Kujuta ette, et oled veetnud 12 aastat alg-, põhi- ja keskkoolis, omandanud 4-5 aastat kõrgharidust ning seejärel oma kitsal erialal 20 aastat jutti tööd teinud. Sa oled insener. Või arst. Või hoopis jurist. Ning järsku saad sa teada, et mingi arvuti teeb sinu tööd sinust palju paremini. Ning sinu töökoht asendataksegi masinaga. Mis nüüd?

Arvutite pidurdamatu arengu, iseõppivate masinate ning automaatika tõttu on paljud töökohad hakanud kaduma. 1967. aastal ilmus esimene sularahaautomaat, mille tulemusena hakkasid väiksematest pangakontoritest kaduma tellerid. 1990ndatest alates on tänu internetile hakanud kaduma terved pangakontorid. Robotid teevad tehastes oma tööd kiiremini, täpsemini, suurema jõudluse ning vähemate vigadega kui nende inimestest eellased. Amazon avas äsja esimese toidupoe, kus polegi kassat – klient teeb kõike ise, kasutades selleks äppi oma telefonis. See Economisti artikkel räägib kardioloogist, kelle asemele võetud arvuti teeb vähem vigu ning on seetõttu patsientide heaolu arvestades parem valik.

Vanasti oli nii, et tööjõumahukad ametid kadusid pildilt tänu innovatsioonile, mis tõi uued seadmed ja masinad. See toimis eelkõige madala lisandväärtusega rutiinsete tööde ja tegevuste kontekstis.

Ent üha enam on hakanud kaduma ka kõrge lisandväärtusega tööd ja tegevused.

Iseseisev loov mõtlemine pole küll arvutite tugevaim külg, kuid nende võime õppida, objektiivselt analüüsida kogu saadaolevat andmestikku – mitte vaid eile omandatud informatsiooni – on oluliseks eeliseks, millega inimestel on võimatu konkureerida.

Probleem seisneb selles, et haridussüsteem ei ole valmis 40ndates olevate inimeste ümberõpetamiseks. Ega ka 60ndates. Ent kiiruse juures, millega maailm areneb, on selge, et oma eluea jooksul tuleb meil arendada mitut erinevat karjääri, mitte vaid ühte. Ümberlülitumine turunduselt müügile ja sealt personalijuhtimisele on selles kontekstis lihtne. Ent mis saab siis, kui sa oled tööõigusele spetsialiseerunud 45-aastane jurist ning avastad järsku, et arvutid on juriidilise teksti tõlgendamisel ja pädeva lepingu koostamisel täpselt sama head või isegi paremad, ainult et nad teevad seda murdosaga sinu ajast ja maksumusest?

Või kui sa oled sa tööstusinsener, kes jääb jalgu iseõppivale algorütmile? Kuidas ümber õppida? Ning kuidas tulla toime sellega kaasneva emotsionaalse frustratsiooniga?

Haridussüsteem, millele me oma lapsi täna allutame, on oma olemuselt sama, mis 1950datel. Istu maha, õpi ära need asjad, tee ära need testid ja saad edasi järgmisele tasemele. Jõudes lähemale 20ndale eluaastale eeldatakse, et sa valid omale ameti või alustad karjääri ning kulged seda teed teadmises, et mida paremaks sa saad, seda rohkem sa hakkad teenima. Keegi ei arvesta võimalusega, et sinust võiks saada hoopis ettevõtja, kes loob ise oma teekonnal kulgedes teistele uusi töökohti.

Haridus tuleb põhjalikult ümber disainida. See ei saa keskenduda ainult lastele, vaid peab arvestama kogu elutsükliga, milles ümberõppimisel on oma loomulik koht absoluutselt iga inimese elus. Paraku nõuab see ka hariduse rahastamisele täiesti uue nurga alt lähenemist. Sest lastel on üldjuhul lapsevanemad, kes neid toidavad ja riietavad.

Ent kellele või millele saavad toetuda vanemad kui neil endil on vaja kooli minna?

Jah, loomulikult on mitmeid trende, mis liiguvad õiges suunas. Elukestva õppe algatused ning online-kursused aitavad tuhandetel inimestel üle kogu maailma osa saada loengutest, mis olid senini kättesaadavad vaid sajakonnale tudengile kindlas asukohas. Tehnoloogia on teinud õppimise lihtsamaks ja odavamaks. Paraku sobib see eelkõige isiklikku motivatsiooni omavatele indiviididele, kes on eluga kursis ning ei oma liigseid illusioone maailmas toimuva suhtes.

Ent mis saab nendest, kelle hääle saab valimistel protektsionism, konservatisimi, päästke-meie-töökohad-globaliseerumise-eest suhtumine, Brexit, Trump, tead-küll-milline-rahvus-konservatiivne erakond? Tehnoloogia levik ja globaliseerumine ei pidurdu olulisel määral – isegi kui leidub neid, kes lubavad kokku imesid ja annavad lennukaid lubadusi.

Tänast ühiskonnamudelit pole võimalik säilitada ilma haridussüsteemile fundamentaalselt uue nägemuse ja sisu loomiseta nii, et see lähtub kogu ühiskonna ja kõigi vanusegruppide perspektiividest.

Siiski, olles optimistlik, võib maailma erinevates otstes näha märke üksikutest muutustest. Me peame nad julgelt omaks võtma – nii rahvusvahelisel kui ka riiklikul tasandil.

Aga ärme tee seda lineaarselt, ülevalt alla.

Hea disain eeldab iteratiivset lähenemist, läbi lahenduste prototüüpimise, nende testimise ja eelkõige toimivate osade kiire ellurakendamise. Selmet jääda illusioonide küüsi, et grupp vana mõttemalli järgi toimivaid teadlasi, ministreid ja ametnikke suudab luua uue ja töötava mudeli.

Seda, kui tõenöoliselt ka sind varsti välja vahetatakse, saad teada siit.

Lugu ilmus originaalis inglise keeles Brand Manuali blogis 02.12.2016

Täiendus: 13.01.17 ilmus The Economisti numbris lisa “Lifelong learning”, mis kirjeldab ülaltoodut eriti põhjalikult.

Brand Manual on brändingu ja teenusedisaini ettevõte. Meie töö on luua kestvaid brände, keskendudes kõigepealt toodete ja teenuste sisule ning alles seejärel nende vormistamisele ja kommunikatsioonile. Brand Manuali klient Apollo valiti hiljuti maailma parima teenuskontseptsiooniga ettevõtteks.