Ene-Liis Semper: Eeskätt tuli see auhind meie teatrile. Kõik meie inimesed võiksid praegusel hetkel mõelda sellele, kui palju on meil olnud publikut kõikide nende aastate jooksul. Nii et esimeses järgus tänaksin publikut. Igaüks meist võiks vast tänada ka oma pereliikmeid. See on üks pidev maraton 24/7, sest nagu me just arutasime – töötunde pole siin kunagi eriti loetud. Me mõtleme ju pidevalt, mida järgmiseks teha. Samuti on tore, et oleme saanud siin esineda seoses Eesti Euroopa Nõukogu eesistumisega ja EV100 pidustustega. Esineda kuue rõduga teatrisaalis on tõeliselt uhke. Ja loomulikult aitäh ka žüriile, kuna nad tabasid ära, et võiks meile auhinna anda.

Tiit Ojasoo: Mina tahan ka aitäh öelda publikule, nii professionaalsele kui normaalsele. Ja oma inimestele. Neid on aastate jooksul olnud sadu, sadu ja sadu. Aga need on ratsionaalsed tänud, küll südamest, aga ratsionaalsed. Kui Isabelle Huppert ütles, et teater on maa, kus tänatakse, siis teater on suurem kui kõik nende liidetavate esmane summa. Teater on ühiskonna peegel, võimalus teha midagi, mis ei ole muudes kohtades ratsionaalsetel, majanduslikel ja muudel kaalutlustel võimalik teha. See on üks eriline koht.

Ene-Liis Semper: Mõnikord sa mõtled, et mida see preemia nimetus täpselt tähendab. Kui aga see preemia sõnum tuli, siis ausalt öeldes kõlab see päris adekvaatselt. Eks neid uusi reaalsusi luua on ka see, mida me päriselt ka teeme. Siin ei ole ei üle ega vähem pakutud – täpselt nii ongi.

Žürii liige Piotr Gruszczynski ütles, et teatri ja üldse kunsti tulevik on eri kunstižanrite segunemine. NO99 lavaline keel on algusest peale eri kunsti distsipliine ühendanud. Kas võib järeldada, et NO teater on viimased 13 aastat teinud tuleviku teatrit?

Tiit Ojasoo: Tihti öeldakse nii mõnegi meie lavastuse kohta, mis repertuaarist maha läheb, et aga nüüd võiks seda mängida, sest see kõlab kokku meie ühiskonnaga! See oli nii näiteks lavastusega “NAFTA!”, “GEP” ja “Kuidas seletada pilte surnud jänestele”, nii et mis ma muud oskan öelda, kui tulge vaatama “Kõntsa” enne, kui see repertuaarist maha läheb!

Loomulikult on eri distsipliinide segamine väga oluline. Aga nende segamisel ei tohi ära kaduda igast distsipliinist ära kaduda professionaalsus. Ja professionaalsus nõuab teatavat aega. Aega küpsemiseks ja õppimiseks.

Minu õpetaja Ingo Normet ütles kunagi meie esimesi Euroopas rändama hakanud lavastusi vaadates – küll pooleldi naljatoonis – et te teete sama asja, mida varemgi tehtud on, kuid teil on väga head näitlejad, kes seda teevad. Selles on omajagu tõde. Kui on head näitlejad, siis nad teevad ka väga lihtsast olukorrast olulise ja ilusa olukorra. Ja meil ei ole mitte ainult head näitlejad, vaid terve teater on hea!

Te olete ise öelnud, et üks kolmandik on veel jäänud. Te olete nüüdseks end kirjutanud Euroopa tippude sekka, kas selleks viimaseks kolmandikuks on ka mõni eesmärk seatud?

Ene-Liis Semper: Minna sinna, kus me veel käinud ei ole. Ja ma ei mõtle geograafiliselt, vaid vaimselt ja füüsiliselt. See on päris hea väljakutse: iga päev üritada olla uus. Pärast 12 aastat on uhke tagasi mõelda sellele, mis tehtud. Nädal otsa mängida siin Roomas suurtes saalides, kus publiku hulgas on olnud palju professionaale, on olnud väga tore. Ma ei lubaks praegu midagi ega teeks etteulatuvaid järeldusi. Hea on praegu olevikus, siin hetkes olla.

Ojasoo: Seda teatrit luues võtsime me endale lipukirjaks teha lavastusi, mis ka endale huvitavad on. Aastatega on maitse arenenud, nõudmised läinud kõrgemaks ning püüda iseendale meele järgi olla on muutunud järjest keerulisemaks. See ongi väljakutse. Paari päeva pärast on uued esietendused, ma loodan, et saame neid saalis nautida.