalt hetkeks huvitav kogemus: „Dazed And Confused“ ja „Chasing Amy“. Neid ja paljusid teisi 90ndate metsikumaid filme (metsikuid filme tehakse endiselt, aga neil on raskem läbi lüüa, kuigi see tendents hakkab muutuma: Inarritu „Lindmees“ on kindlasti inspiratsiooni võit kõrgeimal akadeemilisel tasandil) ühendab see, et tempod, rütmid logisevad, tegijad lubavad endale triivimisi: mõni stseen on liiga pikk või ei vii kuhugi, dialoog hajub tähenduslikust fookusest ära, mõni repliik ei tähenda narratiivi seisukohalt mitte midagi, aga loob näiteks meeleolu (ma ei mõtle punchline’e).
Igal ajastul on omad suurepärased filmid ja ka üldisemad pildikeeled, aga pideva tehnika ja professionaalsuse arengu juures on tekkinud täiuse nõue: film peab veerema nagu pall ja jõudma täpselt ristnurka.
Ma tahaks kõrvalekaldeid ja lahtisi niidiotsi, et sileda palli asemel oleks hargnev lõngakera või ebaühtlaselt kihte kasvatav lumepall.
Kui lavastajal on visioon, siis võiks ta seda järgides käia oma kujutlusvõime kannul üpris vabalt, järgimata tööstuslikke reegleid, päris reegliteta ei ole mõtet filme luua, aga iga autor võiks luua oma koodeksi, mida järgida. Luis Bunuel, Federico Fellini, Werner Herzog, David Lynch, Harmony Korine, Wes Anderson ja sajad teised on realiseerinud kujutlusvõimet ja tihti on heade režissööride filmides mitu kihti.
Ühiskonnal me ümber on mõned ohtlikud distantsid lisaks majanduslikele ja sõjalistele. Bürokraatlikud raamid tahavad inimesi excel‘i tabelitesse suruda, et nad seal vagusi püsiksid.
Teisalt suhtume me iseendasse ja ümbritsevasse infantiilselt: lihtsustatud kujundid, üheselt mõistetav jutt ja tegevus, kõik peab olema klaar. Ma ei saa öelda, et keegi teine surub neid lihtsustusi peale või mõned kuraatorid suhtuvad minusse kui lolli. Ma olen ise lihtsustaja. Elan rangeis raames elu, ajan ühest juttu. Me peame olema korralikud lapsed.
Kunst on see, mis vabastab.
Valner Valme
Valner Valme on kultuurikriitik. Edasi kultuuritoimetaja, Areeni podcast'i "Muusikanõunikud" liige, elektroonilise muusika saate "Lift" (IDA Raadio) juht. Loe artikleid (254)
