Eesti iseseisvusaja üks piinlikumaid hetki leidis aset 1939. aasta 7. novembril Estonia kontserdisaalis. Oktoobrirevolutsiooni 22. aastapäeva auks oli pidulikule koosviibimisele saabunud sisuliselt kogu Eesti toonane juhtkond. Kuulati püstiseistes Nõukogude Liidu hümni Internatsionaali ning aplodeeriti Venemaa suursaadiku Kuzma Nikitini tervituskõnele lootuses, et see sõbralik žest suurendab tõenäosust, et juba alanud suur sõda Eestist mööda läheb. Aga pugemine Eestit ei päästnud. Vabatahtlikule tseremooniale järgnes hilisematel okupatsiooniaastatel juba sunniviisiline rituaal.

Tänasel päeval ei pane Eestis mõistagi keegi tähele, milline oli 1917. aasta sügisel Venemaal enamlaste poolt läbiviidud riigipöörde (stalinistlikus ajalooteadvuses kui Suur Oktoobrirevolutsioon) mõju meie endi saatusele. Retooriliselt võiks ju isegi küsida: kas Eestil oleks õnnestunud 1918. aastal iseseisvuda, kui poleks olnud Punast oktoobrit?

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatute "Venemaa: valguses ja varjus" ja "Murdeajastu" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kord kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (88)